reede, 17. veebruar 2017

Õnnetused õpetavad, kus mu elu keskpunkt asub

Nüüd ma siis kirjutan... kolmapäevast! Nüüd ma suudan.

Ei, mitte midagi pole halvasti. Nüüd on kõik hästi. Vot nii hästi, et ema pani oma lapse kodus tööle:






Isegi sõjahaavad ta näos ei tundu enam eriti hullud. Ja polnudki. Kiirabi kleepis lapse liimiga kinni ja elu läks edasi.

Kolmapäeval oli meil vaba õhtu, kus andsin järele laste pikaajalisele soovile- lähme kooli mäe peale kelgutama. Minu kooliajaga võrreldes on mägi hulga lühemaks jäänud. Joosep avastas kohe, et mõistlik on hoopis teiselt poolt mööda künkad-mättad teed alla lasta.

Mathias ja Maria lasid esimeselt küljelt. Ronisin minagi mäe otsa ja jälgisin, et nad tuletõrje tornist piisavalt kaugelt alla laseks. Nii tegi ka Maria. Poole mäe peal, aga Maria kelk keeras ennast ning tüdruk kihutas (venna eeskujul pea ees) tuletõrje torni poole.

Jah, ma tean, et pea ees pole kõige ohutum sõita, aga eks mu tähelepanu oli samal ajal hõivatud ka Christiani mäest üles sikutamisega. Allalaskmise mõttes aga oli Maria valitud algne tee kõige ohutum. Vähemalt tundus nii, sest tuletõrje tornist veel kaugem rada oleks tähendanud sõitu maja seinani. Mõni hetk varem Joosep just lasi sealt ja sõitis pea seinani välja. Maria aga on ju veel kergem.

Ja nii ma vaatasin mäe otsas seistes nagu aegluubis, kuidas Maria majale lähenes... ja ma ei saanud midagi teha. Peale kokkupõrget saatsin Christiani vaikselt mäest alla. Nägin, et Maria liigutas ja mõne aja pärast hakkas ka nutma. Tõusis püsti. Siis ohkasin juba kergendatult ning jõudsin temani.

Mathias on viimastel nädalatel vapralt vastutavat rolli endale võtma hakanud. Loogiline asjade käik. Seega reastas tema väiksemad poisid enda järgi, kuni mina Mariaga spordikeskusest esmase jääkoti kätte sain.

Kiirabis avastasin, et ma töötan kriisiolukorras hästi. Lapsed rahulikult autosse saadud, ID kaart organiseeritult kaasas, Maria vahva kiirabi töötaja poolt kokkukleebitud... ja siis läks mul silme eest kirjuks. Hetkel, kui Mariale tema kokkukleebitud haava peeglist näidati, võisin mina lõpuks kokku vajuda.

Kui minust taas inimene sai, tõin oma kullakoorma koju. Maria sai ühe vaba päeva lasteaiast, aga kuna need lapsed elavad vaid raamatutest, siis on temagi täna uuesti lasteaias.  Eile aga aitas mul raamatuäris kaasa lüüa ehk  pakkis "Toto tembutab jälle" raamatuid, et need ettetellijatele ära saata.

Koertega jalutada aitas samuti:


Alles täna julgesin juhtunule uuesti mõelda.

"Emme, eks ole ju hirmus, et Mariaga selline asi juhtus? Emme, eks ole juh kahju, et me sinna kelgutama läksime?" ja muud taolised kommentaarid kõlasid mõlemal eelmisel õhtul mu poiste suust. Püüan praegu iga hinna eest hoida olukorda, kus lapsed ei võta liiga palju vastutust. See on lapsevanemate osa. See ongi põhjus, miks ma enne tänast ei julgenud juhtunust mõelda, ega suutnud sellest rääkida.

Aga kui ma praegu seda pilti enda silme eest läbi lasen, siis tuleb esimese asjana meelde... kuidas alles 1,5 aastat tagasi sõitsime sama lapsega haigla poole nii, et ma ei teadnud, mis temast saab. Sellist šokiseisundit olen läbi elanud ainult seoses oma lastega. See juba on minu jaoks märk, kus mu elu keskpunkt asub.

Ma õpin iga päev oma lastelt ja püüan kogu aeg aru saada, mida igaüks neist mulle annab.

Lapsevanemana on minu esmane ülesanne aidata lapsel arendada tema tugevaid külgi ja aidata tal luua õnnelik lapsepõli. See tähendab huviringe, turvalist kodu, sünnipäevade ja muude traditsioonide tähistamist, kohtumisi armsate inimestega, stabiilsust jne.

Olen aastate jooksul palju püüdnud aidata mu lapsi ümbritsevatel inimestel mõista, kuidas nende sõnad ja käitumised (ka kohalolu või mitteolemine) lapsi mõjutavad. Aga see ei ole enam minu asi! Selline killustumine võtab minult jõu oma lastele keskenduda. Mina saan lastekasvatuses arendada ühte inimest- iseennast!

2.. 5... 10 aasta pärast on näha, kas valisin õige tee. Samuti näevad kõik teised, et kas nad on mu lastega õigesti käitunud. Saad seda, mida annad! Mina saan vastutada selle eest, mida ma ise oma lastele annan. Samas ei saa me anda midagi, mida meil pole, mida meile endale antud pole! Aga kõike on võimalik õppida. Kui vaid tahaks.   

Õnnetused ja luhtumised on õppimiseks! Minu jaoks on järjekordne õppetund õpitud. Tehtud! Loodan, et õppisin õige õppetunni.

On asju, mida ei saa tagasi keerata või hiljem järgi teha. Laste kasvatamine (või mittekasvatamine) on üks neist! Lapsele öeldud sõnad ja teod ei kao.

Kas ma valisin sellise elu?
Ei, mu lapsed valisid mind ja minu ülesanne on aru saada, mis on esmatähtis, mis tuleb kohe ära teha, millele võib hiljem keskenduda. Lapsed näitavad meile kätte meie enda nõrgad ja tugevad küljed. Kui võitlemise asemel neile keskenduda, muutub iga muutusega maailm paremaks kohaks.

Kunagi õppisin ühest raamatust, et iga põlvkond saab olla vaid veidike eelmisest põlvkonnast parem. Laste kaudu õppimine on üks võimalus minevikku parandada. Minul on neli suurepärast teejuhti ilusama elu poole!

Õpppetund õpitud- ilusamast elust veel ilusama poole!

Aitäh, mu kullakallid!


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!