Mul olid Eesti Draamateatri etenduse "Kollane tapeet" piletid oktoobrikuuks. Siis aga läksime ootamatult lastega hoopis Hispaaniasse trompetit õppima ja ma ei saanud minna. Õnneks jäi üks näitleja haigeks, nii et saime asenduspiletid veebruarikuusse.
Mulle sobis väga hästi.
"Kollane tapeet" oli väga valus ja hirmutav tükk. Minu jaoks jäi kõlama mõte, et kuidas on nii, et kui inimene ütleb ka, et tal on midagi viga, siis selle asemel, et teda aidata, püüame (enda mugavusest? Enda päästmiseks?) seda ignoreerida ning ... inimene jääb abita ... õigel hetkel ... isegi liiga hilja ja ... see mõjutab lõpuks väga paljusid.
Tean, miks paljud inimesed abi ei küsi - sest kui sa küsid ja jääd abita, siis see on valusam kui see, et sa pole küsinud ja sind ei aidata ...
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar