Vaata siit, kuidas näeb välja pilt miljonist

Täna siis selline rõõmustav teade, et ma saan sulle siin näidata miljoni euro suurust netoväärtust.

Pilt on selline: 

Ehk et see, mis Rahakratil on puudu, see on minul nüüd olemas. Nii et kokku on miljon käes. Nojah, Rahakrati panus sellesse on küll 963 000 eurot, aga ... no nagu ta ise Investeerimisfestivalil ütles - räägime sellest osast, mis on olemas, mitte sellest, mis on puudu. 

Nimelt oli minu jaoks eile siis selline päev, et sain müüdud oma Pärnu korteri, mida juba veebruarist alates müüsin. Ikka selleks, et oma elukorralduse restardiga edasi minna, vanast lahti lasta ning kõik vajalikud muudatused ära teha. 

Pärnu korter oli mu netoväärtuse arvutamise tabelis kogu aeg muidugi olemas, aga reaalse summa saad ikkagi lõpuks teada siis, kui notaris on allkirjad all. Eile oli see päev, kui need allkirjad lepingule alla said. 

Investeerimisportfelli ümberkorraldused

Nüüd on minu jaoks käes üliäge aeg, mil saan investeerimisportfelli ümber korraldada. 

Investeerimise kohta hakkasin rohkem uurima umbes kolm aastat tagasi hetkel, kui olin umbes kuu aega üksinda 5 lapsega elanud. Siis hakkasin vaikselt Balti börsilt aktsiaid noppima ning tegin ära 3.samba. 

Nüüdseks olen umbes 1,5 aastat Äripäevas õhtuseid börsiuudiseid vahendanud ning teistel investeerimisüritustel ajakirjanikuna osalenud. See on näpud veelgi rohkem sügelema pannud. See tähendab, et Interactive Brokers konto on üks esimesi asju, mis nüüd tehtud saab. Muidugi suurendan ka panust Balti börsi ning kinnisvaraturule naasen juba firma kaudu.

Rahakratiga koos on pildil miljon

No ja nii ongi tänane seis selline, et kui seisan pildil koos Rahakratiga, siis vaatab sealt vastu netoväärtusena miljon eurot. Tegelikult isegi rohkem. Jah, ma ei ole hetkel selles kohas, et saaksin täpselt oma netoväärtust jagada, sest ... no elukorralduse restart alles käib. 

Minu jaoks on aga Rahakratt sel teekonnal olnud üks nendest, kes on kõvasti motiveerinud, kuna on jaganud oma samme nullist peaaegu miljonini. Tema blogi ja muidu tegemisi jälgides on päriselt tunne, et see on kõigile võimalik. 

Tänu tema blogist loetule jagasin mõnda aega näiteks seda, et mitu lisasissetuletuallikat mul on.

Lisasissetulekutest rääkisin hiljuti ka Kristi Saare juhitud Lisatulu podcastis. 

Kõige parem on muidugi see, et Rahakrati abil olen oma teismelisi (poisse) saanud rahatargemaks, sest kui tema ülesastumisi vaatavad/kuulavad poisid alati huvitatult. Kui sa veel kuulanud pole, siis alustuseks otsi näiteks Youtube´st ning võid tunde kuulata ja motiveeruda. 

Ajalooline päev

Eilne oligi minu jaoks ajalooline päev, sest kuigi ostsin oma korteri 18 aastat tagasi, siis on see esimene kinnisvara, mille olen müünud. See "eriline esimene" kogemus, mis näitab, et see on võimalik, see on ka minu jaoks tehtav. 

No ja sinna otsa sõitsingi siis peale notarit Investeerimisfestivalile. Ilmselt see oli ka põhjus, miks eelmiste kordade salajase kaugelt piilumise asemel julgesin seekord Rahakratile oma fännipildi sooviga läheneda. 

Tänu sellele julgele liigutusele saategi nüüd seda miljonilist pilti vaadata. 

Aga täna ... praegu ... on minu vaade juba hoopis selline (ei, korteri raha ei ole veel laekunud):

Investeerimisfestivalil pole ma praegu enam seepärast, et sügisel lennupileteid ostes vaatasin, millistel suvenädalatel mu lapsed on isa juures, mitte seda, millal on festival. Aga no jälgin vähemalt Äripäeva lehelt, et mida räägiti.

Nii et jätkub töö, et saaksin endast üksinda selle miljon eurot väärt pildi teha. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas ma kogemata lastele pornot kirjutasin. Või mitte?

Eelmisel nädalal sain kogemata teada, et ma olin kogemata lastele pornot kirjutanud. Vist?

Juunikuus rääkisin muude teemade seas ka sellest, kas noorteraamatutes peaks seksistseene kirjutama. Seda arutlust näed siit:

Jah, selle video tegemine oli ajendatud mu viimasest noorteraamatust ,,Mälestusteta suvi", kuna selle kirjutamise ajal pidin mõtlema, mis selle seksiga siis teha. Olgem ausad- enamuse suhetest rääkivate raamatute puhul tuleb ühel hetkel see küsimus endale esitada- autorina, et kas ma tahan seksist ka kirjutada ning lugejana, kas ma tahan lugeda raamatut, kus on seksist kirjutatud.

Nagu videoski räägin, siis ma ei poolda tavalisse ilukirjandusse pornograafiliste stseenide kirjutamist. (Enamus meist ilmselt mõistab, et seks ja porno ei ole samatähenduslikud sõnad.) Eriti mitte noorteraamatutesse. No ja nii ma siis ise ka seda ei teegi. Samas, kui suhe areneb, siis ka autorina on minu jaoks ebaloomulik lasta armunutel mitusada lehekülge ainult käest kinni hoida. Elus ju ka nii ei ole.

Mälestusteta suvi, 1.osa

Siis aga jäi mulle täitsa kogemata blogipostituste grupis ette vahva ja huvitav postitus, kust lugesin, et üks lapsevanem on minu raamatust ,,Mälestusteta suvi" täitsa šokeeritud. Nimelt ei pidavat see 10-aastasele sobima. Pikemalt saad lapsevanema arvamust lugeda siit: ,,Kuidas ma oma 10a tütrele ,,veidi" pornograafilise raamatu kätte andsin". 

Oma postituse lõpus küsib Regiina, et: ,,Aga samas, kas pean nüüd igaks juhuks kõik noortekad läbi lugema enne, kui lastele neid kätte julgen anda?"

Minu lühike vastus on, et jah, sa pead kõik raamatud läbi lugema, mida oma 10-aastasele lapsele annad, kõik laulud läbi kuulama, mida tal kuulata lased (loomulikult vaatama ka, et milline on laulu video), kõik arvutimängud läbi mängima, mida ta mängida tahab, kõiki multikaid, juutuubereid jms vaatama, mida temagi vaatab. See on tõesti uskumatu, kui palju tänapäeva lasteni (ja ka täiskasvanuteni) jõuab infot, mida ei peaks.

Küsimus pole vaid selles, millist infot nad saavad, vaid selles, kas ja kuidas mõistavad.

Mul on näiteks pidevalt probleem, et lapsed saavad nüüd telekast ka youtube´i vaadata ja ma tahaks kogu aeg selle sisu tsenseerida. No näiteks me mõned kuud tagasi kargasime koos tol ajal 5-aastase lapsega mööda kööki ja laulsime koos kõvasti kaasa suusabaasi laulu. See lihtsalt on nii lahe laul. Aga no ma iga kord peaaegu punastasin või vähemalt mõtlesin, et kas peaksin seda lapsele kuidagi selgitama, kui jälle koos karjusime ,,sinu külm käsi minu pükste sees"... Ja see on vaid üks näide!

Ei hakka siin reklaami tegema, milliste juutuuberite kanalitele ma ennast olen pidanud registreerima, et vaadata nende avaldatud videoid enne, kui lapsed jälle midagi uut ja toredat õpivad. Ja kusjuures- need samad juutuuberid teevad ühes videos tõesti ägedaid asju ja samas kõrval on mõne video keelekasutus ja sisu täielik "ei-ei"!

Sellest, et arvutimängudes toimuvast peaksid lapsevanemad teadma, on samuti palju räägitud.

Ja miks see peaks siis raamatute puhul teisiti olema? Kümneaastase puhul on veel tõesti võimalik aidata kaasa sellele, millisena ta maailma näeb ja hea kirjanduse kättesaamisel on tõesti lapsevanemal ja raamatukoguhoidjal ja õpetajal oma roll. Lapsega koos tuleks tema loetavad raamatud läbi lugeda juba sellepärast, et saaks temaga kaasa rääkida teemadel, mida ta sealt avastas. Seks ei pruugi üldse olla kõige kohutavam või keerulisem teema, mida laps raamatust võib leida. Ning lasteraamatud ei ole ainult helesinised lood pilvedest või roosad jutukesed haldjatest. Valik on suur ja seikluslik (ja seksi välistav!).

Nüüd aga minu noorteromaanist ,,Mälestusteta suvi"- nagu raamatul kirjas, siis see on noorteraamat! Eesti keeles on meil vaid üks mõiste- noorteraamat. Inglisekeelsena jagatakse see veel kaheks- young adult (vanusele 12-18a) ning new adult (18-30a). Nii et misiganes käsitlust kasutada, 10-aastane on noorteraamatuks noor. Ning jah- kindlasti on ka täiskasvanutele kirjutatud raamatuid, mida võivad igas vanuses lugejad nautida. Ja kindlasti on ka raamatuid, mis ei sobi mitte mingis vanuses lugejatele...

Lihtne reegel laste- ja noorteraamatute puhul on ka, et vaadata, mis vanuses on peategelane. Umbes samas vanuses lugejad on tavaliselt sihtgrupp, kellele see võiks kõige paremini sobida (kindlasti on ka erandeid!).  

,,Mälestusteta suvi" peategelane Brenda on 17-aastane, mis näitabki, et umbes see võiks olla ka esimeste lugejate vanus. Eriti Regiina blogipostituses kirjeldatud seksistseenis osalenud on pigem kahekümnesed või veelgi vanemad.  

Blogipostituste grupis oli ka mainitud, et ma ei tundu selline inimene, kes võiks sellistel teemadel midagi teada ja kirjutada... no ma siis igaks juhuks jah mainin, et mul on 5 last, nii et vähemalt 5 seksikogemust on olemas. No et oleks ikka täitsa selge ja kellelgi kahtlust ei tekiks.

Kui nüüd keegi, kes pole mu raamatuid lugenud, hakkab selle postituse põhjal lugemisotsuseid tegema, siis igaks juhuks selgitan, et milliseid raamatuid ma siis kirjutan- kirjutan elust! Elulisi teoseid. Kus inimesed sünnivad, elavad ja surevad. Ja nad teevad seda kõike erinevalt. Need, kes pole nii sündinud, elanud ja surnud, ei mõista teisi. Nii nagu elus, nii ka raamatute lehekülgedel. Nii oli, on ja jääb. Ehk et me loeme raamatut enda elust tulenevalt ja tahaks halvaks kirjanduseks lugeda selle, mis enda elus tundub ebareaalne. Aga kirjanikuna ma (kahjuks?) vaatan paljude inimeste elusid korraga. Nii võin kinnitada, et kõik raamatutes juhtuv ei ole minu elust pärit, vaid ma tõesti jälgin seda, mis minu ümber toimub.

Eilsest hakkas Delfi Naistekas järjejutuna ilmuma minu uus romantiline lühiromaan ,,Ebaõiglane". Lugesin esimest kolme kommentaari- hakkab sama jama pihta :D Inimesed kommenteerivad seda, mida nad tegelastest arvavad, mitte ei mõista, et see on väljamõeldud lugu.  (Jaa, ma olen jälginud oma reeglit, et ma kommentaare ei loe, aga tahtsin esimese 3 puhul näha, et millises suunas seekord kommenteerimiste siht võetakse ja üllatusi ei olnud).

Kokkuvõtlikult usun, et laste loetavaid raamatuid tasub ise alati lugeda. Või lugeda vähemalt seda, mida teised lapsevanemad arvavad. Mina kirjutan oma lugemiskogemused lugemisblogisse Mida Heli luges.

Täitsa lõpetuseks olgu öeldud, et mu lugemiskogemuste hulka kuuluvad ka ,,Viiskümmend halli varjundit" ja ,,Grey". No nüüd on siis teema selge :)

Aitäh Regiina, selle huvitava arvamuse eest! Sain ka oma teosele teise nurga alt mõelda!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas ma Crystaliga 8 kuud külluslikuma elu poole seiklesin

Täna ongi käes päev, mil ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Kaheksa kuud tagasi alustatud seiklus külluslikuma elu poole on lõppenud. Või ei- pigem on soojendusjooks läbi, stardipauk kõlanud ja nüüd tuleb ise endast parim anda, et finiši poole kihutada.

Crystali reklaam 8-kuulise külluse seikluskoolituse registreerumise kohta jäi mulle kevadel korduvalt ette. Mõtlesin pikalt, kas julgen osaleda. Tõsiselt hirmutav tundus mõte sellest, et mina ise võiksin oma elu korraldada ja suunata ning külluslikult elada. Aga ahvatlev ka. Ja tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, millisele laevale ma astusin.

Esimesed kõige suuremad arusaamised, mis ma sellelt koolituselt sain, olid aga:
1) kõik sõltub minust
2) raha on hea
3) küllus ei ole ainult raha!

Koolituse tutvustuses oli kirjas, et koolituse käigus õpime ennast ja oma talente paremini tundma ning ilmselt on pärast koolituse lõppu meil oma firma. Mina aga tulin koolitusele nii, et olin juba mitu aastat teadnud, et raamatute kirjutamine on minu talent. Mitu aastat tagasi olin alustanud ka nii enda kui teiste raamatute kirjastamisega. Nii olin koolitusele tulles 10 avaldatud raamatu autor, millest mitmed auhindugi saanud. Oma firma oli veel kauem olnud, sest alustasin seda ju küülikufarmiga.

Samas oli kogu aeg sees teadmine, et võiks paremini... Elu oli siiski suht ebakindel. Eriti ümbritsevate inimeste suhtes. Kunagi ei teanud, kust mingi pauk järgmiseks tuleb. Ja nii ei saanud ka mina oma loomingut luua ja tööd teha maksimaalselt, sest kõik ümbritsev oli ebakindel. Olin aastate jooksul niiii paljusid asju proovinud, et inimesi ja olukordi ja sügavaid mustreid enda ümber lõhkuda. Tulemuseks olin ikka mina lõpuks see, kes ennast halvasti tundis. Inimesed, kes ei saa aru, et midagi on halvasti (ehk ei ole näinud paremat ja teistsugust elu), ei suuda sellest ka puudust tunda. Ja mina teadsin, et mina ei suuda paljusid asju elus muuta.

Peale selle oli koolituse alguseks minu ees kinni löödud mitu ust tegevusvaldkondades, kuhu ma enne tohutult panustasin. Äkitselt olid kõik teed kinni. Ootamatult.

See oli siis olukord, kust liikuma hakkasin.

KÕIK SÕLTUB MINUST!
See mõistmine oli tohutu kergendus ja samas ka kohustus. Arusaamine, et ma saan siin maailmas muuta vaid iseennast. Paljud teavad seda, aga kui paljud suudavad praktiseerida? Kui paljud suudavad ennast, oma mõtlemist ja suhtumist muuta ilma, et teistelt kohe samaväärset muutust vastu ootaks?

Kuigi see oli Külluse seikluskoolituse üks esimesi arusaamu, siis selle mõttega olen ka kõige rohkem kõigi nende kuude jooksul pidanud tööd tegema. Kui ise mõtled positiivselt ja suhtud teistesse hästi, aga ikka saad laksu vastu hambaid, sest keegi on kellelegi halvasti öelnud, siis tahaks hetke õnnetu olla. Olen õppinud aga hästi kiiresti teiste inimeste negatiivsust endalt tagasi lükkama. Ma ei võta enam enda sisse seda negatiivsust ja pahna, mida suhtluskaaslane on kusagilt mujalt kogunud.

See tähendab, et minu ümbert on kadunud mitmed inimesed, kes kasutasid mind emotsionaalse prügikastina. Inimesena, kellele võib kõik oma emotsioonid kaela valada, sest ta oskab midagi teha. Jah, ma oskan jätkuvalt inimesi lohutada, soovitusi anda jne, aga ma teen seda nüüd vaid siis, kui küsitakse. Ei ole minu asi kogu maailma parandada, sest paljud seda ei soovigi. Ja kui abi küsitakse, siis teen ka vahet, et kas inimene soovib mu abi või soovib lihtsalt, et ma tal ennast haletseda aitaksin.

Minu jaoks on loomulikult suur mõtete liigutamise võimalus minu raamatud. See näitab teisalt ka seda, millised inimesed minu maailma mahtuda tahavad. Kui inimene kuulutab ennast minu sõbraks ja samas lauses ütleb, et pole ühtegi mu raamatut lugenud, siis ilmselt need kaks asja ikka kokku ei käi. Kui tullakse jutuga, et: "Ma tean küll, et sa uues raamatus sellel teemal kirjutasid, aga räägi mulle, mida sa kirjutasid?", siis see on samuti minu ja mu panuse suhtes üleolev.

RAHA ON HEA!
Olen aastaid elanud teadmises, et ainult raha nimel elavad inimesed on halvad. Olen nii palju näinud, kuidas raha nimel on perekondi unustatud, sõprustest üle käidud jne. See on ainult kinnitanud, et raha on halb.

Alles Crystali Külluse seikluskoolituse ajal õppisin, et raha on hea. Raha annab vabaduse ja võimaluse oma talente realiseerida. Kui on raha, saad teha õigeid asju, nii et ei pea kogu aeg igapäevase hakkamasaamise pärast muretsema.

See mõistmine oli minu jaoks üks suur murdepunkt. Samas sain kinnitust oma senisele kogemusele, et raha tagaajavad inimesed ei saa kunagi õnnelikuks, sest raha omamine või saamine ei saa olla eesmärk omaette. Raha toetab õige asja tegemist. Nii et esmatähtis on ikkagi endaga sõbraks saada ning ennast tundma õppida ja enda talente rakendada.

Ikka veel õpin seda, kuidas oma toodete-teenuste-teadmiste eest õiglast hinda küsida. Nüüd aga julgen üsna otse välja öelda, et minu igapäevane elu ja uute raamatute kirjutamine on otseselt seotud sellega, kui palju mu raamatuid ostetakse. Sealt tulebki minu sissetulek. Ja ma olen selle üle uhke, sest ma teen igapäevaselt seda, milleks mul on annet. Ja ma naudin iga päev iga oma tegemist.

Ülimalt tähtis oligi ka mõistmine, et mu raha ei peagi tulema ühest kohast. Ehkki raamatute müük on mu suurim sissetuleku allikas, siis peale selle on mul veel artiklite kirjutamine, lastelaagrite korraldamine, lugejatega kohtumised, koolitamine jne. Kursuse ajal muutsin ka firma nime uuele tegevusele vastavaks. Nüüd olen Heli Kirjastus OÜ omanik.

KÜLLUS EI OLE AINULT RAHA!
Külluse seikluskoolituse algul tegelesime külluse sõnastamisega. Algul läksid ikka mõtted vaid rahasummade peale. Järjekordne läbimurre minu jaoks oli arusaam, mis kõik külluse alla mahub.

Minu sissetulekud on võrreldes kevadega väga palju tõusnud. Samas ei saa öelda, et olen nüüd rahaliselt väga mitmeid kordi rikkamaks saanud. Aga külluslikumaks? Seda kindlasti. Külluse alla käivad kõik võimalused, mis mul on. Küllus on minu jaoks ka harmoonia ja tasakaal, mis mu elus on. Küllus on see, kuidas vahendid ja võimalused on pidevalt vajaduse tekkides olemas, õiged inimesed saabuvad õigel hetkel, õiged ideed jõuavad kohale siis, kui neid vaja on jne.

See arusaamine vabastas mind kammitsatest. Ma ei muretsenud enam ainult sellepärast, mitu eurot mu pangakontol on. Teadsin, et kui seal hetkel ka polegi ühtegi eurot ja sel ajal saan kusagilt tasuta lõuna, siis on see täpselt sama palju väärt, kui lõuna raha pangakontol. Ehk et minu sissetulek on ka need võimalused ja asjad jne, mille eest ma maksma ei pea. Küllus on see, kui mu vajadused on rahuldatud- vahet pole, kas selle jaoks on mu pangakontolt käinud läbi raha või on vajadus teisel viisil lahendatud. Aga tuleb tunnistada, et selline lahtilaskmine on ikkagi suurendanud ka raha liikumist nii rahakotis kui pangakontol.

CRYSTALI KÜLLUSE SEIKLUSKOOLITUS MUUDAB MAAILMA PAREMAKS KOHAKS
Täpselt sellise loosungi tahangi õhku visata. Näen enda pealt, kui palju on muutunud mu suhtumine ümbritsevasse. Kui palju halba suudan paljundamata jätta, sest ma ei võta sellest kinni ja ei las halval enda kaudu üle maailma laiali voolata. Pole vaja! Mina võin küll olla see, kes paneb ühele või teisele halvale või negatiivsele joonele punkti. Ei pea minust edasi minema. Las jääb seisma siin või läheb tuldud teed tagasi.

Nüüd olen korduvalt saanud kogemust, et negatiivne seisma ei jää, vaid läheb siis tuldud teed tagasi.

Minu ego ei puuduta mitte kuidagi see, kui halb minu juures pidama jääb.

Minu kolm viimast raamatut on uues energias kirjutatud. Ehk siis "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks", "Mina, supernaine, jään ellu!" ja "Kes kardab välgutüdrukut?" (viimane on alles trükikojas). Nende raamatutega ongi nii- kes on valmis neid vastu võtma, kiidavad ning on vaimustuses. Need, kelle jaoks mõnel teemal edasiliikumine tundub alles hirmutav, tunnevad, et need raamatud jäävad võõraks. Nii on mul just nende raamatute tagasisidet väga vahva jälgida. Inimesed ei saa ise ka aru, mida nad mulle enda kohta ütlevad, kui minu raamatut kommenteerivad.

Tohutult meeldiv on ka see, et ma ei pea enam ühegi vale tee lõpuni käima, et ma ei pea ühegi vale inimesega lõputult suhtlema. Eks me kõik saame päris varakult aru, kui oleme valele teele astunud või valede inimestega suhtlema sattunud. Aga pole ikka enda esmamuljes kindel... ja tahaks ikka veel püüda ja panustada... Nüüd on nii, et kui ma ise õigel hetkel eemale ei astu, siis käib kohe mingi pauk ära, mis surub mind õigele teele- valed teed pannakse kinni, õiged teed tulevad ootamatutest kohtadest, valed inimesed lahkuvad ise, ilma et ma peaks paluma, õiged ilmuvad ootamatult...

Üks tõsine ja pidev seiklus!

Ma olen nii tänulik, et Crystal mul selle tee avada aitas. Õpin alles! Tunnen, et olen peaaegu käima õppinud. Siit on veel pikk tee, et jooksma hakata. Aga ma tegelen. Ja see kõik on nii põnev.

Siin blogis pole ma ka oma tulemustest ja tegemistest nii otseselt kirjutanud. Eks aasakümnete (mõne teema puhul isegi aastasadade) jooksul sisseharjunud teemadega tegelemine võtab aega ja energiat. Enamus minuga seonduvaid teemasid puudutavad paljusid inimesi mu ümber. Nii on lihtsalt ülimalt huvitav kogu aeg jälgida, mis toimub. Nii, kui mina midagi muudan, muutub ümbrus ja ümbritsevad inimesed. Olen nende kuude jooksul korduvalt testinud, kas teised saavad aru minu muutumist. Jah, saavad. Nad ei oska seda sõnastada, aga reageerivad sellele otsekoheselt.

Kursuse jooksul olen korduvalt pidanud otsa vaatama mitmele oma hirmule. Näiteks vee- ja kõrgusekartusele. Viimasel Soome reisil ronisin kõrgele-kõrgele lihtsalt seetõttu, et näha, mida ma suudan. Ja oli küll pärast hea tunne (tagasi alla jõudes... üleval oli ikka hirmus).

Enamuse oma elust olen väga iseseisev olnud. Saan hakkama paljude asjade, olukordade ja pingetega. Selle koolituse käigus aga õppisin hoopis nõrk olemist. Nüüd olen ma veelgi tugevam, sest julgen olla nõrk. Tean, et võin rahulikult abi küsida ja pole sellepärast saamatu. Ja kui abi küsides saan vastu hambaid, siis see tuleneb lööjast ja tema õnnetust päevast (või elust?). Võin öelda, et kardan, sest nii saan hirmule vastu vaadata ja seda seljatada, mitte ei pea valetama ning varjama.

Õppisin ennast kiitma! Kui varem oli järjekordse raamatu käsikirja lõpetamine minu jaoks vaid märk sellest, et saan uue töö käsile võtta, siis nüüd on see märk, et olen autasu väärt. Teen endale kingitusi ja pööran endale tähelepanu. Sest ma olen seda väärt.

Nii väheneb ka vajadus pidevalt teistelt nii kiitust kui kingitusi saada. Seaduspärasusena töötab aga see, et just siis kui ise ennast hindan, saan rohkem positiivset ka teistel.

Hetkel tunnen, et olen suure ja mõnusa kõhutäie sisse söönud. Nüüd on vaja seda seedida. Mul on pooleli mitmed kursuse jooksul soovitatud raamatud. Viimastel kuudel olen lihtsalt nii palju tööd (ja sissetulekut!) juurde saanud, et kõike kursusel teha ei jõudnud. Külluse seikluskoolituse suur pluss ongi, et teed nii palju kui jõuad. Petta saad ainult iseennast. Teed enda pärast, mitte kellelegi näitamise pärast. Ja kui tegemata jätad, siis kaotad ainult ise. Ehk siis kui 8 kuud tundub esmapilgul pikaajaline sidumine, siis tegelikult elad oma tavapärast elu edasi...ainult paremini!

Seega järgmistel kuudel tegelen kindlasti kursuse materjalidega edasi.

Suur osa õpitust on aga minu jaoks nii tavaliseks igapäevase elu osaks saanud, et mõnikord ununeb, et 8 kuud tagasi ma neid asju ei teinud.

Füüsilises maailmas on Külluse seikluskoolituse mõju nähtav aga näiteks mu viimati ilmunud raamatu kaanel. Selle kaanefoto tegi Anu Martinson, kes oli ka mu koolituse koostööpartner:

Ja meil on koos Anuga juba mõne uue koostöö mõtted ka käimas. Sest kui samal lainel olevad inimesed koostööd teevad, siis asi kulgeb. See on nii eriline tunne ja ma olen nii tänulik sellise võimaluse eest. Sina saad aga soovi korral juba praegu Anu käest tellida fotolõuendeid tema imeliste fotodega. Täpsemalt uuri siit: Anu fotomaailm. Kui meie järgmine ühine suur koostöö trükist tuleb, siis selle kohta saad kindlasti infot ka sellelt lehelt.

Koolituse käigus olen varem korduvalt kirjutanud teemadest ja mõistmistest, mis tänu Külluse seikluskoolitusele on minu ellu tulnud. Neist saad lugeda siit:
4.september 2017 Järjekordne imeline tööpäev! Loe, kuidas sa endale ka sellise saad!
1.septebmer 2017 Millist panka sina eelistad?
31.august 2017 Kõik müügiks! Või mida sina oma kasutatud asjadega teed?
13.august 2017 Loe, kuidas naine, kes ei nuta, saab rikkaks
2.august 2017 Minu juulikuu eesmärgid ja nende täitmine
23.juuli 2017 Ma olen väärtuslik! 
6.juuli 2017 Heli homme Pärnu Tre Raadio hommikuprogrammis 
2.juuli 2017  Heli ostab uue auto vol 1
26.juuni 2017 Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?
15.mai 2017 Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu

Kiirteed ei ole lihtsad. Kui kiirteel koll tee peale jookseb, on pauk kindlastu suurem kui aeglaselt sõites. Mina olen ka nende kuude jooksul mitmele kollile pidanud otsa vaatama. Aga õppisin seda, et pärast äikest on õhk puhtam. Võid ju seisvas õhus rahu ja vaikust nautida. Kui ennast palju ei liiguta, siis tundubki, et elu on ilus. Või siis jooksed läbi äikesevihma, naudid välgutamist, aegajalt kardad müristamist, aga lõpuks saad nautida värsket õhku.


Mina valisin viimase tee! Tänu Crystali Külluse seikluskoolitusele olen tugeva stardipaugu saanud. Käi ikka edaspidi ka mu blogis ja saad teada, kuidas mu külluslik elu edasi liigub! Ise olen ka põnevil! 

Aitäh-aitäh-aitäh Crystal, Anu ja kõik teised kaasteelised! Voolame edasi! 

Kui sina tahad ka sama õnnelik olla, siis uuri rohkem infot Crystali kodulehelt: Crystal Ra Laksmi.  Külluse seikluskoolituse kohta on rohkem kirjutatud siin! 
Siit leiad Külluse seikluskoolituse FB avaliku grupi. 
Crystali lehelt saad lähemalt lugeda, kes ta on!

Koolituse läbimise puhul kingin mina endale aga koos Crystaliga Hawaii seikluskoolituse. Sest start on antud ja nüüd tuleb joosta!  

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (kohe-kohe 9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 13 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust?

Täna jäi ette  Printsessi postitus "Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust" . Selles kutsus ta ka teisi blogijaid oma statistikat vaatama. Huvitav mõte. Nii võtsin ka enda lehe statistika lahti.

Üllatusena ei tulnud see, et populaarsete seas olid paljud pulmapostitused. Eks nägin ju juba nende kirjutamise ajal, kui palju lugejaid oli. Samas olid ka mõned üllatused. Sealhulgas näiteks esikoht. Seda ma ei oodanud.

Pooleteise aasta jooksul on inimesed mu blogis kõige rohkem lugenud selliseid postitusi:


10. Meie küll rohkem kunagi ei abiellu - nagu ütlesin, pulmapostitusi on esikümnes palju. Mäletan hästi oma selleaegseid tundeid. Kõiki probleeme, mis tuli lahendada ja mis oleks võinud olemata olla. Mõnigi kord olen oma postitustesse peitnud varjatud sõnumeid vaid mõnele inimesele. Mõnikord on neid hiljem häiriv lugeda ja püüan neid vältida, kuid mõnigi kord on neist kasu ka olnud.

Selle postituse pealkirjaga olen aga jätkuvalt nõus ja usun, et mina küll enam kunagi ei abiellu.


9. Heli ja Herlendi ilupildid - piltpostitust on raske kommenteerida, aga tore, kui nii paljudele ilupildid meeldisid. Püsivingurid, kellele pulmade juures mitte miski ei meeldinud, ei meeldinud muidugi ka ilupildid, aga õnneks see mind kuidagi ei puuduta.

Pulmapiltidega seoses on mul kahju, et nii vähe on pilte koos lastega.

8. Kuidas saavad lapsevanemad tööl käia? - ilmselt puudutab see teema kõiki lapsevanemaid. Tööaegade jagamine, haiged lapsed ning laste kõrvalt töötamine on küsimused, mis tuleb lahendada kõigil, kes on vähemalt ühe lapse saanud. Rääkimata siis veel neljast. Lastekasvatuse ja töötamise ühendamine on minu jaoks läbi aastate olnud oluline teema. On jätkuvalt, sest mul on ikka veel  neli last ja nii ka paljudel järgmistel aastatel. Laste ajagraafikud lähevad iga aastaga tihedamaks ning kulud suuremaks, nii et sel teemal saan mõelda ja kirjutada kindlasti ka tulevikus.

7. Kodutunde kirjastamise tüli - hmm... eee... omapärane kogemus minu tööelus. Väärtuslik õppetund, milleta ma poleks täna see, kes ma olen. Kuigi ma  olen läbi aegade näinud erinevaid inimesi ja saanud igasuguseid erinevaid kogemusi, siis see oli jälle üks... põnev kogemus. Näide sellest, kuidas ühel pool ekraani on üks ja teisel pool teine reaalsus. Ja et kui asi tundub mäda, siis see seda ka on.

Teema arengut kõrvalt jälgides võib öelda, et ma pääsesin sellest teemast õigel ajal välja. Mäletan, kuidas nendel kuudel olin kui halvatud ja ei suutnud mingeid muid töid teha. Peale selle pidin kogu aeg valmis olema, et mida mõni jälle välja mõtleb... huh, kui see lõppes, hakkasid ilmuma mu enda uued raamatud. Vot, see fakt ise näitab, et kui teed õigeid asju koos õigete inimestega, siis saavad õiged asjad teoks. Võimalikult kiirelt tuleb aga ära tunda inimesed, kes sinust kõik välja pigistavad ja seejärel minema viskavad ning uue sidruni juurde lendlevad.

6. Heli ja Herlendi pulmad Reporteris - tantsisime telekas! Ok, õigemini oma pulmas, aga telekasse võeti ka. Reporteris nimetati seda küll kentsakaks pulmatantsuks ... Kas sulle tundub samamoodi?

5. Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga - ausalt, ma arvasin, et see on mu blogi kõige vaadatum postitus. Mäletan, kui selle kirjutasin. Olin mitu päeva Soomes tütrekese pärast mures olnud. Püüdsin samal ajal aru saada, kas ja kuidas saaksime koju... siis jõudis ta hoopis haiglasse, kus tuli välja, et tütrekese elu on ohus... Mäletan seda hetke vist igavesti, kuidas haiglasse sõitsime... kuidas ta mu süles niutsus vaid vaikselt.... Kui sel nädalal vaatasin, kuidas ta peaga vastu tuletõrje torni sõitis, siis tuli kõik meelde... Ma tean, mida sellised õnnetused tähendavad ja olen lubanud, et minu lapsed ei pea olema need, kes tuletavad meelde olulisi asju ja inimesi neile, kes ei oska, ega soovigi hoolida. Nii et pean ise meeles, et oskaks vähemalt ise olulisi inimesi oluliseks pidada.

Kokkuvõtlikult õnnelikult lõppenud meeldetuletus elu haprusest!

4. Pulmakellad helisevad - üllatus-üllatus- teade abiellumisest oli populaarne postitus! Sel hetkel tundus pulmade korraldamine täiesti meeletu mõte. Polnud selleks ju mingeid rahalisi, ega ajalisi võimalusi. Järgmisest postitusest on aga näha, et kui hästi tahta, on kõik võimalik. Tuleb vaid vähendada oma aega ja energiat, mida püsivinguritele pühendada ja nii jääbki aega reaalse elu korraldamisele.

3. 16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann -  kõige lühem populaarne postitus! Kirjas siis ka see, et pärast abiellumist jäi minu nimeks ikka Künnapas. Just seetõttu, et ma oma avaliku elu ja kirjaniku-kirjastaja-poliitiku ettevõtmistega kellegi teise nime kuidagi ei puudutaks. Hilisem praktika on näidanud, et oli ainuõige valik. Ning ei, abiellumise ainuke mõte ei ole nime vahetada, nagu mõnigi on küsinud, et milleks siis abielluda.

2. Suur pulmaloos: võida pea 400€ eest kingitusi - kuna pulmaloos toimus nii pika perioodi jooksul, siis pole ime, et see oli üks populaarsemaid.  Võitja loosisin aasta lõpus välja. Õppisin sellest aga nii palju, et edaspidi korraldan pigem rohkem väikeseid loosimisi, kui ühe pika. Nii saavad rohkemad inimesed kiiremini kingitusi.


1. Aita Joosepi koer jõuluks koju - üllatus-üllatus! Ausalt! Jah, ma teadsin, et väga paljud inimesed jagasid seda postitust. Samuti tean, et väga paljud tellisid minu käest raamatut. Vahva Troy (Pajumäe Tuutu) on meie peres nüüd mitu kuud tugiisikuks olnud ja töötab sellena väga hästi. Troy ostmine oli meie pere viimaste aastate üks parimaid otsuseid, seega oli väga rõõmustav seda ka siinse tabeli esiotsas näha.

Tänan kõiki, kes siin lugemas käivad! Viimasel ajal olen ise jälle pigem raamatute kirjutamisega tegelenud, kuid eks püüan ka blogis rohkem olemas olnud. Eks mõne aja pärast on põnev uuesti vaadata, kas populaarsete postituste statistika muutub või mitte. 

Blogivabal ajal aga kuuleb meist ikka FB lehel Minu ilus elu maal. 

Blogijad, kes te samuti oma kümnest postitusest kirjutate, jagage julgelt siin kommentaarides oma postitusi!

Istudki pühapäeva õhtul arvutis vää?

Teate, täna on pühapäeva õhtu ja ma teen nüüd postituse "mina olin siin!" ehk siis räägin lihtsalt sellest, mida ma täna tegin. Ütlen ette ära, et enamuse inimeste jaoks ei teinud ma mitte midagi erilist. Ja see ongi minu jaoks eriline.

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Nii et asi selline, et ma istun teleka ees arvutis. Vaatasin ära "Suure komöödiaõhtu" (ma eeldan, et see oli kordus). Jussi nägin ikka jälle ka (jaaa, ma ei väsi seda kordamast...eriti pärast tänast öist "lugejatega kohtumist"... kohe räägin täpsemalt!), natuke "Kööki" vaatasin ja enne seda mingi osa Aktuaalse Kaamera uudiseid. Ehk siis suure hulga telekast vaatasin täna ära. Nüüd käib näiteks Top Gear, aga seda ainult seepärast, et Herlend tuli katusealt alla (ehk teiselt korruselt), sest ei viitsinud kl 23 enam edasi ehitada ja nüüd on pult tema käes. Vahetasin selle arvuti toidu vastu ehk et Herlend pani arvuti laadija mu palumise peale seina ning sama käiguga virutas puldi sujuvalt ära.

Miks kogu see jama praegu toimub?

Sest öösel oli kohtumine lugejatega.

No Kasper ja Veronika käisid külas. Sõbrad, noh. Istusime pool ööd õues lõkke ääres (selle, mida nad mul grilli süüdata ei lubanud) ja rääkisime kogu maailma läbi. Siis jõudsime blogimise ja raamatuteni. Kasper on see, kes aitas mul mu noorteka "Ütlemata sõnad" meespeategelasele näo andnud Juss Haasmaga kohtuda (Mis värk mul selle Juss Haasmaga on? ). Veronika arvas peale 3 pakkumist ära, kelle järgi ma naispeategelase Maria näo kirjutasin. Hmm, nii läbinähtav olengi?

Lugejatega kohtumine viis meid kell 1 öösel minu töötuppa, kus avanesid saladuslikud algallikad: näitasin neile piltide ja nimedega tabelit, mis raamatu kirjutamise ajal mu seinal rippus. Peale selle näitasin veel hunnikuid poolikute raamatute materjalidest ja rääkisin, kuidas raamatud sünnivad. Nii et sõbrad said keset ööd mu raamatute sünnitusmajas käia. Ma tean, et selline kogemus võib kurvalt lõppeda. No umbes sama, et pärast lihatööstuses töötamist ei taha enam vorsti süüa, sest tead, mis seal sees on.

Ja siis jõudsime blogimiseni. Kasper ja Veronika harisid mind. Ükspäev üks blogija ütles mulle, et minust pole mõtet meedias kirjutada, sest ma pole nii kuulus kui Mallukas või Powerlifting Barbi. Ma siis kaebasin sõpradele seda ja rääkisin, et mul pole õrna aimugi, kes see Barbi on. Meil on kodus koer Barbi, aga ilmselt pole see sama. Ülla-ülla: ma olen umbes 12 aastat bloginud ja mu sõbrad on blogijate teemal paremini haritud. Mulle siis tutvustati blogimaastikku ja vaatasime koos videoid.

"Sa ei saagi teada, sest sa ei vaata telekat," pani Veronika mulle elutargalt diagnoosi.
Jah, võtsin omaks. Multikaid ikka aegajalt vaatan laste kõrvalt, aga seal on ka hoopis teised tegelased.

Eee... pani mõtlema! Kui ma öösel neid videoid vaatasin ja mõtlesin, et ma pole nii kuulus, siis tegelikult oli mu suurim küsimus, et kes üldse viitsiks jälgida videoid, kus on juttu vaid sellest, kuhu mingi uus süst tehti või mis uuendusi veel enda juures on tehtud? Tark-mees-taskus teatas, et paljud vaatavad sellepärast, et see on nii debiilne.

Aa, see kuulsuse teema, et miks üldse kuulsaks saamisest jutt oli? Minu jaoks tähendab kuulsuse teema seda, et mind ja mu raamatuid teatakse ja loetakse. Ehk et ma võin ju kirjutada tohutult hea raamatu, aga kui keegi sellest ei tea, siis keegi ei saa ka öelda. Nii et see on see kuulsaks saamise teema. Ok, olgem siis täpsemat- soov saada tuntud ja tunnustatud autoriks!

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Eee... ma loll seda ka ei teadnud, et keegi viitsiks oma aega netis või telekat vaadates raisata sellele, mis on debiilne.

Igatahes ma sain hunniku õppetunde öösel.

Hommikul ärkasin, saatsin sõber Kasperi tööle (kohvi sai ka ikka!) ja hakkasin mõtlema videoblogimisele. Siis käisin vahepeal Pärnu Jahtklubis Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna koosolekul (piirkonna juhina ma peaaegu nagu juhtisin seda, aga tegelikult oli mul täna alles suvi, nii et ma pigem ikka kuulasin ja vaid vahepeal targutasin kaasa. Lubasin augustis taas asjalikuks hakata). Kasperi kodutöö on nüüd mu "Ütlemata sõnad" läbi lugeda. Ma eeldan, et täna töö juures sai pool juba läbi. Veronika sai kaasa raamatu "Lootusetu" (ma varsti blogin sellest, sest väga hea raamat oli. Juunikuus lugesin.). Talle väga meeldis raamat "Pärast", millega ma teda viimati viskasin. Lugemiseks ikka. Nii et ettevaatust- minu juurde tulles võib raamatuga pihta saada.

No igatahes pärast koosolekut mõtlesin (video)blogimisele edasi- kas inimesed, kes selliseid asju vaatavad, nagu ma öösel nägin, on samad, kes käivad minu blogis? Kas minu lugejad ootavad samu asju, et siin tihemini käia? Et ostan nutitelefoni ja räägin teile, mida ma täna tegin ja kuhu astusin ja mida öösel blogidest nägin jne? Ok, selle teemaga on muidugi praegu veel takistus, et ma pole jõudnud nutitelefoni osta. Tegelen.

Aaa, eile ostetud Kroonika lugesin ka läbi. Kusjuures seda ma ikka aegajalt loen.

Ja kirjanik-Kati käest sain tulevikuks häid uudiseid. Nii juhtub, kui sa teed õiget asja, mida armastad. Mina kirjutamist ja kirjastamist igatahes armastan ja püüan need selgeks ka saada. Õpin kogu aeg!

Kui nüüd algusse tagasi jõuda, siis kogu see omaette undamine tuleb sellest, et mu blogi külastajate arv on viimasel ajal kiirelt tõusnud ja mul on taas paanika ja segadus, et mida te armsad inimesed siit leiate? Mida tahate edaspidi leida?

Kui sa veel enne seda ei teinud, siis tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Mõni ütleb kohe, et ära muretse ja ole, kes sa oled. Heh, eks ma nagunii olen, kes ma olen, sest mul pole kedagi teist, kes olla. Lihtsalt igaüks teab minust erinevat külge. Nii saan ka blogis valida, mida ja kuidas kirjutan. See rõõmus uudis kasvavatest külastajate numbritest ongi see, miks kogu see segane lugu kirja sai ja miks ma pool päeva (video)blogimisele olen mõelnud.

Nii et ma täna ei tahtnudki millestki kirjutada, vaid mõtlesin siin veidi omaette... kõvasti... kirjalikult. Nii juhtub, kui öösel lugejatega kohtumas käia. Aga sina ilmselt istud pühapäeva õhtul arvutis (või telefonis) ja loed seda, mida ma kirjtuasin.

Aitäh sulle! Loodan, et järgmisel korral satud siia seepärast, et sulle meeldib see, mis siin toimub. Ja et rohkem meeldiks, võid soovitada, mida edaspidi lugeda (või videos näha?) tahad. Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!

Ilus elu maal jätkub, sest ilus on olla!

Mul on selline hääl, nagu oleks tumedad juuksed

Tänasel laagripäeval käisime koos lastega teises maailmas. Sellises, mida enamus meist ei tunne. Nimelt käis meil külas "pime blogija" Kai Kuusk. Paljud teavad Kaid just blogimise järgi. Kai kirjutab blogi Kai pimeduses kobamas. Miks see "pime blogija" aga jutumärkides on? Sest meie saime igatahes selle kohtumise käigus korduvalt õppetunde sellest, kuidas me inimestena ikka liiga tihti teeme oma otsuseid eelarvamustest tulenevalt. Nii näiteks ei ole Kai mitte vaid vaegnägija, kes kirjutab blogi, vaid temas on väga-väga palju muid tahke.

Mina nägin Kaid esimest korda Eesti Blogiauhindade jagamisel. Kuna me tegelikult ju tuttavad polnud, siis ma vaatasin teda lihtsalt kõrval. Seda üllatavam oli, kui laagris ennast tutvustasin ja tema mind kohe teadis. Ta oli blogiauhindade jagamiselt minu raamatu saanud. Peale mõningast vestlust arvas Kai, et mul on tumedad juuksed, sest mul on täpselt selline hääl. Kinnitasin, et see nii on. Jah, alumised otsad on hetkel heledamaks värvitud, kuid enamus on ikka tume.

Algul oli kokkulepitud, et meil on kohtumiseks umbes 45 minutit. Tegelikult jätkus küsimusi 1,5 tunniks.

Kail oli kaasas juhtkoer, kes oli kõigi lastega väga sõbralik.

Tänastes piiblitundides rääkisime pimeda Bartimeuse lugu, millega tegime väikse sissejuhatuse Kai jutule. Bartimeuse puhul rääkisime sellest, kui oluline on osata ja julgeda õiges kohas abi küsida. Eriti tänapäevases maailmas õpime kõik, kuidas üksi ja ise tuleb hakkama saada. See aga viib lõpuks olukorda, kus inimese probleemid kasvavad nii suureks, et ta ei suuda ise hakkama saada ja muudab kaasinimeste elu keerulisemaks, selle asemel, et lasta ennast aidata ja probleemid lahendada.

Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul on ka oluline oskus ja julgus ise abi küsida, sest kahjuks enamasti ise abi ei pakuta. Mina selgitasin, et üheks põhjuseks võib olla see, et mina näiteks kardan inimest solvata. Abipakkumine võib teise jaoks tähendada, et "kuule, sa ei saa ise hakkama, las ma teen su eest ära!" Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul seda kindlasti (enamasti) karta ei tasu.

Kõige põletavamaks küsimuseks kerkisid Kai elektriarved. Kasperile ei andnud rahu, et miks Kai elektriarved väga väikesed pole. Lampe ta ju põlema panema ei pea. Tuli välja, et kuigi ta seda ei näe, siis Kail põlevad kodus lambid samamoodi, nagu meil. Või noh- teevad vähemalt sumedat valgust.

Loomulikult uurisid lapsed lugemise, kirjutamise, telefoni kasutamise, linnas liikumise ja kõigi eluliste teemade kohta. Kail olid kõigele vastused. Saime teada, et kuigi vaegnägija jaoks on iseseisev hakkamasaamine piiratud, siis tegelikult ei jää neil ka midagi tegemata.

Kai on nii tohutult positiivne inimene, et kohtumise aeg läks tõesti lennates. Rääkisime talle lõpuks välja oma eelnevad mured. Nimelt eelmisel õhtul kasvatajatega logistikat arutades teadsime, et Kai jõuab bussi pealt laagrisse täpselt tundide ajal.
"Las ta vaatab siis nii kaua ringi, kuni meil tunnid lõppevad," arvas keegi... ja siis ehmatasime kõik.
"Vaatame, et me talle kohtudes nii ei ütle, et "vaata ringi"", olime paanikas.
Tuli välja, et Kai jaoks pole selline kohmetus sugugi harjumatu. Ta kinnitas, et pigem on normaalne, et tänaval vanemad laseksid lapsed ligi tulla ja neile seletaks, miks näiteks Kai koeral on rakmed jne. Sest pigem on solvav, kui tõmmatakse laps eemale ja käsitakse vait olla.

Kaiga kohtumine avas meie silmi küll. Ta ise kinnitas, et üks tema eelis nägijate ees on, et inimesega suhtlema hakates pole tal välimusest tulenevat eelarvamust. Mida rohkem ma selle mõtte peale mõtlen, seda tähtsamaks see muutub. Tõesti- kui palju esmamuljest tekitab see, mida me näeme? Kui palju jääb meil sisusse süvenemata, sest esmalt nähtu tekitab eelarvamuse?

Sellise ülitoreda ja silmiavava kohtumise lõpuks tahtsime kõik Kaiga koos pilti teha:

Tõsine mõtlemise koht, et kui palju meil jääb kogemata ja nägemata sellepärast, et me oleme nägijad? Kui paljust saaksime rohkem osa, kui nähtav ei tekitaks meile arvamust, ega suunaks tähelepanu?

Mõtlemise koht.

Suur-suur tänu, Kai, selle olulise kohtumise eest!

EBA2016- mina olin ka siin

Pool nädalat on möödas, aga mina pole ikka veel kohustusliku postitusega hakkama saanud:

Annan märku- mina käisin ka blogiauhindade jagamisel. Oma tohututest reklaamkampaaniatest hääletamise ajal kirjutasin siin: Blogijad saavad täna auhindu.

Mul on praegu eluperiood, kus ma mõtlen ühele eesootavale sündmusele korraga. Jah, mul on kõik kalendris kirjas, aga ma ei suuda praegu pikalt mitmesse üritusse süveneda. Nii ma hakkasingi siis reede õhtul alles tõsisemalt blogiauhindade jagamisele mõtlema. Äkitselt sain aru, et see on ikka täitsa suur sündmus. Nii tuli otsus, et jumestust on ikka ka vaja.

Laupäeva hommikul kiire hädakisa Evelinile. Tema on teinud jumestuse-soengu-kaanefoto mu raamatutele "Minu ilus elu maal" ning "Ütlemata sõnad". Seega võib seda juba pikaajaliseks koostööks kutsuda. Tuttavaks saime aga titemammanduse kaudu. Nimelt kogunevad üle Eesti ühel ajal lapsi ootavad naised omavahel suhtlema. Minu jaoks sai see alguse perekubi lehel, kuid nüüdseks on jätkunud facebookis. Eveliniga on meil Mariaga sama vanad lapsed, kelle sünniajaks on siis august 2012.

Evelin oli lahkelt valmis mind enda kodus vastu võtma. Nii olingi ma väga rahul, aga mitte sugugi üllatunud (sest ma olin heas tulemuses kindel), kui varsti nägin välja selline:

Igaks juhuks mainin, et põll on mul ees sellepärast, et kogu see jumestamise sugrimugri mu riietele ei läheks. Oeh, seal toolis istudes imestan ma alati, kuidas on võimalik kogu selles pudipadis orienteeruda. Mulle väga meeldib, kui mind ilusaks tehakse, aga mulle endale pole ilutegemine kunagi meeldinud. Mida aga teeb ülimalt rahulolev maalane mööda Tallinna tänavaid kesklinna poole sõites? Ikka endast pilte:

Ausalt, enamus otsavaatavaid sai ikka foori all tehtud.

Kohale jõudes pargitud auto kõrval selfitamine jätkus:

Kohvikusse Wabadus jõudsin kohale veidi peale algust ja oligi hästi. Nagu teiste blogidest lugesin, seisid nö õigeks ajaks tulnud ukse taga järjekorras. Mina marssisin lihtsalt sisse. Rahvast oli teisel korrusel palju.

Kuigi läksin üksi, siis juba varsti leidus mitmeid tuttavaid, kellega rääkida. Blogijatega on mul väga raske suhelda, sest ma olen nii halb blogide lugeja. Aga ma tean ise, et kui ma olen blogisse midagi juba kirjutanud, siis on väga nõme, kui mu juurde tullakse ja öeldaks: "Jah, ma tean, et sa blogis kirjutasid, aga mina olen nii tähtis, et sa pead mulle isiklikult üle kordama!" Ja nii ma ei tahagi teisi solvata sellega, et ma tegelikult pole jõudnud teiste kirjutatut korralikult läbi lugeda.

Suupistevaagnad liikusid ringi. Blogijad sädistasid omavahel või kaasasolevate inimestega. TV3, Elu24 ja mingid muud kaamerad reporteritega liikusid ringi. Fotoaparaadid klõpsusid. Täitsa nagu päris glamuuriüritus (mitte, et ma ühelgi enne oleks käinud). Üks osaleja ütles mingis intervjuus ka, et oleks nagu moeüritusele sattunud. Mul oli sama tunne. Kuna selline glamuur pole minu teema, siis tundsin ennast korraks ebamugavalt, aga siis tuli meelde, et ma olen enda välimusega sel õhtul ka rahul ning kohtasin ka teisi mitteilublogijaid, kes olid samuti ilusad. Ja tegime seda edasi- olime ilusad!

Jututeemadeks oli minuga rääkima tulnud blogijatel 2 põhilist teemat: 1) pulmad 2)trenn, kaalukaotus, enda ebaõnnestunuks kuulutamine. See oli koht, kus inimesed ilmselt ei saanud ise ka aru, kui väga ma neid sõnu just siis vajasin. Me ei tea oma sõnade väärtust teise inimese jaoks. Mina aga tean, mida ma neilt inimestelt õppisin, kes minuga oma mõtteid jagasid. Aitäh teile!

Eeskava algas mingi lauljaga. Kahjuks oli teda suminas väga halb kuulda. Võis ka olla, et tulemuste ootamise ärevus oli suur ning seetõttu huvi laulja vastu puudus.

Õnneks astus varsti lavale õhtujuht Uku Suviste ning hakkas nimesid ja blogide aadresse ette lugema. Üsna kiiresti oli poliitblogide kord, nii et mina sain kätte oma 3.koha diplomi. Oli küll hea meel! Tõesti!

Foto autoriks Meelis Tomson ning foto pärit Marimelli blogist ("Võitjad poseerimas!")

Elu24 pildistas ka osalejaid. Kuna kohal oli mitusada inimest, siis on täitsa uhke olla mitmel neist 55st fotost, mis nad panid üles siia: Eesti Blogiauhinnad 2016: vaata, kes kohal käisid!

Tulemuste kohta mul kriitikat pole. Kuna enamusi blogidest pole ma lugenud, siis ei oska midagi arvata. Minu jaoks oli ainuke negatiivne asi Padjaklubi Laura blogi sissetoomine. Ma usun, et kui mu blogi saaks vähemalt ühe töötaja (ehk videokaameraga mul järgi käiva inimese... või kasvõi kellegi, kes ettelugemise peale mu teksti kirja paneks) ja lisaks hunnikus telereklaami, siis oleks järgmisel aastal mitmed auhinnad garanteeritud. Nii et otse öeldes on selle nimi ebaaus konkurents. Rääkimata sellest, et väljamõeldud stsenaarium ei ole ju võrreldav tavalistest inimestest blogijatega. Ving sai otsa (ükspäev tegin katse, et kui ving välja lasta, siis muutud väiksemaks!)

Kes veel pole aru saanud, siis ma olen vaikne ja tagasihoidlik inimene. Liis õnneks ei ole! Nii hakkaski ta ühel hetkel mu suhtekorraldajaks. Tulemuseks oli, et äkitselt seisin Uku Suviste kõrval ja rääkisin talle välja tõsiasja, et tema oli üks neist meestest, kellele ma noorteka "Ütlemata sõnad" kirjutamise ajal pidevalt mõtlesin ja kellega tõtt vahtisin. Ausalt, ma tundsin ennast tema kõrval nagu 12-aastane edvistav plikake. Alles käisin riigikogus, kus terve maja on kuulsusi täis, aga Uku kõrval põlv värises ja tundus, et jutt jookseb kokku. Siiski jõudsime kokkuleppele, et saadan talle e-maili ja saan seejärel aadressi, et saata lugemiseks oma raamat, mida ta on enese teadmata kirjutada aidanud.

Uku oli siis jah üks kuulsustest, kelle ma "Ütlemata sõnade" kirjutamise ajal ajakirjast välja rebisin ja oma seinale kleepisin. Nii andsin oma tegelastele näod. Muidu on väga raske meeles pidada, milliste juuste-silmade-kehaehituse-jms "näidustustega" tegelased on.

Tegime Ukuga pilti ka, aga seda pean fotograafi käest veel küsima.

"Wabadusest" jalutasin ära õndsalt naeratades. Esiteks kogu see üritus... sõnatuks võtab, aga mõte on, et motivatsiooni tuli juurde. Blogijaid on nii palju, aga esimesel korral kohe mingi koht saada... No ja see, et kuigi mina teadsin väheseid, siis mind teadsid hulga rohkemad. See ikka on täitsa oma maailm ja minul koos oma blogiga on seal mingi koht täitsa olemas.

Teiseks loomulikult mõte, et äkki lähebki nii hästi, et Uku viitsib raamatust endanäolist tegelast otsida ja minu teost lugeda. Jah, ma olen selle raamatu kohta ainult head tagasisidet saanud, aga iga uus lugeja on väga oodatud. Blogija Maris sai "Ütlemata sõnad" blogiauhindadel jagatud kinkekotist ja kirjutas raamatu kohta siin: Raamat "Ütlemata sõnad"

Ei väsi kordamast, et eelmisel aastal blogiauhindadest tagant järgi kuulmine oli üheks suureks põhjuseks, miks ma siinse blogiga üldse alustasin. Nii olen väga tänulik Mari-Leenule selle ürituse korraldamise eest. Minu jaoks sai igatahes selgemaks, et miks ma siin seda ja teisi postitusi kirjutan. Samuti sai selgemaks vastutus iga sõna eest, sest nägin- inimesed tõesti loevad! Loomulikult avastasin ka hulga uusi blogisid, mida aegajalt jälgida.

Kõik hääletuse tulemused ja igasugused huvitavad blogid on kirjas siin: Eesti Blogiauhindade tulemused.

Teised blogijad on Eesti Blogiauhindade jagamisest kirjutanud siin:
Marimell
Maris ja maailm
Mallukas
Kadi Raam
G2tlin
Diip Kunstiinimene
Merlin Saretko
Ebapärlikarp
Katjonok

Nädal blogimaailmas ehk et mida Heli blogidest luges?

Tunnistan, ma ei jõua väga palju blogisid lugema. Kui mõnest blogist on väga tihedalt minu omasse käima hakatud, siis käin vaatamas, millest seal kirjutatakse. Sel nädalal jäid aga mitmed huvitavad teemad ette. Oleks kohe tahtnud mitmel teemal sõna võtta, aga... Siis mõtlesingi hoopis teha väikese ülevaate sellest, millest teised on juba kirjutanud ja mina ei pea enam kirjutama.

Eveliis- Diip kunstiinimene kirjutas, et "Millest blogida ja millest mitte, et ennast ilusama, targema ja paremana näidata"
Oi, kui tuttav teema on see, et kõrvaltvaatajad tulevad ette kirjutama, millest peaks kirjutama ja millise mulje endast jätma. Eriti naljakas on, kui seda teevad inimesed, kes mu postituste sisu ei loegi, vaid ainult pealkirju.

Mina olen ikka aegajalt kirjutanud ka teistest oma tegemistest ja külgedest, kuid eks see, kes pidevalt ei loe, ei tea ikka. Nii olen mina võtnud seisukoha, et ma ikka ise tean kõige paremini, millest siin kirjutada tahan.

Teiseks meeldis mulle väga Eveliisi jutt, kuidas meil on inimesi, kes räägivad, et teevad palju ja on neid, kes TEEVADKI palju. Eveliisi näide sõbrannast, kes nelja lapse kõrvalt käib tööl-trennis-jne, kuid kellel ikka on esimesena aega tulla teatrisse-spaasse-külla-jne. "Töö on vahend elamiseks. Mitte elu pole töötamiseks."- oi, kuidas mulle see mõte meeldib!

A mida Henry teeb? kirjutas "Kelle jalas on meie kodus püksid ja mis on õnneliku abielu saladus" sellest, kuidas sõbrad kutsusid teda õhtul välja ja mis sellest edasi sai.

Juba algus oli kibedat äratundmist pakkuv: "Tavaliselt mind ei kutsuta. Meid on Esileediga sotsiaalelu elavate inimeste nimekirjast rasvase pliiatsiga maha tõmmatud ning ma kuulen ikka, et sõbrad käisid ühes või teises kohas." (Henry) Ma tahtsin siia veel mõne parema lõigu kopeerida, aga avastasin, et siis peaks terve loo ümber tõstma. Nii et lugege Henry blogist.

Kirjutasin just eelmises postituses (Reisivaba kuritige Heli), kuidas ma olen tige, sest ma jäin üksinda maha pikalt planeeritud perereisist, sest selle eesmärgiks olev sünnipäev muudeti lihtsalt päeva võrra ära ja nelja lapse emana ei ole mul võimalik kõike kiirelt ümber organiseerida ja lastele hoidjat leida, kuna lapsed sinna oodatud ei ole. Seda enam puudutas mind Henry postitus, sest minu üheks suureks tigetsemise põhjuseks oli, et Herlend ei öelnud mulle kordagi, et ta tahaks siis üksi oma perega minna ja et kas ma hoiaks lapsi. Kõik on ju läbiräägitav, kui omavahel rääkida.

Meil on oma suhtes läinud palju auru sellele, et pereellu sisse harjuda. Kasuks pole tulnud see, et pikalt oli Herlend oma sõprade seas ainus, kellel oli laps... ja siiani on ta ainus, kellel on 3 last... ainus, kellel on 4 last... See tähendab, et viimased 7 aastat on ta olnud sõpradest teises olukorras. Imelik, noh! Nii ongi paljud pereprobleemid tulnud sellest, et sõbrad ei suuda Herlendit mõista, tema neid... aga kaela saan selle mõistmatuse mina, sest keegi ei oska oma tundeid sõnastada, ega nende tegelikku põhjust näha. "Positiivne" on, et ega see erinemine ei muutu lähiajal, sest siis, kui meie lapsed on suured ja me võiks aktiivsemad olla, hakkavad ülejäänud lapsi saama ja... ikka elame eri ajastutes. Minul on oma sõpradega selles mõttes lihtsam, et me oleme rohkem ühes ajastus.

Teiseks pole ma siiani väga kokku puutunud inimestega, kelle väljaelamise viis on alkohol. Jah, alkohol on mulle tuttav. Eriti meeldib mulle, et siis saan teistelt inimestelt teada selle, mida kainelt ei saa. Nii et aegajalt kasutan seda võimalust ära. Ma olen väga-väga nõus Henry arvamusega, et laste juurde ei saa joogiselt minna. Mõeldamatu on, et lapsed igal õhtul kodus alkoholi kasutamist näeksid. See ju tekitab neis arusaama, et see on normaalne eluviis ja et nii peabki. Kodust ju kõik algab. Eks meiegi oleme tulnud oma kodudest ja viime edasi seda, mida seal nägime. Mina ei taha, et minu lapsed alkoholi normaalseks ja tavaliseks peaks.

Samuti peojärgne päev- minu jaoks on mõeldamatu, et ei suudeta hommikul koos lastega ärgata. No olgu- nädalavahetusel laseme tihti enda omadel tunnikese telekat vaadata ja ise magame. Sest nad on nii suured juba ja ärkavad lihtsalt ka laupäeval (eriti laupäval!!!) kell 6.35. Meil keegi kohe süüa ei taha, seega magame ise edasi. Aga see, et pohmakaga lõunani magada? Minu jaoks on see perelt, oma lastelt varastatud aeg. Minu jaoks kehtib siiani ülikooliaegne reegel- ole kas või öö otsa üleval, pidutse vms, aga hommikul tuleb lubatud ajal platsis (ehk tol ajal loengus!) olla!

Henryle võin lohutuseks öelda, et isegi neli last on võimalik hoiule anda. Meil mõlemad vanaemad hoiavad aegajalt nelja, kellest vanim on 7 ja noorim 1,5-aastane. See juhtub umbes siis, kui noorim laps saab aastaseks. See on küll asi, mida olen mitme lapsega õppinud- kui esimesega tundus, et beebi aeg ei saa kunagi läbi ja mu elu on kümneks aastaks seisma pandud, siis järgmistega teadsin, et aasta on see piir- siis saavad neist inimesed!

Kätlini blogis oli nostalgiline lugemine "Uus lasteaed, uued mured"
Teemaks esimese lapse lasteaeda harjutamine. Tegelikult polegi ainult nostalgiline, sest me ju harjutame praegu Christianit (1a 7k) samamoodi lasteaeda. Samas oli minu jaoks elus kõige suurem segadus teise lapse sünnile eelnev aeg. Esimese lapse ootuses ei tea üldse, mida oodata, kuid see puudutab vaid enda ja mehe elu. Aga teise lapse sündides ongi lisaks see mure, et kas vanema lapsega ikka tehakse kõik õigesti, kas ta saab tähelepanu... jne.

Ja mõne aja pärast selgub, et mõttetu muretsemine! Kõik laheneb. Meie pere näiteks kolmas ja neljas laps lisandusid väga märkamatult, sest nad saabusid laste järgi korraldatud süsteemi, mitte me ei hakanud nende saabudes elu kuidagi väga ümber korraldama. Teise lapse sündides läks ka kõik kuidagi väga sujuvalt. Põhiline oli, et rääkisime Mathiasele, et uus tita on tema jaoks, mitte see pole emme-issi uus laps.

Lasteaiaga on aga meil töötanud see, et pigem ikka venitan veidi rohkem lahkumisega. Samas mitte lõputult. Kindlasti ei tohi ära põgeneda, vaid laps peab nägema, et ma ära lähen. Ei ole nii, et kasvataja viib ta teise tuppa ja siis hiilin minema. Nii ongi laps ebakindel ja ei tea kunagi, millal ma ära hiilin. Ta võib olla kurb ja nutta, aga peab nägema, et ma lehvitan ja lähen ära.

Loomulikult ei tea mitterääkiva lapse puhul, mis teda häirib, aga põhiline ongi, et ta saaks kätte selle arusaama, et emme-issi lähevad ära, aga tulevad alati tagasi! No ja see tekib jah regulaarsusega, sellega kui ta näeb korduvalt, et see nii toimib.

Mina ise olen lapsi väga ebastabiilselt lasteaeda viinud. Kuna olen viimased 8 aastat peaaegu kodune olnud, siis olen saanud korraldada, et lapsed käivad lasteaias, kui minul on mingi kodust äraolemise päev (mida juhtub koduse ema kohta ikka väga sageli). Viimasel ajal on nad nüüd käinud lasteaias peaaegu kogu aja, kui on terved, sest koduse töötu emana pean ma vahepeal ikka tööd ka tegema. Laste kõrvalt on seda kahjuks võimatu teha.

Nii et enda ebaregulaarselt lasteaias käinud laste kõrvalt usun tegelikult sellesse, et kui nad seal tihemini käiksid, siis harjuks paremini. Samas on siis veel olulisem pärast lasteaiapäeva laps maha rahustada, pinged maha võtta. Meil käib see näiteks nii:

Selle mängu nimi on "Surnud issi!" See käib nii, et issi on "surnud", lapsed togivad-nügivad teda ja mingil hetkel ta ärkab üles ja hakkab neid kõdistama. Selline voodis lebotamine on aga läbi aastate olnud üks laste pingete mahavõtmise koht- teleka ja muude häirijate vaba koosolemine. Isegi kui nad seal lihtsalt ronivad mööda meid, siis see ongi nende jaoks oluline- loomulik kontakt ja tähelepanu rahulikus keskkonnas!


Margit Petersoni lehelt lugesin aga lugu "Naiskirjanikud omakeskis"
Nii sain rohkem infot noore Karina kohta, kes on saanud kaante vahele loo "Võidetud tüdruk". Ilmselt jõuab see varsti ka minu lugemislauale.