Mis sinu sees peidus on?

Veel üks minu mõtisklus, mis on eelnevalt avaldatud Pere ja Kodu blogis 7.oktoobril 2015, aga milles kirjutatuga ma ikka nõus olen.
_______________________________________

Mis sinu sees peidus on?

Blogija Pille kirjutas sel nädalal nii vahvalt hinnangutevabast elust. Mina olen üks nendest, kellel läks päris kaua aega, enne kui sain aru, et kõik see, mida me teistes näeme ja tähele paneme tuleneb sellest, mida ise tähtsaks peame. Esmalt jääb silma see, milles endal king pigistab.

Hiljuti lugesin intervjuud ühe psühholoogiga, kus ta ütles, et kuigi ta asju teab, ei aita see tal siiski iseennast korras hoida, enda emotsionaalseid Ameerika mägesid vältida. Nii on ka minu teadmistega- isegi kui tean, et inimeste märkused ja kommentaarid tulenevad neist endist, siis ikkagi lähevad hinge.

Minu viimaste nädalate lugemine on Tommy Hellsteni “Jõehobu töökohal”. Olen ka varem ühte Hellsteni raamatut lugenud ja see andis väga palju edasiviivaid mõtteid oma elu korraldamiseks. “Jõehobu töökohal” räägib erinevatest inimtüüpidest töökohal. Ehk sellest, kuidas me kõik tuleme lapsepõlvest.

Me ei anna endale aru, millised läbirääkimata mured või probleemid lapsepõlvest meie käitumist ja elu tänapäeval suunavad. Mida valusama kogemusega oli tegemist, seda rohkem inimene seda enda sisse peidab. Ja nii tundubki, et kõik teised ümberringi on süüdi. Inimesed, kes iseendaga hakkama saavad, ei süüdista teisi. Eriti mitte enda tunnetes. 

Ka suhtes võttis mul tükk aega, enne kui sain aru, et see, kuidas mees käitub, ei ole enamasti seotud minuga, vaid sellega, mis tema enda elus on lahendamata. See arusaamine oli värskendav. Esiteks ei võtnud ma siis enam kõiki tema ülekeemisi isiklikult. Teiseks aga oskasin teistpidi toetada ja olemas olla ning sellega probleemide lahendamisele kaasa aidata. See töötab! Aga see ei tähenda, et ükski ülekeemine minu jaoks lihtsam oleks, kuid nüüd oskan ennast säästa ja ise emotsionaalselt kergemalt pääseda.

Hellsten rõhutab, et olulisim on vastutuse võtmine. Vastutus enda elu ja tunnete eest. Tihtilugu on maailma rahu ja näljahädaga lihtsam tegeleda kui iseomaenda isikliku elu ja valuga. Kui aga kõik inimesed oleks endaga rahul, leidnud sisemise tasakaalu, siis laheneks ju ka maailma rahu ja näljahäda küsimus.

Kuidas oma lapsi sellest päästa? Õpetada neid ennast tundma. Lubada neil tundeid väljendada ja aidata mõista, et mida nad tunnevad. Rääkida-rääkida-rääkida, et neil oleks sõnavara enda ja oma tunnete kirjeldamiseks.

Kõike seda teades ei suuda ma aga ikka ise rahulikult ja õnnelikult elada. Ikka mõjutavad mind minust väljast poolt tulnud sõnad ja teod. Tean, et kui miski mind puudutab, siis seepärast, et minus endas on mingi teema või probleem ikka veel läbimõtlemata. Nii et olen tänulik igale inimesele minu elus, sest nad kõik õpetavad mulle midagi minu kohta.

Mida sina täna enda ja endasse peidetud tunnete kohta õppisid? 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Jah, ma ei tee kodus süüa!

Nüüd on siis nii, et eelmisel nädalal sai selgeks, et osad minu blogides avaldatud tekstid ning ajalehtedele-ajakirjadele kirjutatud artiklid saavad ühtseks kogumikuks. Teemadeks mõtisklused elust. Igas mõttes.

Kriteerium oli see, et ma enda kirjutatud tekstiga ka tänasel päeval nõus oleksin. Nii panen siia oma mõtted, mis avaldati esmakordselt Pere ja Kodu blogis 9.detsembril 2015. Ja üllatus-üllatus, ma olen ikka endaga nõus.

Irooniline on muidugi see, et just täna tegin endale ja lastele kohe kaks korda päeva jooksul süüa...
__________________

Paljud korralikud inimesed tahaksid mind vist juba peale pealkirja lugemist risti lüüa. Söömine ja toidu valmistamine on ju nii normaalsed elu osad, et kuidas sa tunnistad, et nendega ei tegele?

Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli? See, mida ma söögitegemise asemel oma ajaga siis teen, polnud muidugi küsimus. Kahjuks.

Kõige ausam ülestunnistus: söögitegemine pole mulle kunagi meeldinud. See tähendab, et ka mu sellealased oskused on nõrgad. Ja mul pole mingit motivatsiooni neid oskusi suurendada.

Meie peres on hästi olulisel kohal pudrud ja neid keedame muidugi ise. Ei mingeid sügavkülmutatud pitsasid või McDonaldsit, rääkimata igasugustest nö mullijookidest. Kui lapsed on terve päeva lasteaias ( jah, isegi meie suuremad lapsed on viimasel ajal nüüd 4-5 päeva nädalas lasteaias käinud), siis söövadki nad kodus vaid ühe korra- enne magamajäämist. Milline lapsevanem annaks siis lastele seapraadi? Nädalavahetusel oskan teha suppi ja omletti ning aegajalt isegi keedan kartulit (kuigi see mulle endale väga ei maitse). Peale selle on mehel käed otsas ja kui tahab, võib igal ajal midagi kokata.

Minu enda kehakaaluga on ka nii, et ükskõik, kui palju ma oma elus olen kaalunud (enne nelja last siis u 30 kg vähem, kui praegu, ülikooli ajal aga veel vähem), siis toitumisharjumused on ikka samad olnud. Vähemalt söögi tegemise mõttes. Kahjuks või õnneks mõjutab kaalu veel palju muid asju peale selle, mitu tundi ma ise igapäevaselt köögis veedan.

Ja teate- on veel palju asju, mida ma ei oska ja ei suuda. Näiteks ei saa minust kunagi balletitantsijat, ega maratoni jooksjat, kuigi laulan naiskooris, ei suuda ma ooperit laulda, kuigi oskan kõndida, ei suuda ma kunagi köiel kõndida (kasvõi juba seetõttu, et ma kardan kohutavalt kõrgust) jne.

Toit on ellujäämiseks vajalik asi. Sama on vaimutoiduga. Näiteks oleks vaja iga päev leida tunnike rahulikku omaette olemise aega, et mõistus selge püsiks ja tasakaal enda sees korda saada. Seda ma ka ei jõua iga päev teha. Või tuleks näiteks vähemalt paar raamatut kuu jooksul läbi lugeda, et ennast harida. Seda peaaegu suudan. Aga kõik ei tee seda. Rääkimata sellest, et lastele tuleb kindlasti vähemalt kord päevas raamatuid ette lugeda ja nendega õues liikuda, lastega olles ei tohi samal ajal nutiseadmetes istuda, ega ka lapsi teleka või nutika ette unustada.

Mina ei halvusta neid, kes ei suuda pidevalt ennast ja oma lapsi harida ning uusi asju õppida. Ammu on tõestatud, et kõrgemalt haritud naiste (meeste roll pidavat vähem määrama) lapsed saavad elus paremini hakkama ja on elutervemad. Seega peaks emade esmatähtis ülesanne olema ennast harida, et suudaksime laste vajadusi täita- vajadust elust aru saada, ennast tundma õppida ja leida oma koht siin maailmas.

Meil on vaid teatud kogus aega. Kui me teeme ühte asja, siis me samal ajal mõnda teist ei tee. Nii tulebki igapäevaselt teha valikuid, millele oma aega kulutad. Mina olen valinud söögitegemisele seda mitte nii väga kulutada. Kahjuks on hulk inimesi, kes on valinud enda vaimsele toitmisele mitte väga palju aega kulutada. See toob kaasa julguse teiste valikuid kritiseerida ja halvustada. Aga kui me igaüks endaga rohkem vaeva näeks, siis äkki oleks ka kurjust ja inimestevahelist pinget vähem.

Jah, ideaalse koduperenaise tiitlit ei saa ma seega kunagi! Aga kuni ma olen ise ja mul on õnnelikud, terved ja eluterved lapsed, nii kaua usun, et kõik inimesed ei peagi ühtemoodi elama!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com