Eile Heli Kirjastuse raamatulattu jõudes ning pakkidega pakiautomaatide vahet jalutades jõudis äkitselt kohale - kuu aja pärast meid enam polegi siin! Ühe kuu pärast on kõik teisiti. Kõik, millega oleme harjunud, on ... teisiti.
Ei ole enam igapäevast sõitmist samadel teedel ... pole samadel tänavatel ... poodides ... raamatukogus ... koolis ... lasteaias jne käimist. Pole pidevaid kohtumisi inimestega, kes on sind aastakümneid tundnud ... ja su lapsi kogu nende elu.
Viimaste aastate jooksul käis muudkui liikumine selle suunas. Käis töö takistuste ületamisega. Alles mõned nädalad tagasi saime kohtust esmase õiguskaitse määruse, mis üldse annab õiguse lastega linna kolida. Ja kogu see teekond jõuab uude etappi juba kuu aja pärast. Siiani on aur läinud kõigele muule, nii et lahtilaskmisele pole väga mõelda jõudnudki.
Eile aga jõudis kohale, et mu lapsed ei käi enam koolis, kus olen ise 12 aastat käinud. Nemad muidugi polekski saanud seal 12 aastat käia, sest keskkoolist sai vahepeal põhikool.
Mu lapsed ei kõõlu enam samadel akendel, millel mina omal ajal. Nad lihtsalt ei õpi enam samades klassiruumides.
Samas pole mu laste õpetajad enam minu endised õpetajad, ega minu kunagised õpilased. Jah, olen samas koolis ise ka aastakese õpetanud, nii et kohe täitsa igasugused ringid on tehtud.
Mu lapsed ei käi muusikakoolis, kus mina 7 aastat käisin. Eks see muidugi on ka meie lahkumise põhiline põhjus, sest vägivaldsed muudatused muusikakoolis muutsid mõnegi mu lapse jaoks juba varem nii palju, et ... meil tuli leida uued viisid, kuidas muudatustega kaasa minna. Loodan aga väga, et uue direktori juhtimisel läheb ka siinse muusikakooli elu edasi ilusamini ning koostöötavamalt.
Fakt on see, et mina saan öelda, et ei andnud lihtsalt alla ja andin endast parima, et lapsed saaksid siin jätkata ning nii neil kui teistel lastel siin parem tingimused oleks ... Aga ühel hetkel pead mõistma, et kohaliku raudvara vastu sa ei saa... ja siis hääletadki jalgadega ... ja laste jalgadega ...
Kevadised aastalõpupeod ja kohtumised möödusid pisaratevabalt, sest siis oli alles segane, et kas saame minna. Lapsed olid küll Tallinna koolidesse sisse saanud, aga lahkumiseks õigust ikka veel polnud. Selles mõttes on tegelikult lõpetamised tegemata. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Mõnikord on lihtsam ühest kohast või etapist teise nö libiseda. Mõnikord aga on parem pisarad korraks ära valada ja seejärel lihtsama ja kergema tundega edasi liikuda. Ma ei tea, kuidas targem oleks.
Ise olen kogenud pigem seda, et kui mingi etapp su elus läbi saab, siis ongi normaalne, et sellega seotud inimesed kaovad, sest teil lihtsalt pole teineteisele enam midagi pakkuda. Inimesed muutuvad. Olud muutuvad. See pole kunagi lihtne. Mõnigi inimene minevikust on ka sisemusse kriipima jäänud, aga ... taaskohtumised pole kunagi enam need. Seega ma ei tea, kas ja kuidas peaks laste jaoks lahkumist veel lihtsamaks tegema. Praegu oleme läinud pigem seda teed, et keskendume tulevikule.
Peale kõige muu pole ma umbes 11 aastat kogu oma elamisega kuhugi kolinud. Rääkimata sellest, et koos 5 lapsega pole ma üldse mitte kunagi kuhugi kolinud. Ma vist hetkel parem ei mõtle sellele ... Aga samas - iga kolimine on mõnus puhastus- ja koristusretk, nii et vanast lahtilaskmiseks on kolimine üks parim võimalus.
Samas jõudis ka kohale, et teades, millest me lahti laseme, pole teada, kuhu ning millesse täpsemalt sukeldume.
Mu lapsed hakkavad käima uutes koolides, millega meil väga mingit eelnevat seost pole. Suuremad lapsed küll tunnevad oma eriala - ja solfedžoõpetajaid. Aga see on ka kõik. Suuremad hakkavad peale kõige muu käima koolis, mida varem üldse olemas polnud, nii et selles suhtes on see ikka kohe täitsa uus ja värske algus. Ülimalt põnev on olla osa millestki nii suurest ja olulisest.
Juba praeguseks olen selgeks saanud, et Tallinnas on täitsa võimalik, et klassijuhataja ei tunnegi kõiki oma klassi laste lapsevanemaid ning samuti mitte lapsevanemad teineteist (mitte, et ma tegelikult lõpuks ka kõik siinsed vanemad selgeks oleks saanud ... aga no suures plaanis ikka).
Mõned päevad tagasi Tallinnas käies vaatasime lastega üle, milliseid teid pidi nad kooli saaksid minna. Elevus laste silmis ütles kõik - me oleme muudatusteks valmis. Isegi, kui pole teada, mida see täpselt tähendab. Tallinnast tagasi sõites tundsin, et oleksin täitsa olnud valmis sinna jääma. Jah, ma täiega naudin maaelu, aga ma tahan täiega ka linnaelu plussidest osa saada (kirjutan selles siin: Miks tahab maakas linnas elada?). Eks näis, kui kaua see kestab, aga igal juhul olen praegu avatud vastu võtma kõike head, mida Tallinnal pakkuda on.
Eilne mõistmine oli ka see, et kui paljud inimesed on tegelikult selle teekonna koos meiega väga pikalt kaasa käinud ja meile kaasa elanud. Igapäevaselt nagu seda ei märkagi, aga kui mõistad, kui sügavuti mitmed lastega seotud inimesed on pidanud teemasse sukelduma, siis ... Hea on teada, et neilgi inimestel on nüüd lihtsam ja ehk kaasnevad ka mõned rõõmsamad hetked.
Motiveeriv on ka, et järjepidevalt kuulen viimasel ajal seda, kui hea ma
nüüd välja näen
(jaa, hoian iga kord ennast tagasi, et mitte küsida, mis mul varem viga oli ... võtan komplimendid kõhklematult vastu... olen seda harjutanud!). Seda siis sellistelt inimestelt, kes teavad ka, kuidas ma varem välja nägin. Ise olen endaga ju harjunud ja ei märka, seetõttu annab väline tagasiside palju motivatsiooni. Väljanägemise eest olen ühelt pooolt tänulik
Crystal Ra Laksmi-Dittonile, kes mind peaaegu käe kõrval
Wildfit90 terviseprogrammi kaasa tiris ning teiselt poolt näitabki välimus seda, kuidas ennast ise tunnen. Eks suuresti sõltubki ju meie välimus sellest, kuidas ennast oma sisemuses ja elus tunneme. Kui teed õigeid asju, neid, mida pead siin elus tegema, siis see paistabki välja.
Ei, praegu pole kõik selge ja lihtne. Järgmistel kuudel tuleb palju-palju segaseid aegu ja takistusi veel. No alustades sellest, et kõik kohtuasjad alles lähevad arutamisele ning pole õrna aimugi, mis lahendused (ja kulud?!?) sealt tulla võivad. Peale selle kogu linnaeluga harjumine ja samal ajal üksinda lastega olles töötamine.
Pidevalt kuulen ka, et kuidas ma selle kõige sees nii rahulik suudan olla. Lihtne vastus:
aga mida ma siis tegema peaks? Kuidas ma olema ja välja nägema peaks? Elevanti süüakse ju ikka tüki kaupa. Võtad tüki, mis kurku kinni ei jää. Nii ongi. Mõne tükiga kohe hakkama ei saa. Viskad selle tagasi, proovid teisega ning tuled selle eelmise juurde siis tagasi, kui valmis oled. Mõne tükiga läheb kauem kui teisega.
Kõige suurem meeldetuletus endale on kogu aeg see, et ennast tuleb esiplaanile seda. Sagimises on lihtne seda unustada. Kui sul on 5 vahvat tegelast, kes kõiges sinust sõltuvad, on aegaajalt raske on seda teha. Pealevajuvate ülesannete koorma all kokku vajudes on raske seda teha. Nii tulebki seda endale meelde tuletada. Näiteks sain alles hiljuti aru, et kui varem tegin lapsi kooli ukse taga oodates pikki jalutuskäike, siis suvel ... polegi kuhugi jalutanud. Nii tuli taas meenutada, et jalutuskäigud tuleb päevakavasse liita. Lihtne samm, aga nii mõjus.
Ma olen mitmel korral oma elu lõpetanud. Selles mõttes, et kolinud ikka täitsa elumuutvalt (no näiteks aastaks Ameerikasse ... ja siis jällegi sealse eluga harjunult siia tagasi ...). Seepärast ehk oligi siiani lihtne märkamata jätta, et ees ootab täitsa suur elumuutus. Eriti kuna Tallinna vahet olen viimaste aastate jooksul käinud ju mitu korda nädalas. Eile aga jõudis kohale, et see muutumatus on illusioon. Küsimus pole selles, kas muudatus on hea või halb ning kelle jaoks see on hea või halb, aga oluline on mõista, et tegu on suure muudatusega ja nii tuleb seda ka käsitleda.
Andes asjale õige nime, on võimalik sellega õigesti käituda.
Mõnigi inimene on küsinud, et kuidas meie retke toetada. Ikka tavapäraselt - mu laste (muusika)haridusse läheb kogu tulu, mis tuleb
Heli Kirjastuse raamatute müümisest. See on see, mida ma teen ning oskan. Eks linnas on näha, millised on sealsed täiendavad töötamise võimalused. Kui kellelgi on mulle
midagi sobivat pakkuda, siis võib kindlasti ühendust võtta.
Samas kirjutan praegu päris mitut uut raamatut, mida paljudki inimesed ootavad. "Mälestusteta suvi" 2.osa arvustusi ja positiivseid kommentaare laekub ka jätkuvalt igapäevaselt. Eesti 4.laenutushüvitist saanud kirjanikuks saamine pole ka halb, nii et ... tunne on hea ning kirjanikukarjäär hetkel kindlasti jätkub.
Minu igapäevaseks kaaslaseks saab nüüd pakkimine ja sorteerimine. Ennast tundes olen kindel, et viimased asjad loobin kottidesse-kastidesse viimasel ööl, aga ... no ma vähemalt mõtlen, et tegelen sellega pikema aja jooksul. Selliste tegemistega on mul see mure, et kuna tunnen oma võimeid, siis tean, kui kiiresti olen võimeline asja ära tegema, kui selle kätte võtan ... ja nii ma siis edasi lükkangi ... Aga noh, esmatähtis esikohale, eks ole?
Hüvastijätmised ei pea kurvad olema, aga lahtilaskmiseks on need jällegi olulised. Nii et järgmise kuu plaan on selge - selgemalt ja teadlikumalt jätta hüvasti!
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
