kolmapäev, 22. märts 2017

Kadunud kirjanike jälgedes

Märtsikuu keskpaik on aeg avastada, et kirjanikud on kadunud! Ei, mitte päriselt, vaid netimaailmast.

Nimelt on teatavasti märtsis emakeelepäev. See tähendab meie päevaplaanimajanduses, et emakeel ja raamatud ja lugemine ja kirjutamine on tähtsad. Ma ei toeta päevaplaanimajandust ehk seda, kus mingil päeval on mingi teema väga oluline ja ülejäänud aasta sellele tähelepanu ei pöörata. Kuid teiselt poolt - hea, kui sellelgi päeval tähelepanu pööratakse.

Minu jaoks tähendab see, et novembris juba tulevad esimesed kutsed, et võiks märtsikuu teisel nädalal mõnda kooli või raamatukogusse esinema tulla. Nii ka sel aastal.


Kuna mul on viimasel ajal raamatuid ilmunud tempoga üks kuu=üks raamat, siis lõpuks oli aeg ka esitlusteks. Seega lisaks koolides ja raamatukogudes kohtumistele toimus eelmisel nädalal ka kaks raamatuesitlust. Need aga olid sellised, milliseid ma pole kunagi varem korraldanud - ehk siis koos täitsa võõraste inimestega. See tähendab, et mõlemad esitlused tegime mitme inimesega, aga omavahel me varem kohtunud ei olnud. Oleme facebookis suhelnud, aga mitte kunagi kohtunud. Õigemini - nii Ene Sepa kui Margit Sarapikuga kohtusime 2010.a noorteromaanide konkursi auhindade jagamisel, sest meie kõigi teosed said seal mingi koha või äramärkimise osaliseks.


Kolmapäeval, 15.märtsil esitlesin Tartus oma raamatu "Tähtajaline elu" 1.ja 2.osa. Ene Sepp tutvustas oma noorteromaani "Vabandust, aga mis asja?!".

Nagu ütlesin, suhtlesime päris elus esimest korda. Täiesti hämmastav, kuidas ilma igasuguse kokkuleppimiseta meil jutt lihtsalt jooksis. Täiendasime teineteist, jätkasime teineteise juttu ... ülimalt lahe!


Neljapäeval, 16.märtsil oli minu jaoks esimene kord Tallinna Solarises raamatuid esitleda. Solarise raamatupoes olen lilled saanud romaanikonkursil äramärgitud teoste eest. Mu romaan "Homme on ka päev" sai just selles samas poes teada, et jõudis äramärgitute sekka.


Seekord tutvustasin mina taaskord oma noortekat "Tähtajaline elu". Margit Sarapik rääkis noortekast "Õhku joonistatud naeratus" ja Anne-Mari Alver tutvustas lasteraamatut "Atsi tunded". Lasteraamatu sain ka kingituseks. Esimese õhtuga lugesime lastega pool sellest läbi, järgmisel päeval võttis Joosep selle lasteaeda. Ehk siis meie lastele meeldib see raamat niiiii väga. Päriselt. Loomulikult ka selle suurepärased pildid.

Kirjutamise ja kirjastamise töö on minu jaoks tõsiselt hoo sisse saanud. Kaks aastat töötamist "maksab kätte" lõpuks ometi ... aga põhiliselt tähendab see seda, et on palju tööd.

Aga lähipäevil kirjutan kõigest edasi!

Igatahes olen nüüd taas olemas!


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!