teisipäev, 27. märts 2018

Kõik tunnevad kaasa ... ja mis sellest muutub?

Praegu oleks poliitiliselt korrektne öelda, et tunnen kaasa kõigile, kelle lähedased Kemerovo põlengu ohviks langesid ning olen mõtetes nendega...

Ojaa... lugesin mõnda neist uudistest ning sees kiskus krampi. Jube!

Minu jaoks on ülitugevad juba need pered, kus kaotatakse veel sündimata laps...seegi on minu jaoks võõras kogemus... ei suuda arvata, mis tunne on kaotada keegi, kes on aastaid sinu maailmas olnud. Isegi, kui ma tean, et me keegi ei tea, kui kauaks siia maailma jääme ning kusagil pole kirjas, et lapsed peavad peale vanemaid surema, siis mõistmine ei pruugi olukorraga leppimist ikkagi lihtsaks teha. 

Suurele hulgale inimestele on see võimalus nüüd kaastunde- ja haletsuslaine lahti lasta... aga veel suuremale võimalus alustada süüdistamist ning jahtimist. Lugesin mõningaid kommentaare- jaht juba käib!

Kommenteerijatele on esmatähtis muidugi, et miks selline asi juhtus! Süüdlase leidmine! Iga tragöödia puhul on vaja ju patuoinast, kelle kaela kõik oma leina ja vihkamise saaks valada. Mõnegi juhtumi puhul on kergendusohe lausa kuuldav, kui tuleb esimene uudis leitud süüdlasest. Nagu see aitaks kellegi kaotusvalu vähendada... Ja tihtilugu jääb mulje, et süüdlane "leitakse", et teema saaks lõppeda ning viha saaks ühte kanalisse suunata. Just selliste viha, kes tahavad vihata vihkamise pärast ning ei huvitugi, et kas tegelikult ka õige süüdlane leiti...

Järgmine verbaalne eneserahuldamise võimalus on kaevelda teemal, et kes on kellele ja kuidas kaastunnet avaldanud ning kas see on ka õiges kohas ja õiges keeles avaldatud... Jaa, ma saan aru, et tipppoliitikute puhul on sellised avaldused üks töö osa, aga teisalt- mingis maailma osas juhtub ALATI midagi hirmsat. Kas tõesti maksame kellelegi palka pidevate kaastundeavalduste eest või... ?

See ongi, mis mind selliste tragöödiate puhul kõige rohkem ärritab- paljud leiavad sellest võimaluse enda elu asendada! Olles tige nende peale, kelle tõttu selline põleng alguse sai, on põhjust olla kuri ja pahur inimestega, kes esimesena lähedusse satuvad. Mõnegi jaoks on see põhjus avada järjekordne pudel alkoholi, sest maailm on ju nii hukkas! Põhjus seda pudelist parandama hakata.Või lihtsalt oma igapäevased tegemised kõrvale jätta, sest millelgi pole ju mõtet...

Ehk siis kasutatakse teiste inimeste tragöödiat, et enda käitumist mitte kontrollida ning enda eluga mitte tegeleda.

Kaugel võõrastega toimunud tragöödia kaudu unustatakse inimesed, kes on läheduses olemas. Unustatakse hea, mis enda elus on olemas. Unustatakse see, mida igaüks meist suudab-saab-peab siin maailmas korda saatma.

Kindlasti ei ütle ma, et ei peaks kaasa tundma ning et kaugel toimuv meid ei puuduta (kindlasti on muidugi ka neid, kes seda mu jutust välja loevad, aga ütlen ette, et siis ei lugenud te kogu mu siinset teksti läbi!!!).

Minu jutu mõte on, et sellised juhtumid peaksid meist igaühele veel selgemalt näitama, mis meil olemas on, kes meie ümber olemas on, õpetama olemasolevat hoidma ning hindama. Keegi ei tea, kui kaua on olemas inimesed meie ümber! Keegi ei tea, kui kaua on meie kasutuses tingimused ja vahendid, mis täna on olemas.

Lugu loetud? Pane nüüd arvuti ära ja kallista oma kalleid... ja kui homme saad ka veel nendega koos olla, siis on see ju järjekordne õnnelik päev! Sellist uudist lugedes mõtle, millist ajakasutust sel hetkel kahetsed? Mida oleksid tahtnud oma ajaga rohkem teha ning kellega rohkem aega koos veeta? Kuidas tahaksid enda oskusi ja võimeid kasutada?

Sina ei ole selles uudises! Seekord mitte! Nii et tee seda, mida PÄRISELT TAHAD! Jaga enda aega-oskusi-jms neile, kellele tegelikult tahad!

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar