Mida mu laps koolivaheajal kirjanikuna töötamise kohta õppis?

Koolivaheaeg on 5-lapselises peres üks ütlemata tore aeg, sest siis... saab segamatult tööd teha. 

Kevadest alates olid need kõige tihedamad lugejatega kohtumiste päevad. Kolme päeva jooksul sõitsin läbi peaaegu 1000 kilomeetrit ning toimus 8 kohtumist. Kaks päeva veetsin Põlva-, Jõgeva- ja Võrumaal ning seejärel Harjumaal Lool. 

Algselt mõtlesin rahulikult üksinda matkamist nautida. Kuna sel aastal aga üks mu lastest käib Tallinnas muusikakoolis, siis temaga saame mitu korda nädalas pikalt koos aega veeta. Nii kargaski ühel hetkel pähe, et seekord on Maria kord koos emaga tööle kaasa tulla. 

Lisaks oli Marial vaja koolivaheajal läbi lugeda raamat, mida kohalikus raamatukogus pole, sest kogu klass loeb seda korraga. Lapsel oli juba paanika, sest keegi sõpradest oli öelnud, et koolivaheaja alguseks peaks juba pool raamatust läbi olema ja ülejäänud jõuab siis koolivaheajal lugeda. Nii tuligi mõte, et kuna ma töötan need päevad raamatukogudes, siis võiks ju Maria samal ajal lugeda. 

See mõte toimis- Maria luges raamatut kahel kohtumisel. Esimese päeva õhtuks oli tal ,,Tont ja Facebook" loetud. Hea asi selle juures oli, et kui laps enne ei uskunud, et ei ole paanikat, et ta alles koolivaheajal seda lugema hakkab, sest ma usun, et jõuab loetud, siis esimese matkamispäeva õhtuks ta uskus, et suudan ta lugemisvõimet temast õigemini hinnata. Koolitöö sai ema töö juures tehtud. 

Tegime kohtumiste järel ka mitmed live-videod, mida saad näha Heli Kirjastuse lehelt: 

1. Käisime Orava raamatukogus

2. Värskast saime kirjaniku medali 

3. Ärkasime Võrus ja asusime taas teele

4. Nautisime imelist vaadet Tsolgo raamatukogu ees 

5. Ekslesime ja maiustasime Pajusi raamatukogus Pisisaarel 

6. Lõpetasime õhtu Põltsamaal 

Algul tundus endalegi veidi hirmutav, et kas suudan kõigi kohtumiste jooksul elus ja energiline olla. Eriti kuna üks kohtumine oli ka lasteaias, mis on alati päris korralik väljakutse. Täiskasvanud suudavad viisakad olla ka siis, kui neil on igav. Lapsed sahkerdavad tihti ka siis, kui neil tegelikult on hästi tore olla.

Tegelikult oli nii, nagu alati- kohtumised lugejatega annavad nii palju energiat tagasi, et iga kohtumine on suur rõõm. Lasteaias oli veel eriti vahva ja põnev, sest lastel on ju kõigele hoopis uudsed lahendused.

Põlva- , Jõgeva- ja Võrumaa tuuri kõige ägedam kogemus oli minu jaoks näha, kuidas Maria mu tööd ja tegemisi tundma õppis. Oma arust olen lapsi oma tegemistesse alati kaasanud nii palju kui võimalik. Aga no igapäevane kirjaniku ja ka kirjastaja töö väga põneb polegi. Võin ju öelda, et istu 3 tundi mu kõrval ja vaata, kuidas ma arvutis kirjutan, aga... ilmselt pole lapse jaoks just parim pakkumine. 

Esimese päeva õhtuks õhkas aga Maria, et mul on ikka igavesti äge töö. Meid võeti kõikjal armsalt vastu. Ta sai käia raamatukogudes ruumides, kuhu lugejad tavaliselt ei saa. Kui algul Maria ei saanud aru, et kuidas tema siis võib, siis selgitati ilusti, et Maria ja mina oleme kutsutud külalised ja sellepärast võime. Söödeti-joodeti meid kõikjal. Osteti väga palju raamatuid, mida Maria hea meelega müüs. Kõikjalt lahkusime kingitustega. Nii et see kõik kokku andis lapsele üsna hea pildi sellest, millega ma juba aastaid tegelenud olen ja kust lastele leib lauale tuleb. 

Tuuritamise kolmandal päeval oli aeg suunduda Harjumaale Loole. Sinna tuli kaasa Johanna. Kui ma muidu olen oma väikeste lastega alati kõikjal käinud, siis Johanna on olnud see õnnelik ja õnnetu, kelle jaoks on alati keegi kodus olemas, kes teda valvata saab. No ja nii teda väga palju kaasa ei võetagi. Seda enam oli vahva seekord ka koos temaga tegutseda: 

Nii nägingi sel koolivaheajal, et mu lapsed on nii suured, et neid veelgi rohkem oma tegemistesse pühendada. 

Novembris korraldab Heli Kirjastus Pärnus raamatulaata. See on kindlasti koht, kus oma lastele juba erinevaid ülesandeid olen planeerinud.  

Samuti tuli välja, et kirjanikuna töötamine polegi nii üksildane amet. Nii et oleme perekondlikult järgmisteks kohtumiste kutseteks avatud (kuigi esimesed juba tulidki selle tuuri ajal). 

Imelist päeva jätku kõigile! 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas ma kogemata lastele pornot kirjutasin. Või mitte?

Eelmisel nädalal sain kogemata teada, et ma olin kogemata lastele pornot kirjutanud. Vist?

Juunikuus rääkisin muude teemade seas ka sellest, kas noorteraamatutes peaks seksistseene kirjutama. Seda arutlust näed siit:

Jah, selle video tegemine oli ajendatud mu viimasest noorteraamatust ,,Mälestusteta suvi", kuna selle kirjutamise ajal pidin mõtlema, mis selle seksiga siis teha. Olgem ausad- enamuse suhetest rääkivate raamatute puhul tuleb ühel hetkel see küsimus endale esitada- autorina, et kas ma tahan seksist ka kirjutada ning lugejana, kas ma tahan lugeda raamatut, kus on seksist kirjutatud.

Nagu videoski räägin, siis ma ei poolda tavalisse ilukirjandusse pornograafiliste stseenide kirjutamist. (Enamus meist ilmselt mõistab, et seks ja porno ei ole samatähenduslikud sõnad.) Eriti mitte noorteraamatutesse. No ja nii ma siis ise ka seda ei teegi. Samas, kui suhe areneb, siis ka autorina on minu jaoks ebaloomulik lasta armunutel mitusada lehekülge ainult käest kinni hoida. Elus ju ka nii ei ole.

Mälestusteta suvi, 1.osa

Siis aga jäi mulle täitsa kogemata blogipostituste grupis ette vahva ja huvitav postitus, kust lugesin, et üks lapsevanem on minu raamatust ,,Mälestusteta suvi" täitsa šokeeritud. Nimelt ei pidavat see 10-aastasele sobima. Pikemalt saad lapsevanema arvamust lugeda siit: ,,Kuidas ma oma 10a tütrele ,,veidi" pornograafilise raamatu kätte andsin". 

Oma postituse lõpus küsib Regiina, et: ,,Aga samas, kas pean nüüd igaks juhuks kõik noortekad läbi lugema enne, kui lastele neid kätte julgen anda?"

Minu lühike vastus on, et jah, sa pead kõik raamatud läbi lugema, mida oma 10-aastasele lapsele annad, kõik laulud läbi kuulama, mida tal kuulata lased (loomulikult vaatama ka, et milline on laulu video), kõik arvutimängud läbi mängima, mida ta mängida tahab, kõiki multikaid, juutuubereid jms vaatama, mida temagi vaatab. See on tõesti uskumatu, kui palju tänapäeva lasteni (ja ka täiskasvanuteni) jõuab infot, mida ei peaks.

Küsimus pole vaid selles, millist infot nad saavad, vaid selles, kas ja kuidas mõistavad.

Mul on näiteks pidevalt probleem, et lapsed saavad nüüd telekast ka youtube´i vaadata ja ma tahaks kogu aeg selle sisu tsenseerida. No näiteks me mõned kuud tagasi kargasime koos tol ajal 5-aastase lapsega mööda kööki ja laulsime koos kõvasti kaasa suusabaasi laulu. See lihtsalt on nii lahe laul. Aga no ma iga kord peaaegu punastasin või vähemalt mõtlesin, et kas peaksin seda lapsele kuidagi selgitama, kui jälle koos karjusime ,,sinu külm käsi minu pükste sees"... Ja see on vaid üks näide!

Ei hakka siin reklaami tegema, milliste juutuuberite kanalitele ma ennast olen pidanud registreerima, et vaadata nende avaldatud videoid enne, kui lapsed jälle midagi uut ja toredat õpivad. Ja kusjuures- need samad juutuuberid teevad ühes videos tõesti ägedaid asju ja samas kõrval on mõne video keelekasutus ja sisu täielik "ei-ei"!

Sellest, et arvutimängudes toimuvast peaksid lapsevanemad teadma, on samuti palju räägitud.

Ja miks see peaks siis raamatute puhul teisiti olema? Kümneaastase puhul on veel tõesti võimalik aidata kaasa sellele, millisena ta maailma näeb ja hea kirjanduse kättesaamisel on tõesti lapsevanemal ja raamatukoguhoidjal ja õpetajal oma roll. Lapsega koos tuleks tema loetavad raamatud läbi lugeda juba sellepärast, et saaks temaga kaasa rääkida teemadel, mida ta sealt avastas. Seks ei pruugi üldse olla kõige kohutavam või keerulisem teema, mida laps raamatust võib leida. Ning lasteraamatud ei ole ainult helesinised lood pilvedest või roosad jutukesed haldjatest. Valik on suur ja seikluslik (ja seksi välistav!).

Nüüd aga minu noorteromaanist ,,Mälestusteta suvi"- nagu raamatul kirjas, siis see on noorteraamat! Eesti keeles on meil vaid üks mõiste- noorteraamat. Inglisekeelsena jagatakse see veel kaheks- young adult (vanusele 12-18a) ning new adult (18-30a). Nii et misiganes käsitlust kasutada, 10-aastane on noorteraamatuks noor. Ning jah- kindlasti on ka täiskasvanutele kirjutatud raamatuid, mida võivad igas vanuses lugejad nautida. Ja kindlasti on ka raamatuid, mis ei sobi mitte mingis vanuses lugejatele...

Lihtne reegel laste- ja noorteraamatute puhul on ka, et vaadata, mis vanuses on peategelane. Umbes samas vanuses lugejad on tavaliselt sihtgrupp, kellele see võiks kõige paremini sobida (kindlasti on ka erandeid!).  

,,Mälestusteta suvi" peategelane Brenda on 17-aastane, mis näitabki, et umbes see võiks olla ka esimeste lugejate vanus. Eriti Regiina blogipostituses kirjeldatud seksistseenis osalenud on pigem kahekümnesed või veelgi vanemad.  

Blogipostituste grupis oli ka mainitud, et ma ei tundu selline inimene, kes võiks sellistel teemadel midagi teada ja kirjutada... no ma siis igaks juhuks jah mainin, et mul on 5 last, nii et vähemalt 5 seksikogemust on olemas. No et oleks ikka täitsa selge ja kellelgi kahtlust ei tekiks.

Kui nüüd keegi, kes pole mu raamatuid lugenud, hakkab selle postituse põhjal lugemisotsuseid tegema, siis igaks juhuks selgitan, et milliseid raamatuid ma siis kirjutan- kirjutan elust! Elulisi teoseid. Kus inimesed sünnivad, elavad ja surevad. Ja nad teevad seda kõike erinevalt. Need, kes pole nii sündinud, elanud ja surnud, ei mõista teisi. Nii nagu elus, nii ka raamatute lehekülgedel. Nii oli, on ja jääb. Ehk et me loeme raamatut enda elust tulenevalt ja tahaks halvaks kirjanduseks lugeda selle, mis enda elus tundub ebareaalne. Aga kirjanikuna ma (kahjuks?) vaatan paljude inimeste elusid korraga. Nii võin kinnitada, et kõik raamatutes juhtuv ei ole minu elust pärit, vaid ma tõesti jälgin seda, mis minu ümber toimub.

Eilsest hakkas Delfi Naistekas järjejutuna ilmuma minu uus romantiline lühiromaan ,,Ebaõiglane". Lugesin esimest kolme kommentaari- hakkab sama jama pihta :D Inimesed kommenteerivad seda, mida nad tegelastest arvavad, mitte ei mõista, et see on väljamõeldud lugu.  (Jaa, ma olen jälginud oma reeglit, et ma kommentaare ei loe, aga tahtsin esimese 3 puhul näha, et millises suunas seekord kommenteerimiste siht võetakse ja üllatusi ei olnud).

Kokkuvõtlikult usun, et laste loetavaid raamatuid tasub ise alati lugeda. Või lugeda vähemalt seda, mida teised lapsevanemad arvavad. Mina kirjutan oma lugemiskogemused lugemisblogisse Mida Heli luges.

Täitsa lõpetuseks olgu öeldud, et mu lugemiskogemuste hulka kuuluvad ka ,,Viiskümmend halli varjundit" ja ,,Grey". No nüüd on siis teema selge :)

Aitäh Regiina, selle huvitava arvamuse eest! Sain ka oma teosele teise nurga alt mõelda!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Milleni on viinud see, et minusse ei usutud?

See, mida ma teen, pidavat võimas olema. Ehk et 5 last ja 20+ raamatut. Kust ma seda tean? Podcastist kuulasin.

Aprillikuu keskel küsis Crystal Ra Laksmi-Ditton, et kas tahaksin oma tegemistest rääkida podcastis. See oli aeg, mil eriolukorrast tingitud koduõpe oli viimsegi mõtlemisvõime ära söönud. Õigemini- tegelikult olime selleks ajaks juba loobunud üritamisest ja täitsime julmalt miinimumprogrammi, et ikka ülejäänud elamisega ka hakkama saada.

Nii ootasin ise ka, et millest ma üldse suudan rääkida podcastis, mis läheb üles muuseas ambitsioonika nimega lehele ,,Hakkame tegutsema!". See, et on palju kordi, kui minusse pole usutud, oli üks teema, mis jutuks tuli. Ütlen kohe ette ära, et mulle on see hoopis positiivselt mõjunud. Näidanud, et kui teised sind maha teevad, siis enamasti mitte sellepärast, mida sina oled teinud, vaid sellepärast, mis neis endis toimub.

Meie vestluse sisukord on selline:
01:55 Tutvumislugu Crystal Ra-ga
02:45 Külluse Seikluskoolitus Unistuste Ellu seikluse kogemus
02:58 Üllatus et rahast on okei rääkida ja raha küsida
03:18 Enda sügavam tundmaõppimine, suhete ja lastega suhtlemise inventuur
03:58 Heli kui ideede elluviija
04:55 Sisetunde kuulamise tähtsus
05:48 Ideed otsivad omale kodu 06:09 Lastele eeskujuks olemine
07:45 Lapse koomiksi loomine
08:17 Heegelnõela lugu
08:38 Laste ja ideede teema
09:18 Kuidas lapsi lugema inspireerida?
09:58 Lapsed sotsiaalmeedias
10:20 Kaamera ees esinemise kogemused
10:44 Kuidas lapsed saavad arvamuskriitikuna teisi inspireerida?
11:37 Kuidas kirjanikuks sünnitakse?
12:30 Takistuste ületamine
12:30 Kuidas sündis raamat “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”?
13:58 Ühe ukse sulgumine avab teise
15:54 Crystal Ra Lõuna-Aafrika kogemus
17:54 1000-eurose koeraostu lugu
18:22 Akordioni õppetunnid
20:51 Heli raamatute ühendavad teemad
21:38 Inimesed, inimsuhted ja inimolemuse uurimine
23:00 Maaelu tähtsus
24:00 Maal elava inimese ressursirikkus
25:20 Sinilille juhtum
25:42 Koduõppe kogemused viie lapsega
27:42 Logistika ülesanne
29:06 Kodu orkester
30:09 Laste huvide kultiveerimine
30:46 Töö tegemise õpetus lastele
32:00 Lastele turundusõppe tunnid
32:57 Küsi oma lastelt võtmeküsimus!
33:46 Laste tegelusvihiku loomine
34:36 Ajakasutuse trikid
37:54 Heli “lugedes rikkaks” väljakutse
39:39 Julgust rahast rääkida ja mõtelda
40:32 Mis asi on Holistiline Küllus?
41:53 Oma talendi kasutamise kohustus
42:00 Oma unistuste elu elamise valem
44:00 Põhiväärtuste ülevaatus
44:22 Romantiliste jutustuste väljakutse tulemused edetabelites
45:39 Tee suuga suur linn ja käega kirjuta raamatuid!
46:42 Avaliku väljakutse katsumus
47:20 Nipid sahtlisse kirjutajatele
50:00 Teistmoodi poliitika läbi kirjanikuks olemise
52:54 Mis salaroll on veel kirjanikel?
53:53 Kuidas luua õnnelikku riiki?
55:50 Üks võtmeküsimus endale!
57.40 Olla sillaehitaja
58:09 Mis juhtub kui sa põhjalikult endaga tegeled?
59:15 Miks on raamatud meie parimad mentorid?

Meie vestlust kõigil neil teemadel saad kuulata siin: Heli Künnapas- 5 lapse ema ja 20 raamatut kirjutanud naisterahvas! 

Kui arvad, et see vestlus on inspireeriv ning võiks kellelegi abiks olla, siis aitäh jagamise eest!  

Tänu Crystal Ra soovitusele teen nüüd juunikuu lõpuni iga päev Heli Kirjastuse FB lehel ühe live kohtumise, mille mõnda osa on ikka juba tuhandeid kordi vaadatud. Neil kohtumistel olen rääkinud näiteks sellest, et kas noorteraamatutes peaks rääkima seksist ning kuidas on elada koos kirjanikust emaga. Nagu podcastiski räägime, on laste kaamera ette surumine tulevikus neile vaid kasuks. Viimases videos on siis just lapsed need, kes kaasa räägivad.

Minu enda jaoks pani see podcast ning sellele järgnev paljugi liikuma. Sellepärast julgengi soovitada. 

Soovin kõigile targalt kasutatud jaaniaega! 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, peaaegu 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kust ma seda kulda sain ja kuidas läheb eriolukorrast taastumine?

Praegu on taas pohmakas. Ikka suurem kohe. Arvasin, et eriolukorras saime distantsõppega suht normaalselt hakkama,  aga nädalavahetusel tunnistusi lugedes oli ikka kirjas, et ühel lapsel hilinesid pidevalt tööd ja teine ei andnud piisavalt tagasisidet ja...

... ja see kõik ei loe enam midagi...

Oo, see on nii hea tunne. Nii hea, et ei saagi kohe praegu aru, kuidas ennast tunnen.

Nii ma siis eile jalutasin mööda õuet ringi ja vaatasin, et kust ma seda kulda nii palju sain. Jaa, ma tean, kust lapsed tulevad, aga et just sellised lapsed minu juurde tulid. No ja  üle mitme kuu tunnen, et mu armastavasse pilku ei hiili muret ühegi tegemata töö või saatmata vastuse pärast. E-kooli ikooni olen mõned korrad ikka telefoni ekraanil vaadanud, aga olen suutnud sellest viisakalt mööda vaadata.

Tunnistused said ka loetud. Kuna mul käib nüüd tüdruk ka koolis, siis tuli ära ka kiituskiri õppetöö eest.

Kas seda saavad ainult tüdrukud? Ei.

Kindlasti mitte. Aga usun, et poisse on vaja enamasti kuidagi teisiti õpetada. Ja saladus pole see, et meie keskmises koolis on poistel kindlasti raskem nõuetele vastata kui tüdrukutel. Ja nii tulebki kodus rohkem tööd teha, et poiste enesehinnang ja töötahe säiliksid, hoolimata sellest, millise hinnangu nad koolis saavad.

Ühe pere laste puhul on keeruline see, et igaühel ju oma õpetajad, kes hindavad eri kriteeriumite järgi. Mis tähendab, et laps, kes pidi kodus kõige rohkem vaeva nägema, sai kõige halvema tunnistuse. See, kes peaaegu üldse ei õppinud, aga peaagu parima. Õnneks aga andsid lapsed tunnistused kõik hunnikus kõik minu kätte ja ütlesid, et võid hoiule panna. Nad teavad, et mul on selline kaust, mille vahel kõik tunnistused ja diplomid on, et kui kunagi kusagil peaks vaja minema.

Nii et sellest peresisesest võrdlesmisest pääsesime. Püüan lihtsalt lastele õpetada, et hinne tähendab seda, kuidas sa sel hetkel esitatud kriteeriumite järgi selle ülesande suutsid ära teha. See ei ole sina! No ja võrdlemist püüame üldse teha nii vähe kui võimalik.

Tunnengi nüüd, et saan taas mõelda, kuidas ja kuhu lapsed peaksid arenema, mis nende mõtlemist ja kogemusi arendab. Kindlasti tuleb taas meil seinale ühine lugemisuss või mingi muu viis loetud raamatutest ülevaate andmiseks. Lõpuks mahuvad ajaplaani taas rohkemad loodusretked. Lapsed saavad rohkem osaleda aiatöödes ja loomade eest hoolitsemises.

Igast otsast on meil suvi!

Kui eelmistel aastatel on tundunud, et kevadkontserdid, konkursid, arvestused jms on pingelised, siis ausalt- see kevad oli selle kõige kõrval hullumaja. Ilmselt minu jaoks oli kõige raskem see, et tundsin unistamisi, hilinemisi jms enda tegemata tööna ka. Ma olen suht hea ajajuht (ehk suudan oma töid planeerida ja ennast juhtida!), kuid mul oli keeruline kõiges järge hoida. Kuidas peaksid seda oskama lapsed, kes pole üle 20 aasta ajajuhtimist õppinud ja harjutanud? Eks ma järjest õpetasin ja õpetan ka edaspidi lastele oskusi, mis endalgi on, aga märtsikuuks me polnud veel valmis, et kodu see laviin hooga vastu võtta.

Kordan, et mu lastel on väga palju toetavaid õpetajaid. On ka mittemõistlikke, kuid... eks siis peab nii olema.

Tean, et mu sõnad kõlavad mõnelegi hariduse suhtes hoolimatult, kuid kes mind vähegi teavad, mõistavad, et tegelikult on hoopis vastupidi. Ma tõesti hoolin sellest, et lapsed saaksid nooremas eas kaasa teadmised, millega elus hakkama saada. Minu jaoks ei ole oluline, et see kasvamise protsess ilus välja näeks, vaid tulemus.

Lähinädalatel saab selgemaks, kuidas mitmegi mu lapse õppetöö sügisest jätkub. Praegu aga me sellele ei mõtle, vaid... hingame rahulikult sisse ja välja. Lootust on, et nüüd kirjutan ka siin blogis rohkem, sest ilmselt on varsti, millest kirjutada.

Mathias aga näitab siin, milline näeb välja metsik igavus, kui sa oma aja ja puuhalgude ja haamriga kohte mitttttte midagi ette ei oska võtta:

Mõnusat suve meile kõigile!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Miks meil kodus isegi leiba enam ei ole ja kuhu enamus perest õhtuti kaob?

Nii ongi- leiba ei ole. Pidevalt.

Lubasin ühele lapsele, et päeva jooksul kokku 3 viilu võtad. Võttiski. Aga siis tuli teine laps. Ka võttis. Ütlesin küll, et neil hakkavad kõhud valutama. Mõne aja pärast leidsin vaid pooltühja leivapaki kilekoti... keegi oli veel 3 viilu võtnud.

Ja kui oli aeg magama minna, siis olid kõik kadunud ka. Otsisin mööda õuet. Leivakott oli nüüdseks täitsa tühi. Ilmselt oli keegi veel 3 viilu leiba võtnud.

Lõpuks piilusin kuuri nurga taha ja kõik oli selge:

Seal siis oligi mu perekond ja leib ka.

Eelmisel nädalal täienes meie suvepere veel mõne liikme võrra. Kaks jäärapoissi tulid meile muru niitma. Mõtlesime abikaasaga, et kuidas endise lambaaia niitmist suvel korraldada. Mulle küll väga meeldib muruniidukiga iga päev ümber maja jalutada, aga sellel põllul on päris paks rohi. Meie päevinäinud muruniiduk ei taha sellega väga hakkama saada. Ja siis läheb mul ka niitmise isu ära, sest pidevalt masina käimatõmbamine kõnnitud samme juurde ei too (kuigi ühe käe lihastele on see päris hea trenn).

Kaks lammast olid aga väga hea meelega nõus meie juurde suvitama tulema ja nii sai mure murtud.

Hetkel on lambapidamise tulemus see, et üks lastest arvab, et tahab meile hunniku alpakasid võtta ning teised planeerivad suuremat lambakarja...

Ma jätkuvalt planeerin laste sügisest haridusteed, nii et lammastega tegeleme praeguse plaani järgi ikka vaid suvel ja sügisel lähevad nad oma koju tagasi.

Aga enne seda peame veetma leivavaba suve.

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Noorteraamatute 2.koht tuligi ära minu raamatule ,,Mälestusteta suvi"

Umbes poolteist nädalat tagasi ilmus mu uus noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" 1.osa. See on olnud väga pingeline aeg, kuna olen pidevalt jälginud, milline on raamatu tagasiside. Põhiline osa sellest loost sai kirja eelmise aasta maikuus umbes 2-3 nädala jooksul. Kirjutasin seda lugu aga 2 aasta jooksul.

See tähendab, et olin looga ikka väga seotud. Kui romantilise lühiromaani kirjutamiseks läheb mõni päev, siis mitu aastat on selle kõrval ikka kõvasti rohkem süvenemist teosesse ning tegelastesse. Seega oli värin enne avaldamist ka suurem.

Siis aga hakkasid tulema positiivsed arvamused. ,,Mälestusteta suvi" 1.osa pole enamustesse raamatukogudesse veel jõudnud, nii et loodetavasti on arvamusi veel tulemas. Senised arvustajad on aga välja toonud just need teemad ja tunded, mida püüdsin lugejateni tuua. See on imeline tunne lugeda, et lugeja luges su loost välja selle, mida sinna kirjutasid.

Rõõmsat ootusärevust lisas see, et Rahva Raamat tellis kohe algul suurema koguse raamatuid, kui viimasel ajal ühegi minu kirjutatud ja kirjastatud raamatu puhul. Apollo seevastu on juba esialgsele kogusele kaks korda lisa tellinud. Tuletan meelde- umbes 1,5 nädala jooksul!!!

Tundub, et võin julgelt öelda- kui tahad minu noorteraamatut ,,Mälestusteta suvi" 1.osa, siis kiirusta poodi või telli e-poest. Laos mõned kastid veel on, aga sellises tempos pole veel ühtki minu kirjutatud, ega kirjastatud raamatut müüdud.

Selle loomulikuks jätkuks oli gigamegameeldiv avastus Rahva Raamatu lehel. Nimelt eelmise (ehk esimese müügi-) nädala noorteraamatute edetabelis on ,,Mälestusteta suvi" 1.osa 2.kohal:

Seda veel ühe minu viimase aja slow burn romance lemmik noorteraamatu ,,Paberist printsess" kõrval. Hõiskasin ja hüppasin küll koos lastega nii toas kui õues.

Päriselt ei ole mul sõnu, et kirjeldada, kui tänulik olen kõigile, kes mu raamatu on poest kaasa haaranud. Veel tänulikum olen kõigile, kes selle kohta oma arvamuse on kirjutanud või raamatukogusse raamatu tellida palunud. Aitäh-aitäh-aitäh! Nii armas on kõiki neid asju kuulda.

Üleeile õhtul sai raamatu 2.osa kirjutamine hoo sisse. Praegu läheb veidi jõudu ja tähelepanu veel laste kooliaasta lõpetamisele, kuid lootust on, et see hakkab otsa saama. Siis hakkangi taas tööl käima ja ,,Mälestusteta suvi" 2.osa kirjutamine on hetkel kindlasi üks prioriteet. Eriti kuna ma tean nüüd päris täpselt, mis seal saama hakkab.

Veelkord tänan kõiki, kes on selle raamatu juba avastanud. Mida rohkem teid on, seda rohkem on mul motivatsiooni ja võimalusi 2.osaga jätkata. Autogrammiga raamatuid saab ikka otse minu käest ka jätkuvalt osta. Selleks kirjuta oma soovist helikunnapas@gmail.com või FBs.

Mõnusat #suvelugemist!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Meil on beebid ja kuidas mu lapsed vastutamist õpivad

Sellest on pärist mitu aastat möödas, kui meil viimati beebid olid. Vähemalt sellised. Aga nüüd on nad jälle siin.

Kolm pisikest. Ja nunnut.

Umbes aasta aega tagasi tulid meie koju taaskord küülikud. Kolm prantsuse pässi lastele lemmikuteks. No ja mulle ikka ka. Prantsuse pässid just sellepärast, et see on nunnutamiseks parim tõug, kuid söömiseks mitte. Nii oli üsna selge, milline on meie loomapidamise suunitlus ja me ei saa poolel teel ümber mõelda.

Küülikutega tegime lõpu umbes 6 aastat tagasi, kui hakkas sündima meie neljas laps. Siis oli selge, et nii palju igapäevast käsitööd nõudvat tööd meie ajagraafikusse enam ei mahu. Valikute küsimus.

Ühelt poolt oli see tol ajal õige otsus. Teisalt jäi sisse väike ebakindlus enda suhtes, et kas ma siis tõesti ei saanudki hakkama? ,,Õnneks" leidusid meie kõrval ka mõned inimesed, kes halvustasid kogu meie loomapidamist esimesest hetkest alates, et ,,miks on seda vaja?" ning ,,ise nii noored inimesed, aga panete ennast loomadega kodu külge kinni." Selline ,,tugi" on nüüdseks lõppenud.

Loomadega on keeruline. Loomad on vastutus. Ja nii jääb. Samas ei tea me keegi, mis elu toob ning mõnikord tuleb tõesti olukordi ümber mängida. Aga vastutades annad sa igas olukorras parima, et su lemmikutel hea oleks.

Eelmise aasta jaanipäeva järel oli äkitselt selge, kus minu loomapidamise süda asub. Selleks on kindlasti küülikukasvatus. Lastele meeldivad ilmselt kõik loomad. Äkitselt taipasin ka, et kuigi olen alati arvanud, et mu lapsed on kasvanud koos loomadega, siis tegelikult kasvasid nad koos loomadega kogu selle aja, kui olid ise väikesed. Hiljem aga olid kodus vaid koer ja kassid. Needki enamasti õues.

Seekord tulid küülikud kokkuleppega, et need on laste omad. Kolm suuremat said endale oma loomad, kelle eest hoolitseda.

Terve aasta rippus aga õhus Ameerikasse minek. Nii seisis ka meie küülikukasvatus. Ei mingit vähendamist, aga mitte ka suurendamist.

Kui mõned kuud tagasi kõik uksed sulgusid, siis oli selge, et saame oma küülikutest veel mõnda aega rõõmu tunda. Selle teadmise tulemusena sündisidki üle mitme-mitme aasta meie talus 4.mail taas küülikupojad. Kolm pisikest prantsuse pässi. Kui hästi läheb, siis varsti on oodata veel ühte pesakonda. On võimalus, et mõne aja pärast mõni tuleb ehk ka müüki. Praegu küll veel nii ei paista... :)

Uuesti ärkas sellega ellu ka meie facebooki leht Kuuse talu küülikud. Kui tunned meie loomakeste vastu huvi, siis just sealt näed edaspidi pilte ja võimalik, et tulevikus ka infot uut kodu otsivate küülikupoegade kohta.

Nii et meil on igatahes taas maaelu koos beebidega. 

Küülikutega on kaasnenud ka vastutuse õpetamine. Jah, on olnud talviseid õhtuid, kui lapsed kell 20 koju tulles ei ole enam küülikuid söötma läinud ning mina või abikaasa oleme seda teinud. Jah, 25-kilosed toidukotid toon poest ära mina. Aga üldiselt on see peaaegu aastane vastutuse õpetamise projekt väga hästi toiminud. Lapsed on omavahel hästi jaganud, et kes ja millal küülikuid toidab. Samas loomulikult on olnud ka ,,mina alles tegin!" vestlusi. Aga needki on arendavad ja õpetavad nii läbirääkimist kui oma seisukohtade kaitsmist.

Tänu vastutusele oma küüliku eest on laste sõnavara kindlasti täienenud ning vastutusega seotud teemad on saanud nö sisu taha. Üks asi on tegemata jätta mingi koolitöö vms, mille tagajärg pole tappeb. Teine asi on teada, et kui sina ei viitsi pingutada, siis kellegi teise elu on sellepärast ohus.

Kuna selle suve veedame siis ilmselt ikkagi Eestis, saame lähikuudel veel palju beebirõõmu nautida ning jätkuvalt vastutamist õppida/õpetada. Mõnus!  

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas me koolitööde tegemise asemel lastest hanesid püüdsime kasvatada?

Põhimõtteliselt lõppes meie lastel eelmise nädalaga tavaline õppimine ja nüüd hakkas projektiõpe. See on ka igas klassis täitsa erinev, nii et püüame nüüd sellega üheskoos järjele saada.

Eelmise nädala lõpuks aga jõudis kogu olukord selleni, et kirjutasin facebooki sellise emotsionaalse postituse: 

,,Minu jaoks on täielik müstika, et me oleme 100 aastat distantsõppel olnud... nüüd lisaks veel koduõpe ühe lapsega... ja ikka leidub mõni õpetaja, kes arvab, et kui lapsel on mingi kodutöö tegemata, siis ta nagu meelega ei teeks seda. Pärisel!!!!

Me oleme viimaste kuudega kogu oma elu siin ümber korraldanud, et kõik saaksid õppida, oleme õppinud õppimist, lisaks püüame abikaasaga tööl käia, sest viimased kuud on näiteks toiduraha eelarve mitme-mitme-kordistunud (ühel nädalal oli siiski ka koolist/vallast toidupakk!!!), toetame täies mahus jätkuvalt Eesti Energia töötajate palku jms. Kedagi ei huvita, et me töötamise asemel 267% oma ajast koduõpime!!!

Peale selle EI SAA lapsed kogu päeva õppida. Kui näiteks suurematel on klaveritund, siis PEAVAD kõik ülejäänud õues vms olema, sest muidu ei kuule klaveriõpilased õpetajat ja ennast. Kui toimuvad pärastlõunased viiuli või trompetite tunnid, siis ei saa ma samal ajal tööl olla, sest töötuba ja arvuti on hõivatud. Kui pesamuna magab lõunaund, siis ei saa keegi pilli harjutada, ega mingeid kuulamist, koputamist, tantsimist nõudvaid ülesandeid teha.

Ma saan aru, et kõik need ülesanded on olulised, et mu lapsed targaks saaksid, aga no pekki- kõigil on praegu keeruline ja tulla oma suhtumist jagama, et miks just TEMA asjad pole esimesena tehtud...

Kindlasti pean ka vabandama selle pärast, et ühel päeval õpetasin oma lapsi heegeldama... sest nad tahtsid.... teisel päeval ostsin neile aastase 10monkey pileti, nii et ühe terve päeva ning osaliselt järgnevatel päevadel tegid nad matemaatika ülesandeid... enne kriisi tõin suure hunniku raamatuid raamatukogus, samuti korrastasime 4-realise lasteraamatute riiuli ning nad on suure osa ajast ka lugemisele ,,raisanud"... Kui ühel lapsel on muusikas videole kaasa plaksutamine, siis oleme seda teinud kõik koos... aga sel ajal on teistel lastel jälle mingi enda asi tegemata jäänud, sest teeb teise lapse kodutööd kaasa... Ühel on õues vaja kodutööks matkata, kõik lähevad kaasa... jälle mingi aeg päevast raisatud.... Minul on vaja rannas enesetäitmise jalutuskäik teha, kõik tulevad kaasa... jälle mitu tundi läinud...

Ja nii saavadki lapsed kogemuse sellest, kuidas nad päev otsa midagi asjalikku teevad, aga koolis ikka hakkama ei saa.... Ja siis kuulen spetsialistidelt, et püüa oma lapsed koolist läbi vedada ja seejärel saad neid arendada ja neil lasta areneda... Aga enne seda sureme ilmselt kõik närvivapustusse, püüdes nõuetele vastata!

Ühelt poolt olen ma praeguse aja uute võimalustega niiii rahul, aga teisalt aegajalt (NAGU PRAEGU!!!) viskab ikka ära küll, et isegi perekondlikult tegutsedes pole võimalik, et lapsed koolisüsteemi mahuks ning et see samal ajal nende loovust, enesekindlust, enesehinnangut, õppimisoskust, empaatiavõimet jms edasi arendaks.

Ma tänan kõiki õpetajaid, kes praegustele uutele tingimustele hästi vastu peavad ja on toetavad. Palun ärge siis saage pihta nende sõnadega, mis olid mõeldud mittemõistlikele ebapädevatele ülbitsejatele. Mõnikord lihtsalt vähemus paneb haukuma. Aitäh!

Jätkame päeva, mil ma ei tööta, sest lubasin lastele, et aitan neil täna koolitööde tegemisel toetada, poest süüa tuua, 3 lapse muusikatundide ajal teisi eemal ja tegevuses hoida, vajalikke materjale printida, eilsest kella 2ni töötamisest mitte väsinud olla....

Ahjaaa- mul ilmus täna uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi"!!!! Ilmselt sõidan Tallinnasse sellel järgi!!! Sest ma niiii ootasin seda raamatut!!!!"

 

Selgituseks kinnitan, et enamus mu laste õpetajaid on mõistvad ning toetavad. Sellegi poolest oli päris mitu juhtumit nende kuude jooksul, kus viis, kuidas mõned õpetaja tegemata töid meenutasid, ei kannata mingit kriitikat. 

 

Ja meil on siin kamba peale veel mitmeid tegemata töid, sest me kasvatasime kodutööde tegemise asemel hanesid. 

 

Mis see tähendab? 

 

Teate lugu hanest, kes munes kuldmune? Kas rikkam on see, kelle hani muneb iga päev ühe muna või see, kes kiiresti hane lahti võtab, et kõik munad korraga kätte saada? 

 

Jah, mõnel mu lapsel kestis õppepäev VÄGA mitmel päeval hommikul 9st õhtul 21ni. Ja ära sai selle aja jooksul tehtud... mitte midagi. 

 

Kui mu eesmärk oleks olnud kohene rikastumine (selleks hetkeks!), oleksin võinud lapsel kogu aeg kõrval istuda ja täpselt näidata, mida ja kuidas teha. Mina aga selgitasin ja jätsin lapse tegema. Olin kõrval toas ja ütlesin, et küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Mõne aja pärast kontrollisin. Ikka polnud midagi tehtud. Või oli tehtud midagi muud, mis lapsele meeldis. 

 

Proovisin erinevaid selgitusi, miks seda ainet tuleb õppida. Milleks seda tulevikus on vaja. Kõigest sai aru. Aga kui oli vaja koolitöö ära teha, siis tuli protest ja ,,Ma ei oska!" 

 

Ühel hetkel sain aru, et peame probleemis veelgi sügavamale kaevuma. Küsimus oli: ,,Kuidas sul koolis selles tunnis läheb? Kuidas sulle selles tunnis meeldib?" See oli koht, kust tuli vaikse uurimise käigus jõuda tõelise põhjuseni, miks ta kodus äkitselt ühte ainet ei oska. 

 

Mul käivad lapsed 1., 2. ja 4.klassis, nii et võiks mõelda, et nad kõik juba oskavad õppida. Tegelikult vähemalt kahel neist pole viimase aasta jooksul kodus väga palju õppida olnud, nii et neid ma õppimas  ei näe. Ühel neist oli igal õhtul nii palju õppimist, et oli vaja lihtsalt kiiresti kõik ära teha, mitte erilist tööeetikat sisse harjutada. 

 

Seega ongi olnud praegune aeg ideaalne selleks, et õppida õppimist. Samuti töö- ja puhkeaja vaheldumist. Oleme õppinud seda, kuidas lõõgastuda. Regulaarsed retked randa ning loodusesse on ideaalne koht, kus õppida hingamist ja oma unistusi ning uskumusi lahti ja selgeks rääkida.

 

Üks lastest hakkas pidama isiklikku joonispäevikut, milles räägib humoorikalt oma igapäevastest tegemistest. Kuigi see oli mõeldud talle endale, siis mingil hetkel hakkas laps igapäevaselt mulle näitama, mida sinna kirjutab. Nii saan tema tunnetest ja mõtetest hulga paremini aru. Selline päevik  sai inspiratsiooni loomulikult raamatust ,,Ühe äpardi päevik", mille erinevaid osi kolm suuremat last kõik siin korda mööda loevad.  

Siin videos räägib Maria, kuidas talle üks neis päevikutest meeldis:

 

Laste raamatuarvustustega youtube kanal on üks nendest muudatustest, mille eest ma pean tänama eriolukorda. 

 

Lapsed said igaüks endale ka tänulikkuse päeviku, et sinna kirjutada, mille eest tänulikud on. Kuna see oli samuti lisandunud ajakulu, mis tegelikult tõi hulga rohkem tagasi, siis panime selle idee ka töösse. Kui praegu on ka minu laste tänulikkuse päevik lihtsalt tavaline kaustik, siis juba varsti saab osta Heli Kirjastuse kaudu ilmunud trükitud tänulikkuse päevikut. See on lihtsalt tõsiselt hea töövahend, kuidas märgata, mis sul elus päriselt olemas on.

 

Kõik see on vajalik, et hanesid kasvatada ja nö töökorras hoida.     

Mõnelgi korral juhtus, et lubasingi lapsel koolitöö tegemise asemel raamatut lugeda. Mingil hetkel jõudsime selleni, et lapsed ise ütlesid: ,,Ma loen mingi aja raamatut ja seejärel hakkan õppima!" 

Ehk siis laste mõtlemises ning sõnakasutuses on nende nädalatega toimunud väga suur muutus. Loomulikult oleksin saanud sundida lapsed hommikust alates lihtsalt kooliülesandeid täitma. Aga see oleks lihtsalt toonud kaasa täidetud tabelid, lüngad jms. 

Mina valisin terviklikkusele suunatud tee. Koolitöö on üks väike osa inimese elust. Nii nagu töö on üks osa täiskasvanu elust. 

Ma ei näe mingit põhjust, et praegusel tavaolukorrast erineval ajal peaksime tohutult pingutama, et õppekavas ettenähtu tehtud saaks. Pigem on oluline, et me inimestena hakkama saame. See tähendab ka seda, et kui kolmes erinevas tunnis oli lihavõttepühade ajal vaja näiteks mune joonistada, siis see näitab küsimärke töökorralduses. 

Praeguses olukorras on kergem kohanemisvõimelistel inimestel. Neil, kes mõistavad, et kui olud on muutunud, siis pole mõtet vanu mustreid uutesse oludesse toppida. Tulebki teisiti mõelda. Tulebki kriteeriumeid muuta. See ei tähenda, et latt tuleks allapoole lasta. Seda tuleks lihtsalt nihutada. 

Praegune aeg on meile väga selgelt näidanud, et paljugi, mis siiani tundus ülimalt oluline, seda tegelikult olude muutudes ei ole. Nii tulebki leida see, mida tuleb säilitada ja muuta seda, mida saab muuta. 

Meie koolisüsteemis võiks aga mõelda variandile, kus lapsed õpivadki mõnel päeval kodus. Nii, nagu praegu. Selle vahega, et õpetaja annab eelnevalt koolis ülesanded ning pärast kontrollitakse koolis. Lapsevanemal poleks õpetamise kohustust. Samas saaksid lapsed tavapärasest koolirütmist välja ning omas tempos rohkem tööpäeva planeerida. See aitaks kaasa inimeseks arenemisele. Sellele, et lapsed õpiksid oma päeva planeerima, mitte koolikell poleks see, mis liikumiskiiruse paika paneb. 

Tunnen, et kuigi viimased kuud on olnud väga keerulised, siis on see olnud uute harjumuste õppimise aeg. Nüüd on näha, et võib vaikselt vilju lõikama hakata. 

 

Küsimus on selles, mida me sellest kõigest nüüd õppida suudame (igal tasandil!!!) ja kuidas suudame positiivsed õppetunnid kaasa võtta ning negatiivsed ümber pöörata???

 

Mina soovin küll, et me ei pöörduks lihtsalt eelnenud olukorra juurde tagasi, vaid paneks ilusti munema kõik haned, keda oleme nüüd suutnud kasvatada, nii et kuldmunade hulk oleks suurem. Õpime erikorra õppetunnid ning muudame seda, mida siiani ,,tavaolukorraks" pidasime.

 

Ettepanekuid?

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com