Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?

Praegu oleks poliitiliselt korrektne öelda, et tunnen kaasa kõigile, kelle lähedased Kemerovo põlengu ohviks langesid ning olen mõtetes nendega...

Ojaa... lugesin mõnda neist uudistest ning sees kiskus krampi. Jube!

Minu jaoks on ülitugevad juba need pered, kus kaotatakse veel sündimata laps...seegi on minu jaoks võõras kogemus... ei suuda arvata, mis tunne on kaotada keegi, kes on aastaid sinu maailmas olnud. Isegi, kui ma tean, et me keegi ei tea, kui kauaks siia maailma jääme ning kusagil pole kirjas, et lapsed peavad peale vanemaid surema, siis mõistmine ei pruugi olukorraga leppimist ikkagi lihtsaks teha. 

Suurele hulgale inimestele on see võimalus nüüd kaastunde- ja haletsuslaine lahti lasta... aga veel suuremale võimalus alustada süüdistamist ning jahtimist. Lugesin mõningaid kommentaare- jaht juba käib!

Kommenteerijatele on esmatähtis muidugi, et miks selline asi juhtus! Süüdlase leidmine! Iga tragöödia puhul on vaja ju patuoinast, kelle kaela kõik oma leina ja vihkamise saaks valada. Mõnegi juhtumi puhul on kergendusohe lausa kuuldav, kui tuleb esimene uudis leitud süüdlasest. Nagu see aitaks kellegi kaotusvalu vähendada... Ja tihtilugu jääb mulje, et süüdlane "leitakse", et teema saaks lõppeda ning viha saaks ühte kanalisse suunata. Just selliste viha, kes tahavad vihata vihkamise pärast ning ei huvitugi, et kas tegelikult ka õige süüdlane leiti...

Järgmine verbaalne eneserahuldamise võimalus on kaevelda teemal, et kes on kellele ja kuidas kaastunnet avaldanud ning kas see on ka õiges kohas ja õiges keeles avaldatud... Jaa, ma saan aru, et tipppoliitikute puhul on sellised avaldused üks töö osa, aga teisalt- mingis maailma osas juhtub ALATI midagi hirmsat. Kas tõesti maksame kellelegi palka pidevate kaastundeavalduste eest või... ?

See ongi, mis mind selliste tragöödiate puhul kõige rohkem ärritab- paljud leiavad sellest võimaluse enda elu asendada! Olles tige nende peale, kelle tõttu selline põleng alguse sai, on põhjust olla kuri ja pahur inimestega, kes esimesena lähedusse satuvad. Mõnegi jaoks on see põhjus avada järjekordne pudel alkoholi, sest maailm on ju nii hukkas! Põhjus seda pudelist parandama hakata.Või lihtsalt oma igapäevased tegemised kõrvale jätta, sest millelgi pole ju mõtet...

Ehk siis kasutatakse teiste inimeste tragöödiat, et enda käitumist mitte kontrollida ning enda eluga mitte tegeleda.

Kaugel võõrastega toimunud tragöödia kaudu unustatakse inimesed, kes on läheduses olemas. Unustatakse hea, mis enda elus on olemas. Unustatakse see, mida igaüks meist suudab-saab-peab siin maailmas korda saatma.

Kindlasti ei ütle ma, et ei peaks kaasa tundma ning et kaugel toimuv meid ei puuduta (kindlasti on muidugi ka neid, kes seda mu jutust välja loevad, aga ütlen ette, et siis ei lugenud te kogu mu siinset teksti läbi!!!).

Minu jutu mõte on, et sellised juhtumid peaksid meist igaühele veel selgemalt näitama, mis meil olemas on, kes meie ümber olemas on, õpetama olemasolevat hoidma ning hindama. Keegi ei tea, kui kaua on olemas inimesed meie ümber! Keegi ei tea, kui kaua on meie kasutuses tingimused ja vahendid, mis täna on olemas.

Lugu loetud? Pane nüüd arvuti ära ja kallista oma kalleid... ja kui homme saad ka veel nendega koos olla, siis on see ju järjekordne õnnelik päev! Sellist uudist lugedes mõtle, millist ajakasutust sel hetkel kahetsed? Mida oleksid tahtnud oma ajaga rohkem teha ning kellega rohkem aega koos veeta? Kuidas tahaksid enda oskusi ja võimeid kasutada?

Sina ei ole selles uudises! Seekord mitte! Nii et tee seda, mida PÄRISELT TAHAD! Jaga enda aega-oskusi-jms neile, kellele tegelikult tahad!

Imelist päeva jätku!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Tule piilu Maakodus meie kööki

Kui sa tahad piiluda meie kööki, siis märtsikuu Maakodu on see ajakiri, mis seda teha aitab. Seekord on tegemist köökide eriga, nii et tegelikult on seal teisigi vahvaid kööke.

Meie kodu puhul on enim tähelepanu pööratud abikaasa tehtud tööpinnale-köögikapile. Selle tegemiseks on kasutatud põrandalaudu ja tulemus on tõesti vahva.

Kunagi on plaanis, et meile tuleb kööki ka pliit ning hakkame siin ka rohkem süüa tegema. Siis tuleb seda tööpinda küll mingil määral lõhkuda. Aga no see on tuleviku teema.

Selle Maakodu artikli jaoks on pildid tehtud tegelikult umbes aasta aega tagasi, kui ajakirjanik ja fotograaf meil külas käisid. Kuni veebruarini oli vaikus ja siis saadetigi info, et köökide eri ilmub. Nii et sirelid fotodel ei õitse meil praegu, vaid on pärit eelmisest kevadest.

Viimastel nädalatel on mul peas selgeks saanud plaan, et kui siin edasi elada, siis peab ka õues lillede ala veidi paremini korda saama. Kaovad mitmed puud-põõsad, mida ma aastaid olen hoidnud, kuid mille ümber ma ühtegi mõistlikku lillekooslust ei suutnud "ehitada".

Raamatukogust tõin ka mitu ajakujunduse raamatut. Lapsed muidugi leidsid neist üles mängukohtade joonised. Eks minu enda arvamus on tegelikult sama, et lastega seotud ehitised peavad lastega majas esimesena valmis saama. Kui lastel on õues tegevust, on vanematel lihtsam oma tegemisi teha. Kui lastel mängukohti pole, siis hakkavadki nad endale tegevust otsima... ja tavaliselt selle tulemused vanematele ei meeldi.

Juba paari kuu pärast hakkab meie teine laps lasteaeda lõpetama ja selleks ajaks peab ju õues olema koht, kus ilusaid lasteaia lõpetamise pilte teha. Motivatsioon!

Ma räägin- alati on küsimus motivatsioonis! Aeg, vahendid, ilm jms on vaid ettekäänded. Kui on motivatsioon, siis kõik muu toimib!

Imelist päeva meile!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kui sa seda ei ütle, siis keegi ei tea ehk kuidas ideaalselt vananeda?

Ma pidin 36-aastaseks saama, et mõista (PÄRISELT mõista!) ühte tähtsat elutõde: kui sa tahad, et su soovid täituksid, siis tuleb need välja öelda! Kõige pealt sõnastada endale ja siis suuta ka teistele mõistetavalt sõnastada.Teoreetiliselt tean seda muidugi ammu ning mingil määral ikka praktiseerin pidevalt.

Seekord aga sünnipäevaga seoses sain aru, et kindlasti on meie seas inimesi, kes loevad teiste mõtteid ja saavad igast väiksest märgist aru, kuidas teisi õnnelikuks teha. Enamus meist ei saa aga aru isegi siis, kui otsesõnu kõik välja öeldakse. Nii et oma soovide ja õnne sõnastamine on esimene samm selleni, et su soovid täituksid ja saaksid õnnelik olla.

Ja kuna ma nüüd seda tean, siis võib öelda, et mul oli ideaalne sünnipäev.


Mõtlesin taaskord pikalt, kas üldse mingit pidu pidada. Minu jaoks on alati olnud vastuoluline mõte sellest, et kui ma tahan kord aastas sõpradega oma uut eluaastat tähistada, siis pean pikalt enne üksi koristama ja kokkama... ja siis pärast äkki keegi ei tule ka.

Ühel hetkel aga mõistsin, et sünnipäev on ju mulle! (üllatus-üllatus!)

Esimese asjana panin endale Maria Indermitte juurde jumestuse ja soengu aja. See oli siis, kui polnud isegi veel mingit peo otsust tehtud. Teine otsus oli, et ostan endale kleidi. Ja alles kolmandana mõtlesin, et pidu koos külalistega tuleb ka. Külaliste kutsumine oli lihtne - inimesed, kellega ka muul ajal kohtun, kui vaid kord aastas!

Seejärel tuletasin abikaasale meelde, et tuleb koos lastega mulle lilli ja kingitust ostma minna. Eelmisel õhtul tegime koos lastega küpsistetordi. Nii olid sünnipäevahommikuks ka kõik vajalikud asjad olemas. Hommikune üleslaulmine on terve elu minu jaoks sünnipäeva üks oluline osa olnud. Traditsioon. Abikaasa on pidanud minu kõrvalt õppima, et ilma selleta ei saa. Seega olen läbi aastate korduvalt terve sünnipäeva päeva õnnetu olnud, sest päev ei alanud õigesti. Aga kelleltki ei saa nõuda seda, mida ta ise oluliseks ei pea. Sel aastal oligi kõik korras, olemas ja täpselt nii, kuidas pidi!

Lastega koos pildistamine on muidu väga tore, aga nagu pildilt näha, siis see tähendab, et kui üks on rõõmus, siis teine toriseb, kolmas on rahulikult, neljas samal ajal liigutab... Udukogudest hoolimata on minu jaoks aga oluline selle pildi emotsioon- armastus! 

Õnneliku sünnipäeva järgmine oluline otsus oli, et kõik asjad peavad eelmisel päeval valmis olema. Salati kokkusegamine ja mõned viimased koristamised jäid küll laupäevaks, kuid enamus tegemisi oli tõesti reedel valmis. Ei mingit rabelemist 3 minutit enne külaliste saabumist.

Pärast hommikust tordisöömist lendasingi mina linna ilusaks saama. Maria juures olen korduvalt käinud, nii et teadsin ette, et jään tulemusega rahule. Kiired klõpsud Pärnu rannas tulid sellised:

Siis hakkasid külalised käima. Ja kõik oli lihtsalt tore! Vahva peo eeldus on veel see, et sul pole konkreetseid ootusi, et kes on inimene või mis on juhtum, mis teeb peo ideaalseks. Pidu ei tee kutsutud või need, kes võiks olla. Varem on korduvalt minu viga olnud, et olen õnnetu mõne inimese pärast, kes ei saa tulla. Aga see on normaalne, et kõik ei saa. Ja peale selle ka kõik ei taha.

Nii teevadki konkreetse päeva või ürituse need inimesed, kes on kohal. Ja ma olen nii tänulik teile kõigile, kes kohale tulite ja olite lihtsalt toredad, armsad ja vahvad sellel päeval. Ei mingit suurt plaani. Lihtsalt olime toredad.
 
Lollina tundsime ennast ka. Nimelt tegi Andreas Jürimäe meile mustkunstniku trikke. Jänest ja tuvi ta lõpuks küll kaabust ikka välja ei tõmmanud (ilmselt oli asi selles, et kaabut polnud!), aga kaardid, nöörid, kellad ja muu taoline läks kõik kaubaks. Veronikaga proovisime ära, et ükskõik, kui lähedale nina toppida, siis mõistmise puhul sellest kasu ei ole. Andrease kohta saad rohkem lugeda tema mustkunstniku lehelt. Sealt saad ta endale ka esinema tellida. Soovitan!

Õhtu lõppes täitsa ootamatult nii, et meil oligi laua ääres kitarr ja laulsime. Lihtsalt kõike seda, mida kamba peale nii ootamatult oskasime. Läbi elu on minu jaoks kõige sügavamad mälestused alati jätnud peod, kus osaleb mõni pillimees, nii et saab hommikuni koos laulda. See on lihtsalt nii teistmoodi.

Seega hetkel ongi emotsioon lihtsalt õnnelik! Ja seda suures osas seetõttu, et julgesin ja oskasin õigel ajal välja öelda, mis mind õnnelikuks teeks ning tunnetasin ka ise, mida on õige oodata! Õiged sõnad ja ootused!

Aitäh-aitäh-aitäh teile kõigele, kes olete mu elus olemas!

Kallistamiseni!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Kuidas kasvatada metslasi ehk kooli mittesobivad lapsed saavad metsas hästi hakkama

Pole saladus, et loovus ja kastist välja mõtlemise võime ei ole koolisüsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen küll väga õnnelik, et ma ei pea kunagi enam läbi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid õppetunde, mille olen kord juba ära õppinud. Praeguses vanuses ja kogemustepagasiga on olla oiiiiii kui hea.

Aga mu lapsed on koolisüsteemis või sinna sisenemas. See aga tähendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama... aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune võimalus olukordi lahendada.

Eks see lastekasvatuse mõte ongi: õpetada lapsed ise hakkama saama! Minu põhiline töö lastega hakkab tehtud saama, sest suurim alus laste enesehinnangule pannakse pigem lasteaiaeas.

Miks ma täna nii pessimistlik olen?
Ei ole.
Olen alati nii arvanud. Pigem olen positiivne. Julgen halbadest asjadest rohkem rääkida siis, kui saan kinnitust selle kohta, mis on hästi tehtud.

Tänast juttu rääkima julgustas see, et käisime metsas.

Jaa, kodust kaasa võetud võileivad maitsevad tõesti metsas paremini... ja kuigi Troy lõi oma sabaga termose katki ammu enne lõunasööki, siis aitasid ülejäänud kaasa võetud joogid hädast välja.

Selle päeva juures oli minu jaoks aga kõige olulisem, et sain taas kinnitust, et kuigi loomingulisema mõtlemisega lastel on raske koolis, lasteaias, kõigi piiratud mõtlemisega täiskasvanutega, kõigi kindla joone järgi jooksma õpetatud lastega, siis on kohti, kuhu sellised lapsed väga hästi sobivad. Näiteks mets!

Mets pole kindlasti ainus koht, aga see on lihtsalt minu viimase õppetunni teema, sellepärast keskendun hetkel metsale.

Alustuseks leidsid Joosep ja Mathias endale kohe kiige. Õppisime üheskoos selgeks mõned füüsika põhitõed, et kiige erinevad pooled peavad olema sama pikad. See väike viga parandatud, said poisid üsna pikalt lõbutseda.

Seejärel aitasid poisid alla trampida kuuseokste hunnikut, millest mõne aja pärast sai lõke.

Tegelikult oli metsas üsna külm. Maa oli lumine ja käia polnud kõige lihtsam. No hädaldamiseks põhjuseid piisavalt...

Aga poisid mängisid! Meie bernikas Troy käis neil truult kannul. Mõne tunni möödudes ootasin, millal hakkab külma-nälja-tahan-kohe-koju ving. Hetkel, kui korraks tuli jutt, et pole enam midagi teha... lasid poisid aga oma loomingulise poole valla.

See tähendab, et järjest hakkasid meie ümber tekkima väljamõeldud loomad. Kilpkonnadest dinosaurusteni, loomulikult ka kõik kohalikud hundid, karud ja muud taolised loomad. Peale selle jõudis meie Troy huntide ja rebaste ja muude loomadega poegi saada ja nii jooksid ka need pojad seal ringi ning poisid pidid nende eest hoolitsema... Pole vist väga mõistlik rääkida, kui hoogsalt mu poiste mõte lendas, sest muidu helistavad mulle homme psühholoogid ja muud tegelased, kes püüavad lapsed taas "normaalseks" saada.

Igatahes ma kuulasin poisse, vaatasin, keda kõiki nad "näevad" ja püüdsin salvestada nii palju kui võimalik.

Eelmisel nädalal käisin Keila koolis lastele kirjaniku ja kirjastaja tööst rääkimas. Üks õpetaja ütles, et kas ma pole mõelnud, et enda laste mõtteid võiks raamatutes kasutada? Vastasin, et olen küll mõelnud. Tegelikult on mul pooleli raamat, mida alustasin mitu aastat tagasi talvel, kui perega mõned nädalad Soomes olime. Selle tegevus on samuti müstiline ning idee sain just lastelt. Selle metsapäeva mängud aga andsid taas mitmeid lennukaid mõtteid uuteks lasteraamatuteks. Lasteraamatute kirjastamine on suht kallis ning nendega kasumisse jõudmine on keerulisem kui juturaamatutega. See on põhiline, miks lasteraamatutele ma väga palju tähelepanu pole pööranud. Laste käest aga saan päev päevalt nii palju uut materjali, et võiks palju-palju uusi raamatuid kirjutada.

Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas, kui lasen välja paista, vaid kasutan oma laste mõtlemist raha teenimiseks ära... hmm, kui hirmus! Aga lohutan - raamatute eest  saadud raha eest ostan lastele hiljem süüa, nii et päris tasuta ma nende loomingut ei kuritarvita (said ikka aru, et selles lõigus oli iroonia, mis oli mõeldud neile, kes hakkavad jälle vinguma, kuidas mu lapsed peavad kirjaniku kõrval ebanormaalset elu elama?). 


See on siis minu avastus, mille sellel koolivaheajal oma laste(kasvatuse) kohta taas tegin. Kuigi kogu mu sotsiaalmeedia on täis sõprade pilte, kes kõik on koolivaheajaks soojale maale sõitnud, siis  praegu olen üliõnnelik taaskord saadud kinnituse üle. Kuna mu lapsed on nüüdseks nii suured, siis ausalt öeldes on see esimene aasta, kui mõtlen ise sellele, et tahaks koos perega reisima... soojale maale tahaks... ausalt öeldes kuhu iganes... Viimased kümme aastat on läinud tähelepanu rohkem laste esmavajadustele ning majale ja muidu elamisele, kuid nüüd tunnen, et on aeg sellest edasi liikuda. Nüüd on reisimine minu üks prioriteetidest! Sest lihtsalt aeg on käes!

Tänasel päeval on meil aga samuti plusskraadid, nagu kõigil mu soojamaa-reisi-sõpradel! Nimelt veetis Mathias tänase hommiku teki all, radika kõrval ja vaatas DVDsid Eesti Noorte Puhkpilliorkestri kontsertide ning Aavo Otsa trompeti õppetundidega.

Temperatuur oli laes nii toas kui lapsel endal. Kui Mathias ise enam ahjuna ei tööta, siis hakkab aga taas trompetit harjutama. Sest see on tore. Või läheb suusatama.

Ja nii need lapsed siin elavadki... metsastuvad... või hoopis väldivad kastistumist?

Iga õppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned ära, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua! 

Imelist päeva jätku sulle, armas lugeja, kes mu blogisse juhtusid! Tule varsti jälle!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Mis toimus veebruari vaikuse varjus?

Veebruaris olen siin täitsa vait olnud.

Selle vaikuse varjus on mu käesolev aasta kulgenud tarkusetera järgi, et lugemata kirjutada ei saa. Täna lõpetasin selle aasta kümnenda raamatu lugemise. Hetkel on käsil Victoria Aveyardi raamatute "Punane kuninganna" ja "Klaasmõõk" järg "Kuninga kong".

Kui mõelda, et eelmisel aastal lugesin kokku 34 raamatut (vaata siit: Heli lugemisaasta 2017), siis on tempo ilmselgelt tõusnud. Aga võin juba ette lubada, et nii see ei jää, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine väheneb.

Paar nädalat tagasi hakkasin ise ka ühte uut noorteraamatut kirjutama. Selleks on päris palju mõtteid, aga kui samal ajal ise aktiivselt loen, siis hetkel edasi kirjutada ei saa. Kuna eelmise aasta kasutasin sarja "Mõni õhtu romantikat" kirjutamisele, siis kuulsin korduvalt küsimust, et millal taas noortele kirjutan. Nüüd tuligi hea mõte ja varsti lõpetan selle ka ära. Kuna romantika sarjas kirjutavad sel aastal ka teised autorid, siis on minul taas võimalust ka muid ideid ellu viia.

Pikemat aega on ühe triloogia plaan. Suuremad skeemid on ammu paberil. Kuna praegu loetav "Punase kuninganna" sari on sarnane noorteraamatutele "Lahkulööja", "Näljamängud" ja "Labürindijooksja", mis kõik minu triloogia plaani mõjutasid, siis praegu saan lugedes samuti muudkui oma triloogia jaoks uusi ideid. Seega olen ennast jälle nurka mänginud- tahaks noorteraamatu ära kirjutada, kuid triloogia sõidab nii hooga sisse, et kõik muu kipub kõrvale jääma.

Märtsikuus on taas ilmumas mitu minu kirjastatud raamatut. Kui hakkan triloogiat kirjutama, siis jääb ka kirjastamisse ilmselt veidi pikem auk.

Kõige värskem avaldatud raamat on kuu lõpus 89-aastaseks saava Aino Mettase raamat "Kuhu kadusid külad ja mehed?". Tellida saab seda ikka Heli Kirjastuse kodulehelt.

Järgmisel nädalal jõuab lugejateni romantika sarja esimene raamat, mis on kirjutatud teise autori poolt. See on Meelike E.- Villupi esimene avaldatud raamat. Romantiline reisilugu. Pealkirjaks "Hurmava Horvaatia embuses".

Teine märtsikuusse mahtuv raamat on minu enda artiklike kogu, milles on mõtisklused elust, rahast, lastest, maailmas toimuvast üldisemalt... ehk kõigest kõigest. Need lood on enamasti ilmunud mõnes mu blogis või ajalehes-ajakirjas. Ilmselt saab raamat valmis minu sünnipäeva paiku. Endale tasub ikka kingitusi ju teha :)

Lõppude lõpuks on ilmet võtmas ka noorteraamatute sari. Selle avaraamatuks on minu enda esmateose "Lõpupidu" kordustrükk, mida on minult nii palju kordi küsitud. Kujundaja tegeleb kaanepildiga. Toimetajal juba töö tehtud. Nii et kõik, kes seda on oodanud, võite järjekorda võtta.

Nii et kuigi bloginud väga palju ei ole, siis olen viimasel ajal siiski päris asjalik olnud. Kui lisada veel see, et nii ma ise kui lapsed oleme viimastel kuudel jõudnud päris palju haiged olla, siis on ju päris hästi läinud. Arsti lohutus oli, et mingi viirus, mida praegu jagatakse, kestabki umbes kuu aega... hmm, see mul päevaplaanides kirjas polnud, aga saame hakkama.

Seega veebruari vaikuse varjus toimub paljugi vahvat.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

Mälestusteta hommik

Nojah.... ikka veel läheb mul oma elu uuesti sisseseadmisega aega, nii et postitada väga midagi ei jõua. Nii et veelkord mõned read raamatust "Ütlemata sõnad". Seekord mälestusteta hommikust.

Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 

NUKITSA KONKURSS!!!

(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Joel räägib aga raamatus niiviisi:

Oigan, kui pead liigutan. Ma ei mäleta, millal mul viimati hommikul ärgates nii sitt olla oli. Püüan silmad lahti saada. Ere päike pimestab ja ma ei näe algul midagi. Siis hakkavad kujutised veidi selgemaks saama. Püüan pead mitte väga liigutada.

Kus ma olen? Tõstan ettevaatlikult veidi pead. Ma olen täiesti võõras toas. Põrand on täis riideid. Mina olen teki all... alasti. Pagan! Mis toimub? Miks ma midagi ei mäleta? Mäletan. Ühte asja ma mäletan – lahkuvat Mariat. Kui mina olin rääkinud, kuidas Adelina mu endast välja viis, läks Maria minu juurest lihtsalt minema. Jättis mu üksi.

Ukse taga kostuvad sammud. Panen silmad ruttu kinni ja teesklen magamist. Ta astub sisse. Piilun laugude vahelt ettevaatlikult. Keset tuba seisab seljaga minu poole saunalinasse mässitud tüdruk ja raputab oma lühikesi märgi tumedaid juukseid. Ju tuli duši alt. Nujah – ilmselge, sest põrandal on nii minu kui ka mingi tüdruku riided. Poisipea järgi saan kiirelt aru, et Maria see ei ole. See on hoopis... Triin!

Surun silmad kõvasti kinni ja teen, et seda pole olemas. Pööran pea seina poole ning teesklen magamist edasi.

“Kas sa ärkasid?” küsib Triin ja puudutab mind õlast. Ma ei tee välja. Raisk! See ei ole võimalik. Tunnen, kuidas kuum soolane pisar mööda mu põske padjale langeb. Raisk! Sellest ma enam välja ei keeruta. Raisk!

Kui ma uuesti silmad avan, on tuba hämar. Teises toa nurgas põleb mingi väike lamp. Voodis on kitsas. Triin on tagasi voodisse tulnud ning minu kõrval magama jäänud. Ronin kiiresti välja ja hakkan ennast riidesse panema.

“Juba lähed,” ehmatab mind tüdruku hääl. Kohmetun. Ma pole harjunud võõraste juures niisama alasti keset tuba seisma. “Ära muretse, ma olen seda kõike juba näinud,” tuletab Triin mulle karmi tõe meelde.

“Vist jah,” pomisen. Panen edasi riidesse.

“Ära muretse, ma ei räägi sellest kellelegi. Aga tea, et sa võid igal ajal tagasi tulla, kui soovid,” naeratab Triin mulle meelalt.

“Anna andeks, aga ma arvan, et mis iganes juhtus, see ei pidanud päris nii minema,” püüan olukorda kuidagi siluda.

“Aa, sa mõtled Mariat? Tema jah kindlasti sellest vaimustuses pole. Aga kui sa arvad, et temaga kunagi midagi tõsisemat aretada võiksid, siis unista edasi. Sa ei sobi talle mitte kunagi. Sa ei suuda kunagi tema standarditele vastata.”

Tõmban särgi veidi liiga äkilise liigutusega selga ja astu sõnagi lausumata uksest välja. Miks ma Triinu peale tige olen? Tegelikult on tal ju õigus.

Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, peaaegu 7a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Nukits ja ütlemata sõnad ehk mis juhtus koolipeol?

Asi on selline, et nüüd saad siit lugeda, mis juhtus Joeli ja Maria vahel koolipeol ning kuidas mõjus Mariale esimene laul, mis talle kirjutati. 

Jah, tegemist on minu noorteromaaniga "Ütlemata sõnad". 

Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 

NUKITSA KONKURSS!!!

(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Ja loe nüüd, mis seal koolipeol siis juhtus: 

Bändi järgmised mängukorrad tantsin tüdrukutega lava ees edasi. Mu pilk on aga naelutatud Joelile, nagu tema oma minule. Nii ongi tunne nagu veedaksin peo vaid temaga kahekesi. Lõpuks on kauaoodatud hetk käes ja Joel teatab:

“Käes on aeg teha viimane lugu. Ärge unustage – pillimehed on ka inimesed ja tahavad pidutsema hakata! See lugu on aga inimesele, kes on minu elus viimasel ajal teinud rohkem, kui ta ise arvatagi oskab.” Tunnen Katrini müksavat küünarnukki jälle oma ribides, kuid minu silmad on laval. Mis on see lubatud üllatuslik lõpulugu?

Kitarril kõlavad esimesed käigud. Minu jaoks on see võõras lugu. Tunnen, kuidas ootusärevusest tõmbub kõhus miski krampi ja justkui sipelgad jooksevad mööda keha. Tundmatule sissejuhatusele liitub Joeli mahe hääl:

“...kadedalt kuu saadab vaid mõne kiire,

et helgiks me jalge all must rannaliiv.

Kõigest enam tahaks suruda huuled su suule,

kui käest kinni hoides mu kõrval sa käid...”

Kohe esimestest sõnadest tunnen ära luuletuse, mille Joeli märkmikust leidsin. Ta tegi sellele viisi ja harjutas seda minu eest salaja? Ta esitab enda kirjutatud laulu? Poisi silmad on äraolevalt vidukil ja ta ei vaata mulle otsa, vaid laseb pilgul mööda lava äärt ekselda. Mu kõrval ja selja taga on paarikesed teineteist leidnud ja kõiguvad unelevalt muusika taktis.

“Ütlemata sõnad

Lugemata kirjaread

Võiksid kokku siduda teed

Kui laseks kumbki meist

Oma õnnel ise risti-põiki seisame ees,

Pisar silmis ja valu südames...”

Refrääni kuuldes kangestun. Neid sõnu Joeli kaustikus ei olnud. Tunnen ennast täiesti alasti seal lava ees. Võõrkeha kõigi nende armastajate seas. Ja mida Joel mulle selle lauluga öelda tahab? Kas seda laulu on võimalik valesti mõista? Õigesti mõista? Kas ma tahan jälle kuulda seda, mida ta tegelikult ei mõtle? Pööran kiiresti ringi, raputan Katrini küsivale pilgule vastuseks pead, justkui öeldes, et kõik on korras ning kihutan saalist välja.

“...oma õnnel ise risti-põiki seisame ees...” jälitavad koridoriski mind Joeli sõnad. Ruttan garderoobi, võtan oma jope ning lähen tagauksest välja.

“Noh, pidu juba läbi?” peatab mind tuttav hääl. Neemo ja veel kaks poissi suitsetavad ukse ees. Olen neid kahte küll koolis näinud, kuid praegu ei tea isegi seda, mis klassis nad käivad. Neemo vaatab mulle küsivalt otsa ja ootab vastust.

“Ee... Ei ole, ma...” jään kokutama.

“Aa, sa tahtsid salaja nurga taha suitsetama tulla. Poleks arvanudki, et me juba ees ootame,” lahvatab poiss naerma. Neemo ja Simon on Joeli sõpradest viimasel ajal meiega kõige rohkem koos olnud. Kui algul tundus tumedapäine minuga ühepikkune Neemo lärmakas ja riiakas, siis viimase aja tihedama suhtlemise käigus olen aru saanud, et tegelikult on ta väga sõbralik ja hooliv. Keset pidu koolimaja ukse taga tundub ta päris kodusena. Nii naerangi endalegi üllatuseks koos poistega enda üle.

“No jah, selline plaan oli ja teie rikkusite kõik ära,” viskan vastu. Poisid lasevad samas vaimus edasi, vaimukusi lendab ühelt ja teiselt poolt. Ja mina vastan. Lähen nendega kaasa. Paar kuud tagasi nägin sellistest olukordadest õudusunenägusid, kuid praegu tunnen ennast turvaliselt. Hulga turvalisemalt kui koolisaalis, kus Joel varjatud armastusest ja ütlemata sõnadest laulab.

Rahvast hakkab ühe tihemini uksest sisse-välja voorima. Järelikult on bänd lõpetanud ja algab disko. Praegu aga tundub, nagu see üldse ei puudutakski mind enam. Mitmed liituvad meiega ning rahvas muudkui koguneb meie ümber. Vaatan, kuidas poisid viski- ja Coca-Cola pudelitel ringi käia lasevad. Iga ringiga raputan viisakalt pead. Õnneks nad ei suru peale. Kuulan nende jutte kõigest ja mitte millestki ning vahepeal lõõbin kaasa.

Äkitselt võtab keegi mu ümbert kinni. Joel tõmbab mind jälle õrnalt enda jope hõlmade vahele... nagu varem. Nii nagu laagris... nagu enne siin samas ukse taga seistes... Ainult, et nüüd on kõik teisiti. Üldse mitte nagu varem. Panen oma käe tema omale, mis mind hoiab, kuid rohkem ei tee kuidagi tema tulekust välja, nagu oleks Joel kogu aeg seal seisnud. Kõik mu sees suriseb ja keeb. Tunnen, et mul hakkab varsti sellest pingest paha.

“Kuulge, külm hakkab,” teatab Neemo mõne aja pärast ning üksmeelselt liigub lõbusalt lobisev punt koolimajja tagasi. Joel hoiab mind tagasi. Ta laseb mind enda hõlmade vahelt välja, võtab käest kinni ning liigume koos koolimaja nurga poole. Tahaksin temast kaugele-kaugele joosta... kuid samal ajal tunduvad mu jalad nii rasked, et keeruline on isegi poisil kannul püsida. Tahaks seista ja lihtsalt vaikselt maa alla vajuda. Ma ei julge kuulda, mis ta öelda kavatseb.

Koolimaja pimeda nurga taha jõudes tunnen, et peaksin nagu midagi selgitama. Et miks ma jooksin ära keset lugu, mis oleks pidanud mind väga liigutama, mille järel oleksin pidanud... Mida? Mida peaks tegema sõber, kellele lauldakse, et „...kõigest enam tahaks suruda huuled su suule... oma õnnel ise risti-põiki seisame ees, pisar silmis ja valu südames...”?


Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Mis sinu sees peidus on?

Veel üks minu mõtisklus, mis on eelnevalt avaldatud Pere ja Kodu blogis 7.oktoobril 2015, aga milles kirjutatuga ma ikka nõus olen.
_______________________________________

Mis sinu sees peidus on?

Blogija Pille kirjutas sel nädalal nii vahvalt hinnangutevabast elust. Mina olen üks nendest, kellel läks päris kaua aega, enne kui sain aru, et kõik see, mida me teistes näeme ja tähele paneme tuleneb sellest, mida ise tähtsaks peame. Esmalt jääb silma see, milles endal king pigistab.

Hiljuti lugesin intervjuud ühe psühholoogiga, kus ta ütles, et kuigi ta asju teab, ei aita see tal siiski iseennast korras hoida, enda emotsionaalseid Ameerika mägesid vältida. Nii on ka minu teadmistega- isegi kui tean, et inimeste märkused ja kommentaarid tulenevad neist endist, siis ikkagi lähevad hinge.

Minu viimaste nädalate lugemine on Tommy Hellsteni “Jõehobu töökohal”. Olen ka varem ühte Hellsteni raamatut lugenud ja see andis väga palju edasiviivaid mõtteid oma elu korraldamiseks. “Jõehobu töökohal” räägib erinevatest inimtüüpidest töökohal. Ehk sellest, kuidas me kõik tuleme lapsepõlvest.

Me ei anna endale aru, millised läbirääkimata mured või probleemid lapsepõlvest meie käitumist ja elu tänapäeval suunavad. Mida valusama kogemusega oli tegemist, seda rohkem inimene seda enda sisse peidab. Ja nii tundubki, et kõik teised ümberringi on süüdi. Inimesed, kes iseendaga hakkama saavad, ei süüdista teisi. Eriti mitte enda tunnetes. 

Ka suhtes võttis mul tükk aega, enne kui sain aru, et see, kuidas mees käitub, ei ole enamasti seotud minuga, vaid sellega, mis tema enda elus on lahendamata. See arusaamine oli värskendav. Esiteks ei võtnud ma siis enam kõiki tema ülekeemisi isiklikult. Teiseks aga oskasin teistpidi toetada ja olemas olla ning sellega probleemide lahendamisele kaasa aidata. See töötab! Aga see ei tähenda, et ükski ülekeemine minu jaoks lihtsam oleks, kuid nüüd oskan ennast säästa ja ise emotsionaalselt kergemalt pääseda.

Hellsten rõhutab, et olulisim on vastutuse võtmine. Vastutus enda elu ja tunnete eest. Tihtilugu on maailma rahu ja näljahädaga lihtsam tegeleda kui iseomaenda isikliku elu ja valuga. Kui aga kõik inimesed oleks endaga rahul, leidnud sisemise tasakaalu, siis laheneks ju ka maailma rahu ja näljahäda küsimus.

Kuidas oma lapsi sellest päästa? Õpetada neid ennast tundma. Lubada neil tundeid väljendada ja aidata mõista, et mida nad tunnevad. Rääkida-rääkida-rääkida, et neil oleks sõnavara enda ja oma tunnete kirjeldamiseks.

Kõike seda teades ei suuda ma aga ikka ise rahulikult ja õnnelikult elada. Ikka mõjutavad mind minust väljast poolt tulnud sõnad ja teod. Tean, et kui miski mind puudutab, siis seepärast, et minus endas on mingi teema või probleem ikka veel läbimõtlemata. Nii et olen tänulik igale inimesele minu elus, sest nad kõik õpetavad mulle midagi minu kohta.

Mida sina täna enda ja endasse peidetud tunnete kohta õppisid? 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com