Mis tunne on ikka veel Eestis olla ja kuidas koolivaheaeg meie pere päästis?

Me oleme Eestis.
Kogu perega.
Ikka veel.

Miks see imelik on? Sest 15.aprilliks olid meil ostetud lennupiletid USAsse. Aga siis algas koroonapuhkus...

Meie lastel on praegu ametlikult nüüd koduõpe ehk distantsõpe sai otsa. Eelmisel nädalal jätkasid nad küll koos teiste lastega. Koolivaheajal aga tuleb otsus teha, et kes ja kuidas jätkab. Ühel lapsel on kindlasti mõistlik ülejäänud klassiga jätkata, ühel kindlasti täielikult koduõppel, kuid kolmanda suhtes mõtleme koolivaheajal, et mis edasi saab.

Millest see sõltub? Sellest, et kas laps teeb lihtsalt ülesandeid või õpib. Viimastel nädalatel tekkis üha rohkem ja rohkem tunne, et mõned ülesanded on lastel selleks, et nad lihtsalt teeksid ülesandeid. Samas on kindlasti ka teistsuguseid töid. Saan aru, et kõigi jaoks on praegu õppetöö korraldamine keeruline, aga lapsevanemana pean jälgima seda, et lapsed ellu jääksid ning areneks, mitte lihtsalt ülesandeid ei täidaks.

Nii oligi koolivaheaja alguseks vähemalt ühel lapsel mitu koolitööd tegemata, aga no lihtsalt ei suutnud teda iga päev 9-21 õppima sundida. Eks vaheajal tuleb need asjad järgi teha. Ja täita tabeleid ja anda oma tegevusest aru... ja siis koduõppele jääda. No näiteks on lapsed koroonapuhkuse ajal väljas liikunud ilmselt isegi rohkem kui suvevaheajal, aga paber selle kohta on koostamata ja lapsel C e-koolis olemas.

Me tõesti püüame käia väljas ja jalutamas ja lapsed mängimas nii palju kui võimalik ja nii tõesti ei jõua teha kõike, mida meilt eeldatakse. Valikute küsimus. Kuna viimastel nädalatel olen korduvalt metsas lastele sinilille ja ülast õpetanud (paberil on neil mõlemal loodusõpetus väga hea!) ning nad ikka neid ära ei tunne, siis... olen veendunud, et pean jätkama päriselu õppetundidega.

Ükskord üks õpetaja imestas, et miks ma enda laste puhul ainult parimaid hindeid taga ei aja. Vot täpselt sellepärast, et kui tulevad hinded paberite mittetäitmise või näiteks selle eest, et terve klass tunnis möllab (õpetajat klassis pole) ja ei tee ära iseseisvat tööd, siis... need pole hinded lapse teadmiste ja tegevuse eest. Ma tahan, et mu lapsed oskaks õppida ja vajalikku infot otsida, mitte ei teeks vaid seda, mille eest hea hinne pannakse.

Ilmselt on sellest iroonilisest jutust mõista, et vähemalt ühe lapsega olen distantsõppest lõpuni väsinud. Aitäh koolivaheaja eest. Kuigi hinnete puhul on küll see positiivne asi, et tehtud tööde puhul on nüüd näha, et hinded peegeldavad rohkem laste teadmisi, mitte seda, mis tundides toimub.

Täna, esmaspäeval, olin juba kell 8.30 enda töölaua taga. Oo, milline nauding oli teada, et tunni aja pärast ei tule keegi mu tööarvutisse zoomi tundi. Ei mingit töölaua jagamist kolme klassi eesti keele, matemaatika ja muude õpikutega. Ei mingeid kadunud õpikuid, kuna lapsed töötavad mitmes erinevas kohas. Ei mingit ajakava koostamist... ega ümbertegemist. Õigemini- ajakava on küll, aga minu enda jaoks.

Eile tegin kella 2ni õhtul tööd ja liigutasin edasi mitu projekti, mis on siin vahepeal päris soiku jäänud. Kui kirjastuste jaoks on praegu segane aeg, kuna raamatupoed on kinni ja seega raamatumüük vähenenud, siis mina tegelen praegu hoogsalt välisautorite kokkulepetega. Ehk siis varsti saab Heli Kirjastusest tõlkeraamatuid ka. Ikka noorteraamatud ning romantika.

Kuna laste- ja noorteraamatud on praegu Heli Kirjastuses ülisoodsad, siis on viimastel päevadel suurenenud ka pakkimise ning pakkide saatmise töö. Aga see mulle meeldib. Alati on armas teada, kui raamatud hea kodu leiavad. Ja minu uus noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" on ka varsti-varsti ilmumas.

Ja nii ma saangi sel nädalal rohkem raamatutega tegeleda. Koroonapuhkuse algusest olen küll laste koolitamise kõrvalt läbi lugenud 12 raamatut. Oma lugemisblogis kirjutan ka, mida neist arvasin. Mitmed on lasteraamatud, mille lastele olen toonud ja mida nad ise on ka lugenud.

Kuna pole teada, millal saab USAsse lennata ja millal sealgi jälle vabalt tänavatel liikuda saab, siis pole meil ka peal tempot, et lapsed peaks kooli varem lõpetama. Kuna pidime 15.aprillil lendama, siis algselt oli plaan, et nad teevad kogu kooliaasta enne seda ära. Nii et märtsis oleksid lapsed pidanud koolis koos teistega õppima ja samas aprilli ja mai asju ette õppima. Päris mitmed asjad said ka tehtud. Aga nüüd liigume sujuvamalt.

Peale selle tõime kasvuhoone jaoks turvast, panime pottidesse kurgi- ja tomatiseemned ning mitmete lillede omad ka. Teadsime, et kevadet ja suve algust me siin ei näe, aga nüüd käib kõige ümbermängimine.

Nii on tunded praegu segased. Kui varem oli meil mitme teemaga lastega ja omavahel kokkulepe, et: ,,Pärast USA reisi tegeleme!", siis nüüd tulebki mitmeid otsuseid nüüd teha... aga see on keeruline, sest samas on USA reis ka kogu aeg õhus...

Seega on hetkel Eestis olla kuidagi segane tunne, kuid koolivaheaeg on päästev võimalus mõtted ja plaanid veidi selgemaks saada. 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com