esmaspäev, 24. aprill 2017

Laste välikohvik ja mängrillitud liha

Kortermajas võib närvi ajada küll, kui esimeste ilusamate ilmadega hakkab naaberkorteri rõdult pidevalt grillribi lõhna tulema. Maal on teisiti - õu haiseb grillimise järgi vaid siis, kui ise teed.

Herlend fännab grillimist, nii et meil saab grillahi vatti isegi enne ilusate ilmade algamist. Lapsed aga ei jõua ära oodata aega, kui saaks õues süüa. Tegelikult tean ise ka, et metsa kaasa võetud võileib maitseb paremini, kui kodus laua taga söödu. Seega saan neist aru.

Aprillikuu algul igatahes väljendasid lapsed oma õues söömise soovi nii tugevalt, et kui Herlend hakkas grillima, hakkasid lapsed söögilauda ehitama. Isetehtud välikohvik nägi välja nii:
Ütlen ette ära, et keegi ei kukkunud. Lapsed üldse kukuvad vähem, kui me arvame. Lapsed on osavamad kui me arvame. Ma olen ära õppinud selle, et lapsele ei või igaks juhuks öelda, et "ära kuku!", "ära lase asjadel maha kukkuda!", "ära ... ära ... ära ... !" Kui sa ära- tad, siis lapsega juhtubki see, mida sina juhtuda ei lubanud. Laps hakkab keskenduma sellele, mis sa ütlesid ja siis see juhtubki.

Nii meie lapsed siis oma välisöömaaega nautisidki ja olid sellega väga rahul:

Herlend samal ajal mängrillis (mängis telefonis ja grillis). Mängrillimine tähendab, et me saime veidi ka söeliha, aga ... see pidavatki kasulik olema. Üldiselt on meie peres aga kõik ülimalt rahul töökorraldusega, kus söögitegemine on mehe roll. Ma ei mõtle vaid grillimist, vaid kõike muud ka. Majas on rahu siis, kui tööd saab jaotada nii, et igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja mida ta naudib.

Nüüd, kui Herlend mitmeks päevaks järjest tööle läks oli ka laste suurim mure:
"Aga issi, kes meile sel ajal siis sinu salaretsepti järgi süüa teeb?"
 


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!