Kas sa oma tütrega laseks nii teha ja soovitaks talle sama?

Täna on siis taas sügavate emotsioonide päev. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas filmi "It ends with us" ("Ei iial enam"). See põhineb Colleen Hooveri samanimelisel raamatul. Mul on see ammu loetud ja arvamust saad lugeda siit: Heli lugemisblogi. 

Selle kokkuvõtte kirjutamise ajal olen üsna ettevaatlik olnud, aga ... no mõte on leitav. Lugemisblogist saad ka ülevaate, et millest see lugu rääkis. 

Seega teadsin suures plaanis, et mida ma vaatama lähen. Teadsin ette ka, et kui valus see olema saab. Kohe, kui see film välja tuli teadsin aga, et ma pean seda kindlasti nägema. 

Kas sa enda tütrega laseks nii teha? 

Filmi lõpp meeldis mulle nii ülimegaväga. Ilus. Armas. Ma ei mäleta, kas raamatus oli samamoodi, aga ilmselt midagi sarnast küll. 

Kogu filmi jooksul ma nutsin loomulikult ikka väga mitu korda. Kõige rohkem jäi hinge kõlama lause, et "kas sa enda tütrega laseks nii teha?" või et mida sa teeksid, kui sinu tütar oleks samas olukorras? See on asi, mida olen mõnelt inimeselt aastaid küsida tahtnud. Siis, kui mina küsisin abi ja rääkisin, mis toimub ja mulle öeldi, et ... "See on sinu pere siseasi. Saa ise hakkama!" Ja tookord ma uskusingi seda. 

Samas on mul praeguseks hea meel, et tookord mulle nii öeldi, sest see on üks asi, miks olen tänaseks jõudnud just siia, kus ma olen ja saan rääkida neid asju, mida räägin. See tähendab, et tänu sellele osavõtmatule ja külmale ja mõtlematule suhtumisele olen mina juba praeguseks oma väljaütlemistega saanud abiks olla mitmetele naistele, kes pole julgenud ennast ja oma lapsi päästa. 

Jah, see küsimus on nii ülimegaväga hea mõõdik: kas sa oma tütrega laseks nii teha? Kas soovitaksid talle samas olukorras, et "saa hakkama!"

Ei! Minu vastus on EI ja sellepärast ma olengi tänaseks viimased aastad käinud seda teed, mida olen käinud. See on aidanud mõista, et siis ei peaks ma laskma ka endaga nii käituda, kui oma tütrega ei laseks. Eriti, kuna kõik, mida enda elus aktsepteerin, seda võtavad ka mu lapsed normaalsusena ja harjuvad sellega.

Kaassõltuvusest vabaks

Sel nädalal olen peale suvist pausi taas oma terapeudiga suhelnud ja veidi rääkinud, et mis vahepeal on toimunud.

Kaassõltuvus! See on märksõna, mille ta mulle taas õhku tõstatas. Kui hakkasin teraapias käima, siis tuli see lause tegelikult juba esimestel kohtumistel välja ja veidi olen sellega tegelenud. Siis aga lendasid muud asjad rohkem peale ja sügavamale ma ei jõudnud. Nüüd aga on näha, et mustrid hakkavad korduma, aga eluliselt kiired ja keerulised küsimused on lahendatud, nii et nüüd saan taas endasse süüvida. 

Kaassõltuvus on lihtne vastus küsimusele, et "kuidas te nii kaua koos saite olla?" Samuti tuli see välja filmist "It ends with us". Autor on Lily ema näol väga ilusti välja toonud, kuidas kaassõltlased käituvad. Samuti, et kui nemad rivist (mustrist) välja ei asju, siis see lähebki edasi. 

Keegi peab välja astuma. Aga - nagu Lily ema ütles: "Lahkuda oleks olnud keerulisem, kui oli jääda!"

Kes mu tegemisi on jälginud, siis kas pean tooma näiteid selle kohta, mida tähendab, et "lahkuda oleks keerulisem"? Ilmselt mitte. 

Keegi peab mustrit muutma

Tean, et meie rivis olen mina see, kes on otsustanud välja astuda. Mitmetest mustritest. Mitmete suguvõsade mustritest. Kunagi pole küsimus ainult, et "miks ta nii tegi?", vaid alati on ka küsimus, et "miks ta lasi endale nii teha?" See võttis mul ka hirmus kaua aega, et mõista, et see on eraldi küsimus ja sellega pean tõesti endale peeglis otsa vaatama. 

Tean, et minu laste jaoks ei ole hilja, aga ... nendega tegeleme ka juba nende sees mustri murdmisega. Ajalugu kipub korduma, sest mina ei suutnud õigel hetkel öelda, et ma pole nõus nii jätkama. Ma kartsin, et ei saa hakkama, et ei suuda lahkuda. Ja see oli õigustatud hirm, sest üksinda 5 lapsega ongi keeruline, aga ... ma olen elus! Mu lapsed ja mina oleme suht mõistuse juures ja ... me liigume edasi! 

Seega lühidalt - mine ja vaadake filmi "It ends with us", sest see aitab lähisuhtevägivalla mustri mõistmisele kaasa. Igaüks, kes seda mõistab, suudab aga mustreid paremini mõista ning saab aidata neid lõpetada.

Mina aga tean, et ma ei soovitaks oma tütrele kunagi sama, mida soovitas meie suhtes inimene, kes oleks meist kõigist hoolima pidanud ...  (aga ilmselt ei tule meil mitte kunagi seda vestlust, kus selle välja saaksin öelda, seega  ... olgu see siis siingi kirjas ...).     

See lõppeb meiega! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas Tessa ja Hardin mind täitsa-täitsa närvi ajasid, sest Richard tervenes neist kiiremini?

Eile oli lõpuks see päev, mil kinno Anna Toddi raamatu järgi tehtud filmi "After Ever Happy" vaatama jõudsin. Kuna ma nüüd Tallinnas elan, siis kinoskäimine on üks asi, milleks ei pea poolt päeva vabaks võtma. Nii avastasingi juba septembrikuu algul, et see film on kohe kinodesse tulemas. Minu jaoks täitsa ootamatult ja reklaamivabalt, aga ... kuna ma eriti mingit meediat ei tarbi, siis kust see reklaam minuni jõudma pidigi? 

Terve septembrikuu mul ei õnnestunud aga sobilikku aega leida ja nii saigi film alles eile vaadatud. Mina ja veel 5 inimest saalis. Täitsa eraseanss. 

Kaks kokkuvõtet ja valgustushetk

Alustades kokkuvõttest, siis mulle nii väga meeldis, kuidas film tehtud oli. 

Jätkates teise kokkuvõttega- see film ajas mind nii närvi, et ma istusin reaalselt kogu filmi aja pinges ja ootasin, et millal juhtub kõik see, mida mina tahan, et juhtuks. Põhimõtteliselt ei juhtunudki. Ühelt poolt oli see hea - sain "After Ever Happy" vaatamise ajal täieliku valgustuse osaliseks - nüüd ma tean, kelleks saada tahan! Kirjanikuks! See on ainus amet, mis laseb kirjutada sellised lood nagu ise näha ja kuulda tahad ja mitte keegi ei sega nauditava tulemuse loomist! Nii et - tänan, tänan, tänan valgustava kogemuse eest! 

Seega ongi minu esimene kriitika selles osas, mida alati inimeste puhul halvustan - no miks te kritiseerite teose puhul seda, kui tegelased ei käitu nii, nagu teie tahaks. Ja ... siin ma siis ise nüüd olen. 

Nauditav teostus

"After Ever Happy" oli minu arust väga nauditavalt tehtud. Tegevuskohad, linnapildid jms sobisid minu jaoks teemaga. No ja New Yorgi sissetoomine vajutas lihtsalt taas isiklikele tundlikele kohtadele. Otsustasin, et kui hakkan Tallinnas hakkama saama, siis ... minu järgmine valik on New York. Või noh, olen ju seal juba tegutsenud. See on siis vana armastus. Lähipäevil saabki täpselt 20 aastat ajast, kui esimest korda elus New Yorki lendasin.

Tegevuskohtade osas aga oli jah kõik kuidagi sobilik ja sujuv. 

Näitlejatöö kohta pole samuti kriitikat. Hardini osatäitja ei meeldinud mulle esimeses filmis, kuid nüüdseks olen raamatu "Pärast" lugemise käigus enda pähe tekkinud tegelase juba ammu filmi-Hardini vastu välja vahetanud ja nüüdseks temaga harjunud. No see briti aktsent ... püüan alla neelata ja oma erinevuste talumise piire laiendada. Üldiselt tegelaskujuna aga Hardin kuidagi toimib.  

Seos "After" ja minu "Mälestusteta suvi" vahel?

Mitmedki lugejad on välja toonud, et Toddi "After" sarja raamatud on sarnased minu raamatule "Mälestusteta suvi". Korduvalt on küsitud, kas sain selleks sealt inspiratsiooni. Ma ei mäleta enam täpselt, kui suur roll minu loo kirjutamisel oli sellel, et "After" raamatut ja filmi lugesin/vaatasin. Mingi mõju aga kindlasti. Eriti just selles osas, et mind ajas juba sarja esimene raamat närvi, sest sama muster muudkui kordus ja ringist välja ei saadud.

Minu loo suurem mõjutaja oli aga, et tegelikult on ju sellised inimesed meie ümber olemas. Poisid kes on lapsepõlves vägivalda näinud ja tunda saanud ning on selle endasse matnud, selle asemel, et teemaga teadlikult tegeleda. Neid ümbritsevad inimesed, kes pole neid poisse aidata osanud, sest neil endal on samamoodi igasugused mured ja omad taagad kanda. Sellised lood ja abivajajad tegutsevad meie ümber. 

Seega on minu lugu saanud kindlasti rohkem inspiratsiooni ümbritsevast elust, paljudest inimestest, keda olen kohanud kelle lugusid kuulnud, mitte ühestki raamatust, ega filmist. "Mälestusteta suvi" tegevust püüavad konkreetse raamatu ja filmiga siduda ilmselt inimesed, kes pole ise päris elus selliste kogemustega kokku puutunud. 

Minu ja Toddi loo harutab teineteisest lahti veel ka fakt, et juhtumid minu raamatus, mille kohta on küsitud, kas need on Toddi raamatust, on tegelikult otse elust võetud. Nii et jällegi näide sellest, kuidas otse elust raamatusse kirjutatud asjad tunduvad mõnikord sellised, nagu oleks pärit raamatust.

Milline on sõnum vägivaldses suhtes osalejatele?

Filmi vaadates ajaski kõige rohkem närvi teadmine, et sellised inimesed on meie ümber olemas ja minu jaoks polnud kõlama jäänud sõnum see, millega maailma paremaks teha. Ehk siis kuigi tegemist oli sarja 4.filmiga, siis muster kordus, samad probleemid käisid samas võtmes ikka edasi.  

Seega kuigi filmi teostus mulle väga meeldis, siis ärritas hoopis teose üldisem mõju. Ma pole Anna Toddi "After" sarja raamatute lugemisega seal maal, nii et ei tea, kas lugu ongi raamatus samasugune. Eelmisi teoseid arvestades usun, et eks filmi sai see suht raamatu sarnaselt kirja. Kui mõelda, kui palju raamatuid ja filme selles sarjas on, siis on arusaadav aga ... minu jaoks ikkagi suur probleem - milline on selle teose sõnum vägivaldses suhtes osalejatele? Küsimus, mida "Mälestusteta suvi" kirjutamise ajal pidin endalt kogu aeg küsima - milline on sõnum ja mõju, mida tahan levitada? Vägivaldse suhte all ei mõtle ma vaid füüsilist vägivalda, vaid ka vaimset ehk seda, mida Hardin Tessa suhtes järjepidevalt kasutab. 

Meie ees on keerulisest lapsepõlvest tulnud Hardin, kes ei saa endaga hakkama ja ei oska armastada. Teiselt poolt aga Tessa, kes laseb endaga halvasti käituda, sest mõistab poissi, aga ... see ring muudkui kordub. Leppimised käivad kõik vaid mõne vabanduse ja seejärel seksiga ... kuni ring kordub. Kõige valusam oli minu jaoks koht, kus Tessa ise kasutas seksi Hardinini jõudmise vahendina, kui nägi, et sõnad enam ei mõju.

Ootasin kogu aeg, et millal tuleb koht, kus Tessa seisab püsti ja ütleb, et nii enam ei saa. Korraks nagu nii oligi, kuni ... kõik läks samamoodi edasi. 

(Vaimset) vägivalda kasutavate inimeste puhul on oluline jõuda kohani, kus nad mõistavad, et vaid nad ise saavad midagi muuta, sest endaga tuleb tööd teha. Hardin hakkas seda ühel hetkel tegema, kuid selle mõju oli nii lühike, et istusingi jälle mõnusas kinotoolis ja mõtlesin, et mida ma siis siit nüüd endaga kaasa võtma peaksin? 

"Mälestusteta suvi" ravis kiiremini

Ma pole muidugi õige inimene vist teemat kritiseerima, sest olen sarnase loo ise läbi kirjutanud. Seega olen sügavalt sees käinud mõtlemistest ja eludes, kes minu loo jaoks materjali jagasid. 

Mina hakkasin oma "Mälestusteta suvi" peategelast Richardit kiiremini "ravima". Tema sai psüholoogi käest kiiremini abi ning pidi oma puhastustuled kiiremini läbi tegema. Aga noh ... mul sai sellega ka raamatuteks teema kiiremini otsa, seega .... äkki Hardin ei saagi asju korda, sest muidu saaks "After" sari ka otsa? 

Eks selliste hingehaavadega tegelemine võtabki ka pikalt aega, nii et teisalt on Hardini tegelaskuju ilmselt ikkagi väga elutruu ning paljude inimeste jaoks vägagi eluline. Kahjuks. 

Äkki tulevadki muutused hoopis sellest, kui piisavalt paljud inimesed istuvad minu moodi kinos ja küsivad, et: "Tessa, miks sa enda päästmiseks midagi ei tee? Miks sa lased endaga nii käituda? Päästa ennast ning las vaimset vägivalda kasutav Hardin päästab ennast, enne kui suhtega edasi (või tagasi!) minna saate!"

Edasi ...?

Mina loen juba pikemat aega "After" eellugu "Before" ning see, et seda pikalt loen ütleb juba, mida raamatust arvan ... Öökapil on järjekorras ka Toddi "After We Fell". Nii et vingun, mis ma vingun, aga no ma ikka tegelen sellega, et see lugu järjest läbi käia. Eks lugemisega oli mul suvekuudel üldse halvasti, nii et raamatu venimine ainult raamatus ka kinni ei ole. 

Järgmist "After" sarja filmi lähen loomulikult vaatama. Äkki peaks seda ka hoopis uuesti vaatama, et ikka nüansse paremini mõista...?

Kindlasti aga sain ka palju motivatsiooni kirjutamiseks, nii et hakkan nüüd ilmselt veelgi aktiivsemalt taas kirjanik olema. Ikka selleks, et saaks lugusid rääkida selliselt, nagu mina neid näha tahan.

 

Samal teemal: 

16.03.2016 raamatu "Pärast" arvustus

22.04.2019 Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Millega "Sanditon" TV-sari mind võlus ja kuidas seda lugeda saaks?

Ma siin elan ikka "Sanditoni" maailmas. Kui ma nüüd väga hästi aru sain, siis on lõpuks juttu ka sellest, et ikkagi tuleb teine hooaeg. Kõik, kes eelmisel sügisel ETVst sarja lõpuni vaatasid teavad, miks see nii oluline on.

Jutt on siis Jane Austen´i lõpetamata romaanist, mille kirjutas lõpuni Kate Riordan ning TV sarja tõi ekraanidele Andrew Davies. 

Ma ei ole eriline TV fänn. 

Eelmisel sügisel jäin "Sanditoni" vaatama täitsa juhuslikult. See algas sel ajal, kui lapsed olid voodisse läinud ja ilmselt juhtusin nende toast just sel ajal välja tulema. Mäletan, et nägin alustuseks 2.osa. Ehk et vaatasin järelvaatamisest kohe ka 1.osa ära. Seejärel juba istusin kannatamatult teleka ees igal laupäeval.

Kõik, kes on sarja lõpuni vaadanud teavad, kui pettunud, ehmunud jms ma olin, kui viimane osa lõppes. Autorina tean, et lõpp ei pruugi alati kõigile meeldida, kuid no see ... oli ikka liig, mis liig! Ma jäin ikka kohe väga õhku rippuma oma ootuste ja küsimustega. Ja polnud juttugi, et järgmine hooaeg tuleks. Pigem öeldi, et järgmist hooaega suure tõenäosusega ei tule. Nüüd guugeldades on aga ikka juba jutt, et selle aasta lõpuks lubatakse uusi osi. Mulle sobib. Kohe väga. 

Millega "Sanditon" mind siis võlus?

Mõnikord ma arvan, et peaksin tõesti teises ajas elama, sest mulle meeldib, kui kõike välja ei öelda. Vähemalt sellised filmid, sarjad ja raamatud mulle küll sobivad. See jätab endale aega ja ruumi mõelda, mis seal vahel veel toimuda võiks. Äkki selles asi ongi, et ma tegelikult mõtlen enda jaoks mingi muu loo juurde, lasen enda kujutlusvõimel lennata ning seega saan kokku enda ja loo päris autori lugudest hoopis midagi muud. 

"Sanditon" igatahes oli minu jaoks sari, kus oli palju mõttekohti, mis panid sisemuses midagi liikuma. See sama emotsioon ja puudutamine ongi miski, mida ma filmi vaadates või raamatut lugedes tunda tahan. 

Noore ja naiivse Charlotte tutvumine suurlinna elu ning rikaste ja kuulsate elukorraldusega viis ta huvitavate ebaõnnestumisteni, millest tüdruk särtsakalt ning teiste jaoks tihti ootamatult välja tuli. Sellised eneseteadlikud naistegelased on minu jaoks alati sümpaatsed olnud. Eks see on kindlasti "Sanditoni" üks võlu, Charlotte polnud ju lihtsalt noor ja rumal, vaid tegelikult lihtsalt eluterve mõtlemisega, mis polnud suurlinnas kehtivatest ühiskondlikest ootustest rikutud. 

Teiselt poolt siis nö paha poiss Sydney. Alustame sellest, et näitleja valik oli pihtas-põhjas. Theo James on juba "Lahkulööja" ajast minu suur lemmik olnud. Ehk siis esimesest korrast, kui kogemata filmi vaadates mingi teema lõksu sattusin. 

Nimelt teadsin aastaid, et fantaasiaraamatud ei ole minu teema. Siis nägin telekast kogemata "Näljamängude" filmi. Lugesin läbi kogu sarja. Siis juba "Lahkulööja". Ja nüüd olengi jätkuvalt ka fantaasiaraamatute fänn olnud. 

Sydney on salapärane ja seepärast paljude jaoks huvitav. Samas kardetud ja ettearvatav. Tegelikult on selle taga aga oskamatus oma elu ja tunnetega hakkama saada. Nii on Charlotte ja Sydney armastuse lugu ettearvamatu ning pidevalt muutlik. Mis teebki selle jälgimise põnevaks. Lõpust rääkimata.

Selle kõige kokkuvõtteks on väga loogiline, et kui sari lõppes, siis otsisin kiirelt üles, et kust ma seda raamatut lugeda saaks. Eesti keeles ei olnud. 

Kui ei ole, tuleb ise teha nii, et oleks. See tähendab, et mul õnnestus "Sanditoni" esindamise õigused osta. Nüüdseks on raamat tõlgitud ja läheb kohe trükikotta. Aprillikuu teisespooles on lettidel. 

Praegu on aga ülisoodne võimalus "Sanditon" ette tellida. See raha läheb kõik trükiarvete tasumiseks, et raamat kiiremini lugejateni jõuaks. Ma ise küll ootan juba nii väga, et saaks ka eestikeelset raamatut käes hoida ning taas "Sanditoni" maailma sukelduda. 

Kui soovid sama, siis telli palun raamat siia klikates: "Sanditon".

Millised on sinu muljed "Sanditoni" sarjast? Kas raamatut lugeda tahaksid või kardad hoopis, et see muudab sarjast saadud muljeid? 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

Hmm, ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas seda pealkirja ilusti sõnastada nii, et ei peaks teose "Pärast" pealkirja väänama.

Kuna eile oli selline tore päev, et lapsed käisid hommikul Rannametsa luitejooksul jooksmas (jaaaa, mul on ka plaan, et kunagi-kunagi jooksen ka mina taas!... hetkel aga jooksutan oma pisikesi jooksuhuvilisi), pärast seda oli aga ühel lapsel Pärnus ühe sõbra ning teisel teise sõbra sünnipäev. Logistika ei toiminud mitte kuidagi- mõlemat last korraga oli liiga vara linna võtta, mitu korda sõita aga mõttetu. Nii saime ühe lapse teiste peolistega linna saata ja teise lapse teistega koju saata. See tähendab, et mina läksin enne ühte pidu linna ja tulin tagasi teise peo lõpus. See andis võimaluse üle hulga aja minna kinno vaatama midagi muud kui multikaid.

Eelmisel nädalal avastasin ootamatult, et filmiks oli saanud "Pärast"- noorteromaan, mida juba mitu aastat tagasi lugesin ja vaimustusin. Minu lugemisblogist saad lugeda siit, mida sellest raamatust arvasin. Veelgi põhjalikuma raamatututvustuse on kirjutanud Devy Einer.

Teadsin kohe, et pean seda filmi nägema. Kino kodulehelt filmi "Pärast" infot vaadates hirmutas, et seansse oli vähe ja väga imelikel aegadel. Ehk siis esimesest hetkest alates on see film kuidagi vaikselt vastu võetud. Seda kiirem oli seda vaatama minna, enne kui see kinodest ära läheb.

Hästi lühidalt kokku võttes- raamat "Pärast" meeldis mulle väga, film "Pärast" meeldis kuni lõpuni. Täpselt nii oligi! Film oli hea. Raamatuga suht kattuv. Ja siis sai otsa. Sel hetkel, kui minu jaoks pidi emotsioonide karusell lõpuks lahti minema. Ehk kõige pinevamal hetkel, kui mõtlesin, et nö eelmäng on lõpuks läbi, pandi saalis ülimalt äkitselt tuled põlema. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi viga ja film läheb edasi... aga ei läinud.

Nii jäid minu jaoks filmist välja suured tunnete edasi-tagasi pendeldamised. Raamatu lugemisel on muidugi ka see eelis, et eks neid tundeid saad ise põhjalikumalt läbi tunnetada ja võib-olla ka ise juurde mõelda. Filmis jäi tundeid minu jaoks väheks.

Näitlejad olid head. Mängisid hästi ja sobisid ka oma rollidesse hästi.

Kuigi film on alla 16-aastastele keelatud ja raamat kubiseb seksistseenidest, siis filmis midagi noortele keelatut minu arust küll ei olnud.

Nagu ma aga ütlesin- film mulle meeldis. Lihtsalt raamat meeldis veel rohkem ja film lõppes minu jaoks liiga vara ära. Nii väga lõpetamata tunnet ei mäleta ma ammu ühestki filmist, ega raamatust. Saalis kõlas minu ümbert ka teisi pettunud hääli, kes ei mõistnud, et kuidas nii äkitselt kõik otsa sai.

Oma suure pettumuse elasin välja nii, et koju jõudes haarasin riiulist "Pärast" raamatu ja hakkasin sirvima... märkamatult juba lugesin... ja kui öösel kell 4 raamatu kinni panin, olin märkamatult 400 lehekülge läbi lugenud. Kuna eestikeelsena on ilmunud vaid 1.osa, siis jätkasin hommikul 2.osa "After we collided" lugemist telefonis. Hmm, ja tegelikult tegelen ma praegu hoopis Ene Sepa noorteka "Medaljon" kordustrüki toimetamisega, et see juba maikuus ilusti lugejateni jõuaks... Ilmselt täna siis enamus aega ei tegelenud.

Anna Todd on kusagil intervjuus öelnud, et hakkas raamatut "Pärast" kirjutama sellepärast, et ei leidnud noortekaid, mis talle meeldiksid. Minu noortekad on samuti samast põhjusest alguse saanud. Eelmisel aastal hakkasin kirjutama järjekordset tunnetemöllust haaratud noortekat "Mälestusteta suvi". Filmi "Pärast" ja selle raamatu ülelugemise mõju on see, et kui Ene "Medaljon" on toimetatud ja edasi saadetud, siis järgmisena hakkan hoopis oma noortekat edasi kirjutama. Just sellepärast, et kirjutada noortekas, mida ise lugeda tahaksin ja milles on parandatud see, mida ma teiste noortekatest ei leia. Nii et "Pärast" autorile Anna Toddile olen kindlasti tänulik tunnete ja kirjutamismotivatsiooni elustamise eest. 

Filmi "Pärast" soovitan aga vaadata küll, kuid raamat tasub kodus käepärast hoida, et pärast filmi saaks kohe edasi lugeda.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Film "Straight Outta Compton" puudutab sügavalt

Kinos käisin. Teist korda selle aasta jooksul. Või viimase... 5 aasta jooksul... (õnneks olen selle aja jooksul teatrisse küll korduvalt rohkem jõudnud).

"Straight Outta Compton" reklaampilti nähes jäi pilk kohe pidama. Seda aga kindlasti mitte filmi pealkirja pärast. Ma ei saa aru, miks seda ei tõlgitud? Jah, see on küll ka loo järgi, aga isegi piletit ostes küsisin lihtsalt "sellele ingliskeelse pealkirjaga filmile".

Ma mõtlesin, et kirjutan filmist homme. Magan ära ja siis kirjutan. Aga kuna emotsioonid on ikka nii laes praegu, siis ei saa neid magamisega lahustuda lasta.

"Straight Outta Compton" räägib sellest, kuidas 1980-ndate lõpul Comptonis (USA, California)panid viis noort aluse räppmuusika arengule. Sündis kurikuulus grupp N.W.A. (Niggaz With Attitudez).

Apollo Kino kodulehel on filmi kohta kirjutatud nii:

Kui viis noort kutti hakkasid karme räpitekste võimsate biitidega miksima jutustades politsei vägivallast ja tavalise vaese noore inimese elust getos, sai nende muusikast hääl kogu tollasele allasurutud generatsioonile. Hetkest, mil N.W.A. jagas maailmaga oma tõde, algatasid nad eneselegi üllatuseks sõja popkultuuris ja muutsid igaveseks kogu muusikatööstust. Tänaseks on N.W.A. asutajaliikmed Dr Dre ja Ice Cube hiphopi scene ühed mõjuvõimsamad ja rikkaimad artistid, produtsendid ning muusikaärimehed.

Ülimalt tõetruu ja emotsionaalne linalugu koos portreteeritud persoonidele hämmastavalt sarnaste osatäitmistega pakub nauditava kinoelamuse ka neile, kes hiphopi osas just spetsialistid ei ole.

Ma ei pea ennast hiphopi spetsialistiks, aga see on mulle aastaid meeldinud. Igal juhul olen aga väga-väga valge hiphopi austaja, nii et ma ei pea seda oma elustiiliga siduma, et sellist muusikat nautida. Mulle meeldib mõte, kui selline.

Minu jaoks üks tugevaim emotsioonitekitaja oligi ausus! See film tuletas mulle endale valustalt meelde, et tuleb olla aus. Selleks, et mõjuda, on vaja olla otsekohene ja aus.

Ma olen viimasel ajal oma raamatute kohta tohutult palju positiivset tagasisidet saanud. Algseks põhjuseks oli Maria haigus, tänu millele mu raamatud suure hulga lugejateni jõudsid. Aga emotsiooni tekitas ikka minu kirjutatu. Ja siis ongi nii, et ma ise tean, kui palju olen ennast siiani piiranud. Kuidas olen olnud ettevaatlik ja mõelnud ühe ja teise tunnetele ja sellele, et äkki mõni inimene arvab, et ma olen temast kirjutanud... või lootnud, et mõni inimene leiab, et ma olen talle kirjutanud... Aga see kõik võtab ära aususe! Aususe oma ande kasutamisel.

Tegelikult ju otsustasin juba mitu nädalat tagasi julgeks hakata. Sain siis aru, et kardame elus nii mõttetuid asju, millega ennast piirame. Julgus ausalt rääkida-kirjutada on üks osa sellest. Aga tänane emotsioon lisas sellele otsusele veelgi sisemist kindlust. Kartlikult kirjutades saan sama tulemuse, mille Eric esimest korda stuudios (jah, mina ja mu ümber küll kõik inimesed naersid selle peale).

USAs olles mäletan, et lugesin näiteks Puff Daddy elulugu. Peale selle loomulikult olen ennegi umbes taolisi filme näinud. Aga teadmine, et see on tegelikult ka inimeste reaalne elu... Kui ma mõtlen, milline valmisolek oli kogu filmi jooksul, et kes nüüd plahvatab, siis päriselus nii elada oleks tõesti väsitav. Ei, ma ei võrdlegi meie elu mingi USA getoga, aga hea on aegajalt meelde tuletada, kus me EI ela.

Film kestis üle 2 tunni, aga see läks väga kiiresti. Pinge oli kogu aeg üleval. Ma ei mäleta, millal filmi jooksul nii palju kananahka tekitavaid emotsioone oleks olnud... Selles filmis igatahes oli.

Eriti soovitan seda filmi kõigile rassistidele (õige- pagulaste teemast hakkan rääkima!). Ma ei mõtle neid inimesi, kes on selle vastu, et võõramaalased tuleksid siia NÕUDMA asju, mida paljudel meist endistki ei ole. Ma mõtlen neid, kes igal võimalikul juhul mustanahalisi maha teevad. Näiteks see, kui eestlane ütleb teise eestlase kohta, et "kas tal oli ikka vaja mustanahalisega abielluda, mõtle mis nende lapsest saab?" Mis mõttes, mis saab? Kui selle mustanahalise lapsega Eestis midagi "saab", siis on see ju tänu meile kõigile. Tänu mulle, sulle, meie lastele. Kui meie aktsepteerime erinevaid inimesi, siis ei saagi ju midagi halba. Nii et see, mis mind närvi ajab, on inimestel vahe tegemine nahavärvi vms järgi. Samas väga pooldan lauset, et "isegi Jumal ei aita neid, kes ennast ise ei aita!" Ja nii lihtne see vahe ongi!

Lihtsalt nahavärvi järgi ahistamist oli selles filmis palju. Väga värskendav ja mõtlemapanev oli pilt tolleks ajaks juba kuulsust kogunud artistidest näoli maas, politsei kukil, lihtsalt sellepärast, et nad seisid vales linnaosas tänaval... niisama... seisid...

Huh, tegelikult ma tunnen, et ei suuda praegu emotsiooni edasi anda. Aga mul on nii hea meel, et see film just täna mu ellu sattus. Täpselt õige lõpp mu päevale oli!