Kuvatud on postitused sildiga Pere. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Pere. Kuva kõik postitused

laupäev, 1. veebruar 2025

Üks foto päevas - Disneyland

Oi, kui pikki postitusi ma siia olen teinud ... kuude kaupa ... aga vaid oma mõtetes.

Nüüd on nii, et veebruari kohta tuleb iga päeva kohta postitus, kus on üks foto ja lühike kommentaar selle päeva kohta ... kuigi veebruar on olnud kuu, kus tegelikult mul polegi iga päev ühte fotot tehtud, aga ...

Igatahes - veebruar on teie ees:

Täna on päev Pariisi Disneylandis.

Jah, ma tegin selle ära - jõudsin täitsa ise koos 5 lapsega alustuseks Pariisi, aga täna siis ka Disneylandi, mis oligi reisi planeerimise alus ja põhiline eesmärk.

Ütleme nii, et reisimise alal järgmised kogemuspunktid käes.

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (16a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

reede, 11. oktoober 2024

Millised lapsed on õhupalle väärt???

Viimastel päevadel on üks vägivaldse lahutuse teema avalikult väga palju tähelepanu saanud. Paljud on sõna võtnud. Mõnda asja olen lugenud. Mõnegagi nõus. Mõnegagi mitte. Nii mõtlesin ise pikalt, et kas rääkida või mitte ...

Samas olen aga ise ju ka varem korrutanud: vägivald paljuneb vaikuses. 

Olen meie keerulise lahutamise lugu korduvalt siin kommenteerinud ja mõnigi on mulle öelnud, et ei peaks seda tegema, sest see kahjustab lapsi. Samas on väga paljud jagamiste eest tänanud, sest see on mitmelgi inimesel aidanud enda elus asju paremaks saada või neid avaramalt näha. 

Nii küsingi täna: millised on lased on õhupalle väärt? 

Me räägime täna sellest, et üks laps on lahutuse keskelt turvakodusse sattunud. Ma ei kommenteeri seda, kas see on õige või vale, vaid küsin hoopis - kas sa tead, kui paljud lapsed on veel sellise kakluste vahel? Aga ... kus on nende õhupallid? 

Kui enda lahutamise teemat jagama hakkasin, siis hakkasid inimesed üha rohkem mulle ka enda lugusid jagama. Ma näen praegu väga lähedalt kõrvalt mitut lugu, mis konkureerivad avalikkuse ette kistud looga. Jah, neis on ehk vähem raha mängus, aga ... lapsed saavad haiget samamoodi. 

Mida saab teha? 

Ühelt poolt tahaksin kõigile soovitada, et asju tasub ajada juriidiliselt korrektselt. Tasub kohtust läbi käia ja suhtluskorrad, elatis jms kohtus paika panna. Teiselt poolt tean, et sul on kohtus vaid teatud aeg, et oma seisukohad selgeks teha ning tulemused on ettearvamatud. Eriti kui oled see pool, kellel pole suurt raha taga, et oma laste eest võidelda. 

Mul on näiteks mitu kohtuotsust laste suhtluskorra osas ning elatis käis samuti kolme aasta jooksul läbi mitu kohtuastet. Peale selle tegeles hunnik inimesi sellega, et kumb meist peaks kord kuus 30€ rohkem maksma, et lapsed ikka isa juures käia saaksid. 

Tulemuseks on aga, et ... viimased 1,5 kuud kasvatan taas lapsi täiesti üksinda, sest kui isal tuli ära maksta tagant järgi määratud elatis, siis ta keeldus lapsi seejärel enda juurde võtmast. Jõuluvaheajal pidid nädalaks saama. Seda tagant järgi tasutavat elatist vähendati teises kohtuastmes niigi tuhandete eurode võrra, kuna isa pole väidetavalt võimeline rohkem maksma (ja mitte keegi ei arutanud seda, kas mina olen võimeline maksma isa minimaalsest osast need puuduvad tuhanded ning enda minimaalse osa ning ... minimaalsest rohkem minevad kulud ka). 

Sel nädalal ilmus mu pangakontole mingi kummaline 84€. See pidavat olema septembrikuus ära jäänud kahe nädalavahetuse eest, mil ta lapsi enda juurde ei võtnud, sest tal pole enam raha, kuna maksis tagant järgi elatise ära. Juristiga koostöös oli laste isa summa välja arvutanud.

Ehk siis laste ülalpidamine oleks mõlemal nädalavahetusel maksnud 42€ ja ... isal pole seda raha. 

Kes on süüdi, et lapsed isaga ei kohtu? 

Jah, ma saan aru, et praegu avalikkuse ees rulluv lugu on hoopis selline, kus lapsed isa juurde minna ei taha, aga ... minu puhul lapsed tahaksid, kuid ... isa ei võta neid sinna. See tähendab, et mina ja lapsed arutame psühholoogi juures, et mida praegune olukord meiega teeb. Oleks, et lapsi lihtsalt ei võeta, aga jätkuvalt käib ju kampaania: "Mina tahaksin küll, aga näed sa, mida teie ema teeb ..." 

See viis olukorrani, kus käisin paaripäevasel reisil ning vähemalt kahe lapse jaoks oli pinge sellest nii suur, et tuli tõsisemate olukordadega tegeleda. Ebakindlus, mida ühe lapsevanema suvaline avaldumine on tekitanud, on lihtsalt nii suur. 

Sellises olukorras ei ole aga vahet, et on olemas kõik kohtuotsused ... korduvad kohtuotsused, mille järgi isa peaks lastega kohtuma. Jah, ma tean, et mitmed kohtunikud on öelnud, et kui üks lapsevanem pole nõus, siis ei saa teda lapsega kohtuma sundida. 

Seda enam on minu jaoks kummaline kuulata praegust juhtumit, mille puhul lapsele öeldakse, et tema peab lapsevanemaga kohtuma, kui tegelikult lapsevanemale kohtuotsus kohustuslik ei ole. Kuidas on selline asi võimalik? 

Kellele peaks õhupalle viima? 

Nii olemegi olukorras, kus ühe süsteemi sees saavad lapsed erinevalt haiget. 

Saan aru, et õhupallidega soovitakse ühele lapsele näidata, et ema armastab teda, aga ... kas te saate aru, et see laps usub seda ju nagunii. Meil on lihtsalt veel üks laps, kes ei saa olla vanemaga, kellega tahaks koos olla. Minu jaoks on need õhupallid vales kohas. 

Minna armastust näitama inimesele, kes seda usub ja midagi teha ei saa, on minu jaoks veelgi suurem vägivald. Aga ilmselt ei julge keegi välja astuda seal, kus seda vaja oleks - inimese juures, kes lapse sellisesse olukorda on liigutanud.   

Vana tõdemus on see, et psühholoogi juurde ei lähe inimesed, kes seda kõige rohkem vajavad, kuid sinna jõuavad need, keda ta on haavanud, kuna ise pole psühholoogi juurde läinud. Nii on ka praegune avalik aktsioon minu jaoks täiesti vales kohas, sest haavab veelgi rohkem inimesi, kes midagi teha ei saa. 

Mida päriselt teha saaks? 

Ma ei räägi nüüd ainult praegustest juhtumitest, vaid üldisemalt. Nimelt on kõik sellised juhtumid minu jaoks otseselt vaimse tervise ja põlvkondi läbivate mustrite teema. Kuni me igaüks ei tegele enda taagaga, seni jäävad need asjad korduma. 

Sina ja mina saame täna teha sammu, et psühholoogi juures käimine oleks normaalne. 

Riiklikult saame püüda vaimse tervise parandamiseks mõeldud võimalusi kättesaadavamaks teha. 

Jah, mina ja lapsed oleme meie peres need, kes regulaarselt psühholoogide käest tuge saavad. Ja jäämegi saama, kuni selleks vajadust on. 

Samal ajal on näiteks lapsed kolmandat aastat siin koolis ja neil on koolis ... neljas psühholoog. No millisest regulaarsusest ja turvatundest ja usaldusest me saame rääkida? Ma küll sain kohe esimesel koolipäeval uuel koolipsühholoogil hõlmast kinni, 2.septembril juba käisin meie lugu tutvustamas ning seejärel kohtus ta lastega, aga ... olen korduvalt pidanud neid uuesti teele aitama, et nii lapsed kui psühholoog teaks, millest rääkida tuleb, mitte ei nendiks, et kõik on korras. 

Samal ajal aga kuulen ikka veel, et mõnigi inimene ei taha psühholoogi juurde minna, sest "sellest pole kasu", "ma pole ju hull" jne. 

Ausalt - ma usun, et me ei ajaks praegu kambakesi õhupallideks raha kokku, kui mõni inimene oleks õigel ajal psühholoogi juurde jõudnud. Ja see ei tähenda ainult vägivallatsejaid ja ründajaid, vaid ka ohvreid. See on üks oluline asi, mida enda teraapia käigus olen õppinud - ohvrid on seda seepärast, et me LASEME endaga nii teha. Sellel on samuti põhjus. 

Jah, üks põhjus on see, et me teame, et lahkumine on vahel keerulisem ja karmim kui paigale jääda ning tuttavat õudust kannatada, aga ... see tähendabki, et vanu mustreid lõhkudes õpime uusi käitumisviise ka ise. 

Tänasel päeval tahangi öelda, et teiste tülisse on alati riskantne sekkuda, kuid samal ajal tuleb kindlasti vägivallast rääkida, et seda lõpetada. Ma kardan lihtsalt petlikku olukorda, kus ühe lapse olukorra muutmisel tundub, et oleme midagi suurt ära teinud ajal, kui salakavalamal ja hullemal viisil on hädas nii palju rohkemad. 

Kutsun üles märkama ja silmi avama! Kuulama, mida sulle päriselt öeldakse. Mitte hukka mõistma lapsi ja nende vanemaid, kes äkki saavad hakkama palju rohkemaga, kui avalikkusele välja paistab. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

reede, 30. august 2024

Kui palju maksis 5 lapsega Billundi Legolandis käimine?

Nagu lubasin, siis vaatame nüüd ka numbritele otsa. 

Postituses "Kõik lapsed lendasid ära ehk Legoland - tehtud!" lubasin, et arvutan avalikult kokku ka selle, kui palju meil päriselt raha kulus. 

Ütlen kohe ette, et see polnud mingi säästureis, sest me pole lastega varem selliseid reise teinud, seega eesmärk oli pigem, et kõik toimiks. Liiga palju rahale mõeldes oleks see tekitanud lisastressi, mis hetkel eesmärk ei olnud. 

Reisil olid meil siis sellised kulud: 

Lennupiletid 966€ (ostetud juuli keskel, lendasime AirBalticuga)

Majutus 4 ööpäevaks (Billundis) 1072€ - olime sellises majas

Bussi lennujaamast kesklinna 8.80€

Legolandi piletid - ühel päeval 6 inimesele 264€ (seega 3 päeva kokku 792€)

Ühel õhtul restoranis söömine 142€

Muud toidukorrad Legolandis ja toidupoest ostetud asjad (sh lastele igaühele üks komplekt Legosid) 635.31€

Ehk siis kokku 3616,41€

***

Kes tahab nüüd rääkida, et väga kallis, siis ... teate, 5 lapse kasvatamine ongi kallis. 

Nagu ütlesin, siis ilmselt oleks kindlasti saanud mingeid kulusid pikema ja parema planeerimisega vähendada, kuid seekord oli eesmärk teine. Samas ei tunne ma, et oleksime laristanud, aga ... jah, sellised need 6 inimese kulud olid. 

Minu esimene 5-lapseline lennureis on igatahes tehtud ning elamus, millist lapsed pole veel kunagi saanud, on kätte saadud. 

Nüüd tuleb tegutseda ja töötada nii, et sellised retked saaksid normaalseks osaks meie elust. Sest me päriselt oleme seda väärt. 

Elukorralduse muutmisele kulunud viimased aastad on nii minu kui laste jaoks päris pingelised olnud, nii et jah, ilmselt püüdsin selle reisiga meile osaliselt kompenseerida ka kõike seda, mida viimased aastad pole saanud, aga ... plaan on ikka jah selline, et suudame ka edaspidi selliseid elamusi saada. 


***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

neljapäev, 29. august 2024

Kõik lapsed lendasid ära ehk Legoland - tehtud!

Täna on siis see päev, mil saan käsi plaksutades öelda, et ma tegin selle ära - kõik mu lapsed on nüüd elus korra lennanud ja kõik nad on Legolandis käinud. Kohe 3 päeva järjest. 

Mõned päevad tagasi oli olukord selline, et lendamas oli käinud vaid Mathias - mõned korrad titena koos minuga Göteborgis ning suuremana paar korda trompetireisidel. Teised aga olid täitsa lendamata. 

No ja Legolandis polnud keegi neist kunagi käinud. Taanis üldse samuti mitte. 

Kuhu lennata? 

Juulis oma uut elukorraldust korraldades teadsin, et üks eesmärk on, et kõik lapsed saaksid lendamas ära käia. Esimene lennureis ei peaks ilmselt 8 tundi kestma. Nii vaatasingi kohti, mis oleks lähedal ja kus lastega midagi ka teha oleks. Billund ja Legoland jäid kiiresti sõelale. No ja nii need lennupiletid ostetud saidki. 

Lennujaama sõitmisel oli väikeseks elevust tekitavaks hetkeks, et suurt Bolti autot/bussi me ei saanudki, sest tüki aja jooksul polnud ühtegi vaba autot. Nii tellisime kaks väikest. Kuna ma ei tea, kas ja kuidas saan korraga 2 autot tellida, siis pidime ühe auto lennujaama saatma ning seejärel saime teistele järgmise auto tellida. 

Lennujaamas oli ärevust tunda küll. Suurematel enda reisi pärast. Minul sellepärast, kuidas väikesed vastu peavad. 

Mõne aja pärast oli aga äge-äge näha, et laste näod läksid naerule samas kohas, kus minulgi alati - hetkel, mil lennuki rattad maast üles tõusevad. See on iga kord lihtsalt kuidagi nii eriline hetk, sest siis kõik uus nagu justkui algaks. 

Minnes ostsin tasu eest selle, et meie kõigi kohad oleksid koos. Tagasi tulles maksin vaid enda ja väiksemate kohtade eest, aga tegelikult olime ikkagi kõik koos. Seega ma pole päris kindel, kas on vaja lisatasu eest kohti osta. Vähemalt mitte siis, kui teed check-in´i kohe, kui sulle tuleb kiri, et seda nüüd teha saad. 

Kolm päeva Legolandis

Hmm, olgem ausad - see polnud plaan. Tegelikult oli mul plaanis nendega peale Legolandi veel loomaaeda ja muudesse taolistesse kohtadesse minna, aga ... ma ei teadnud, et auto rentimiseks on reaalseid autojuhilubasid vaja. No seda kaarti. 

Muidugi on see mul olemas. 

Muidugi ma tean, kus see on.

Muidugi ma ei mäleta, millal ma viimati reaalseid juhilube oleks kasutanud ... 

Igatahes Billundis olles hakkasin lõpuks autorentimise tingimusi lugema ja sain aru, et pole mõtet isegi katsetada, kui päris juhilube kaasas pole. Nii küsisingi lastelt igal õhtul, et: "Kas homme lähme ka Legolandi?" Vastuseks oli iga kord viiehäälne jaaaaa, nii et ... seal me siis olimegi. 

Kui algul kahtlesin, kas suurematel on seal midagi teha, siis päriselt - mul endal oli ka 3 päeva seal midagi teha. Tegevust oli niisama rahulikumateks hetkedeks, aga ka erinevas suuruses sõite. Üks päev oli vihmasem, nii et siis olid sõitude ooteajad lühemad. Meile sobis hästi. Loomulikult polnud need sõidud nii suured ja võimsad, nagu olid Powerpark lõbustuspargis, aga seda me ei oodanudki. 

Lastel on keeled suus

Ühel hetkel sain aru, et ... mu lastel pole keelebarjääri. No kui värskelt 6-aastane ka segamatult pargis kõndivate tegelaste juurde läks ning inglise keeles ennast selgeks tegema asus ning sai kõik asjad aetud, siis ... turvatunne kohe kasvas. 

Jah, ma tean, et ta pole inglise keelt õppinud. Meil pole aga aastaid eestikeelset telekat jms olnud, seega miskit on talle ilmselt ikka külge jäänud. Mulle endale tegelikult selline keeleõpe ei sobi, sest enda pealt tean, kui raske on pärast grammatikat jms sinna peale õppida. Ma ilmselt polegi selgeks saanud, sest hakkasin suhtlema enne kui inglise keelt õppima. Teisalt aga on hea teada, et ühegi mu lapse jaoks ei ole paanikat, kui teised inglise keeles vastu räägivad. Teeb reisimise lihtsamaks. 

Suuremate osas ma üldse ei kommenteerigi. Neil inglise keelega korras. 

Eesmärk täidetud

Kuigi minu eesmärgiks oli, et lapsed saaksid lendamise proovitud, siis tegelikult oli meil enne kooliaasta algust ülitore reis. Jah, loomulikult olid mingid ajutised ebakõlad, aga ... palju ärevusi kokku teebki seda. Kõik aga lahenes ning kõlama jäid vaid positiivsed elamused. 

Minu eesmärgiks oli, et laste ellu saabuks ka uus tasand ehk et nad "oleks need, kes on lennanud". Nüüd ongi. Nagu mu enda puhul oli veebruaris eesmärgiks, et saaksin "selleks inimeseks, kes käib ka reisimas", siis seekord oli oluline, et laste piirid laieneksid. 

Samal ajal laienesid minu piirid selles osas, et ma olen nüüd "see, kes suudab üksinda 5 lapsega (lennu)reisida". See oli kogemus ja uus tiitel, mida mulle endale oli vaja. 

See võib tunduda selline vägisi linnukeste kirjasaamine, aga tegelikult on asi piiride nihutamises. 

Jupi kaupa ja vaikselt uutesse reaalsustesse jõudmises. 

Selles, et loome enda maailma uueks väikeste tükikeste kaupa, samas tehes asju, mis sel hetkel äkki tunduvadki hirmsad. 

Lähipäevil arvutan ka kokku, et kui palju see reis maksma läks ja ... sellest tuleb üks hirmus postitus. :) 

Meie maailm aga on nüüd ... uuendatud! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

teisipäev, 19. detsember 2023

Kuidas me sel aastal detsembrikuust läbi saime?

Detsembrikuu on läbi aegade ikka kiire kuu olnud. Seekord on aga tunne, et oleme lastega kuidagi väga sujuvalt sellest läbi tulnud. 

Jah, praegu võib juba öelda, et oleme detsembriga hakkama saanud, sest tänaseks on kõik lapsed kodust läinud, seega ilmselt oma õiges kohas. Homme on ootamas vaid MUBA kooride kontsert, nii et kui ka sellega midagi valesti läheb, on väga väike kogus asju, mis saaks veel valesti minna. 

Ootamatu puhkus

Loomulikult on detsembris alati kiire juba seepärast, et kooliasjad tahavad lõpetamist ning peale tulevad proovid ja esinemised. 

Kuna mõlemas laste koolides on trimestrid, siis tegelikult detsembris meil hinnete kordasaamisega kiire polegi, sest see tuli ära teha novembrikuu keskel. Uue trimestri lõpetamiseni on aga aega, nii et teoreetiliselt saab jaanuaris ka asju korda ajada. 

Kooli osas oli mul küll lastega kokkulepe, et eelmise nädala ehk viimase jõulueelse nädala teevad korralikult tööd, nii et midagi lohisema ei jää. Päriselt oli asi aga hoopis nii, et hiljemalt eelmise nädala alguseks jäid suurem osa lapsi haigeks. Nii oli kooli osas vabadus. Mitte midagi ei pidanud tegema, sest keegi lihtsalt ei suutnud midagi teha. 

Ühele lapsele tegime testi ka. Tal koroonat vähemalt sel hetkel polnud, kuid kes seda teab. Pikali maas nad siin järjest igatahes olid. Ise olin ka. See tähendas, et kiire töönädala asemel oli kõigil hoopis puhkus. 

Lasteaialaps oli terve, aga tema ka päris mitu päeva lasteaeda ei jõudnud, sest ma lihtsalt ei jõudnud ärgata. 

Edu kuusega

Oi, sel aastal olen enda üle nii uhke, sest meil on kuusepuu! Viimasel aastal maal elades sain ka ise sellega hakkama, et tõin kuuse ja panin üles ka, aga eelmisel aastal linnas jäi see tegemata. Nii oligi seekordne kuuse toomine ja ülespanek kuidagi samm edasi ja põhjus endaga rahul olla. 

Praeguseks on kuusk ühe korra ka pikali käinud ... ja mul pole isegi mitte kassi, ega väikeseid lapsi ... Aga no sellest veidi väikesest lapsest piisas. Ta tahtis puu otsast midagi vaadata ja ... No igatahes kõik lõppes kõigi jaoks õnnelikult. 

Viimased tegemised

Sel nädalal on lapsed kõik taas koolis ja lasteaias. Viimati oli see nii vist üle kolme nädala tagasi, sest enne koolilaste haigustralli oli lasteaiakas üle nädala kodus. Ütleme siis viisakalt, et ma ootan seda, et lapsed on veel 2 päeva minu juures ja siis tuleb 2 päeva, kus ma saan täitsa üksi olla ja päriselt pikad päevad tööd teha. Jah, ma armastan väga oma lapsi, aga 90% ajast üksinda lapsi kasvatades tuleb aegajalt ikka tunne küll, et tahaks töötada. Või puhata.  

Sain siin hiljuti koduvälises kontoris töötamise maigu ka suhu ja no edaspidi on kindlasti plaanis veel neid kontoritööpäevi ette võtta. Produktiivsus on ikka hoopis teine. 

Aastat veel ei lõpeta

Ise teen muidugi järjest tagasivaateid möödunule ning tulevikuplaane. Samas aastat veel kokku ei võta, sest nii palju jõuab veel ära teha. 

Eile käisin oma järgmise lapse klassis kirjanikuelust rääkimas. Jaanuaris ilmselt veel ühe oma lapse klassi ette. Jaanuaris hakkavad taas hoogsamalt kohtumised teistes koolides ja raamatukogudes. 

Hmm, hakkasin juba plaanidest rääkima, aga ... see on üks järgmine postitus. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et eks ikka on praegu sebimist, et kõigi teemadega nina vee peale saada, kuid samas muutub olukord igal liinil üha paremaks. Ujume välja! 

Homme õhtul on MUBA kooride kontsert Metodisti kirikus ning mul on seekord lootus päriselt ka kõiki kolme oma last laval näha. Eks tuleb lõpuni välja hinge kinni hoida, aga  ... kui see ka tehtud saab, siis on koolilastel jõuluvaheaeg käes. Lasteaias veel jõulupidu, mis seekord toimub koolivaheajal, aga kuna lapsed nagunii ikkagi minu juures, siis väga vahet polegi. Siis veel üks sünnipäeva ja ... ongi lastel jõulupuhkus ... ja minul tööaeg! 

Kuidas sul detsember läks? Anna kommentaarides teada. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

pühapäev, 29. oktoober 2023

Millest ma Õhtulehe esikaanel rääkisin?

Kui su blogist on saanud lahutusblogi, siis mis on sellest järgmine samm? Loomulikult meedias lahutusest rääkida. 

Ok, tegelikult on ilmselt asjade loomulik käik, et mind lihtsalt kutsuti rääkima, kuna mu sõnavõtud on silma jäänud. 

Nii juhtuski see, et võid mind leida eilse Õhtulehe esikaanel. See oli tegelikult ka minu enda jaoks väike (suur!!!) üllatus, et just esikaanele maandusin. Loomulikult teadsin, et selle intervjuu päris mitu nädalat tagasi andsin, aga et see laupäevase esikaane osaliseks saab, ei osanud arvata. 

Millest ma Õhtulehes rääkisin? 

Kohe algul oli meil ajakirjanikuga kokkulepe, et see on MINU LUGU. Ma ei lähe ajakirjandusse musta pesu pesema. Peale selle on terapeut mulle ilusti selgeks teinud, et vahet pole, mida mina ütlen, teisele poolele see midagu selgeks ei tee. Seega pole ka millegi selgitamiseks mõtet selliseid asju rääkida. 

Oluline rõhk artiklis on edasiliikumisel. Kuna olen oma kogemusi jaganud, siis on minuni järjest jõudnud palju naisi, kes on kas samas olukorras, kus mina aastaid tagasi või veelgi kaugemal. Küsitakse nõu. Küsitakse julgustust. Seda ma artiklis jagasingi. Rääkisin oma kogemustest ja milliseid samme olen ette võtnud, et tänasesse päeva jõuda. 

Kas lahutamine on lihtsam valik? 

Mõnigi kord arvatakse, et lahutamine on lihtsam kui kooselu. Ütleme siis nii, et mõnelgi juhul on lahutamine ainus valik, aga inimesed lähevad lihtsamat teed ja elavad hoopis kooselu edasi. Kuna aga meie ümber on jätkuvalt inimesi, kes toetavad mõtet, et pigem tuleb suhte nimel tööd teha, siis siit tulevadki katkised inimesed, kes ise ei julge õigel ajal lahku minna ning seeläbi muudavad ka oma laste elu keerulisemaks. Järgmine põlvkond katkisi inimesi. 

Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid nüüd lahutama. See pole minu sõnum. Mõte on aga, et ei peaks jätma lahutamata, kui kõik saavad aru, et see on tegelikult õige valik. 

Minu püüe on jagada reaalseid teemasid ja olukordi, mis ette tulevad. See ei tähenda, et saaks alati kõigeks valmis olla, aga mõnikord on kellegi teise kogemust jälgides lihtsam oma teel mingeid kitsaskohti ületada. 

Artiklit saad lugeda siit: Kirjanik Heli Künnapas lahkuminekust: "Kui tunned, et asjad on valesti, siis need ongi valesti!"

Tänan kõiki, kes on selle artikli peale mulle armsaid soove ja mõtteid saatnud. Soovi korral võid ka siia postituse alla kirjutada, milliseid mõtteid artikkel tekitas. 

Loodan väga, et kellelgi on mu kogemustest kasu (tegelikult tean, et juba praegu on olnud, seega ... tegelikult on juba hästi).   

P.s. juba 7.novembril ilmub minu lühiromaan, milles samuti teemaks keeruline lahutamine. Selle saad tellida siit: "See ei ole sina!" 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

teisipäev, 26. september 2023

Kuidas kohus seekord meie lapsed siis ära jagas?


Ma tean ise ka, et mul on siin juba nagu lahutusblogi, aga no ... ajad on sellised. Lisaks on mu postkast ka nagu lahutusnõustaja postkast, nii et lihtsam on otse siin suuremad teemad lahti kirjutada, kui kõigile ühe kaupa samadel teemadel nõu anda. Küsimused on lihtsalt kõik samad. Mõistetav. Samas ka kurb. 

Lubasin aga siis rääkida, et milline oli meie viimane kohtuotsus. See jõustus nädal aega tagasi, aga ma pole kirjutamiseni veel jõudnud. 

Kõik oli võimalik

Eelmisel nädalal astusin Harju Maakohtusse siis teadmisega, et kõik on võimalik. Olin terve nädala oma lastega täielik nõid olnud ja endaga samuti. 

Suur osa naisi, kes mulle kirjutavad, ütlevad, et püüavad kohtusseminekut vältida. Julgustan neid seda mitte kartma, sest kohtuotsus annab tulemuse, mida kiusliku suhtlemise korral omavahel saavutada ei saa. Samas- nädal aega tagasi sain aru, mida nad mõtlevad. Enne kohtuistungit istusin ühe lastekaitse kõrval ja soigusin, et "ma ei taha siin olla" ja "tahan koju ära minna". Ta arvas, et ma ei saa lahkuda ja mind nagu natuke oleks seal kohtuistungil vaja. Ma siis jäin. Aga see oli kõige vastikum tunne kõigist kohtuistungitest, kus siiani olen käinud (ja praeguseks on neid olnud ikka mitmeid). 

Mis siis seekord teisiti oli? See, et kõik oli võimalik. Laual olid taaskord KÕIK laste hooldamise ja elukorraldusega seotud teemad- koolid, elukoht, asukoht. Ehk et võimalik oli, et kohtust oleksime lahkunud teadmisega, et kõik, mida viimase aasta jooksul oleme üles ehitanud, lammutatakse uuesti laiali. 

Mis oli eelmise kohtuotsusega valesti?

Laste elukoha, hariduse, viibimiskoha ja osaliselt välismaal käimise osas oli meil tehtud kohtuotsus eelmise aasta septembris. Ehk et aasta aega tagasi. Selle järgi oli mul ainuõigus:

- otsustada laste elukoht

- otsustada laste viibimiskoht

- valida lastele kool ja muu haridustee

- lubada lapsed kooliga seotud välismaareisidele

Hoolduskorra osas otsustati, et lapsed peavad olema 2 nädalavahetust ning pooled koolivaheajad isa juures. 

Rahu see kohtuotsus meile ei toonud, sest vaidlusi tekitas laste transportimine- mida ikka tähendab kohtuotsuses see, et "pooled kannavad transpordikulud võrdselt ja kui isal pole transporti, siis ema sõidutab". See oli lause, mille tõttu lapsed suure osa viimasest aastast neid nö kohustuslikke kohtumisi ei saanud. 

Miks uus kohtuasi? 

Uue kohutasja algatasin mina ise. Nimelt andsin märtsis sisse avalduse, et soovin õigust ka lastega välismaale minna. Proovisin kokkulepet saada kohtuväliselt, aga see ei olnud võimalik. Nii oli loomulik käik avaldus kohtule. 

Sellele vastaski isa vastuavaldusega, kus nõudis KÕIGI eelnevate kokkulepete uuesti ülevaatamist ja et lapsed läheksid täiskohaga tema juurde elama. Või siis vähemalt väiksemad. Plaaniks oli, et kui kõik lähevad, siis suuremad saavad Tallinnas koolis edasi elada, aga hakkavad siis õpilaskodus elama. 

Kõige selle taustaks on muidugi elatise kohtuasi, milles tehti otsus jaanuaris ning mille järgi määrati laste isale minimaalne elatis. See oli arvestusega, et lapsed on tema juures kuni 6 ööpäeva kuu jooksul. 

Kohtumistest rääkides oligi põhjenduseks pidevalt, et elatis on määratud KUNI 6 ööpäevaste kohtumiste osas, seega see võib tähendada ka 0 kohtumist kuu jooksul. 

Teoreetiliselt ju õige. 

Ärakuulamisest sai kohtotsus

Eelmisel nädalal algas kohtuistung siis infoga, et tegemist on ärakuulamisega ja pärast räägib kohtunik ka lastega jne. Kohtuistung kestis 2 tundi (esialgses kavas oli kirjas tund aega). Lahkusime aga kohtuotsusega. Kuna me mõlemad loobusime edasikaebamise võimalusest, siis hakkas otsus järgmisest päevast kohe ka kehtima. 

Usun, et üheks oluliseks asjaoluks oli see, et üks lastekaitsetest ütles, et näha on, et neid lapsi on juba nii palju üle kuulatud nende kohtuasjade raames. Lapsed teavad, et "tuleb järgmine tädi, kes tahab meiega koolidest ja elamisest ja emmest ja issist rääkida". Samas on lapsed alati kõigiga hea meelega rääkinud ja kõigi osapoolte arvamustes on ilusti kirjas, et lapsed oskavad oma arvamusi avaldada. See aga ei tähenda muidugi, et see lastele lihtne, ega hea oleks, et nad kõiges selles niiviisi osalema peavad.  

Seepärast oli ülimalt hea, et arutelude käigus kujunes nii, et jõudsime otsuseni ning see lugu pikemaks ei veninud ning lastega rohkem ei räägitud. 

Asi pole ainult lastes. Kui laste uus advokaat mulle kevadel helistas ja ütles, et on laste esindajaks määratud, siis küsisin mina: "Millises kohtuasjas?" Ehk et ka enda jaoks on seda jama päris palju. 

Langenud koorem

Kohtusaalist tõustes ei saanud ma tükk aega aru, et mis siis nüüd täpselt juhtus. Koorem oli langenud. Kerge oli olla. 

Kõige olulisem oli minu jaoks, et kohtunik ütles korduvalt välja mitmed asjad, mida ise tundsin, kuid minu sõnad ei lugenud: 

1) kohtuotsus jms ei saa sundida teist poolt oma ÕIGUSI kasutama - ehk et kui teine pool loobub oma VÕIMALUSEST lastega koos olla, siis ma ei saa seda sundida. Jah, see tähendab mulle lisakoormust nii ajaliselt kui rahaliselt, aga lapsed saavad sellest aru ja sellega kahjustab teine pool ISE enda ja laste suhteid. See pole minu vastutus. 

2) mõnikord tulebki asju veelgi täpsemalt reguleerida, et asjad toimiksid - ma ise kartsin ühte osa, mis nüüd ikkagi selliselt reguleeritud sai. Seisin sellele tükk aega vastu, kuid lõpuks olin nõus ja praegu tunnen, et tegelikult oli see ikkagi hea. Nimelt siis nädalavahetuste täpne jagamine. 

Milline oli viimane otsus? 

Kahetunnise kohtuistungi tulemuseks oli, et suures osas jäi aasta tagasi tehtud otsus kehtima ja ME SAAME LASTEGA SAMASUGUST ELU JÄTKATA! Lapsed saavad edasi käia koolides ja lasteaias, millesse tulemise võitlesime eelmisel aastal samuti välja kohtus. Me võime jätkuvalt elada seal, kus ise otsustan ja mida suudan meile korraldada. 

Lisaks sellele on mul õigus lastega minna välismaale, kui ise tahan. Reisi pikkuseks kuni 3 kuud. Nimelt on plaanis ühel suvel ära teha reis, mis enne koroonat ära jäi ning lastega suveks ikkagi USAsse sugulaste juurde minna. Nüüd on see võimalik. 

Uute asjadena tuli:

- jagasime ära, et millised on nädalavahetused isaga ja millised minuga-  ehk siis ühel paaris ja teisel paaritud nädalavahetused. Kartsin seda osa, sest laste esinemised jms tegemised võivad asjad segi lüüa. Kirja läks, et esinemised jms kooliga seotud teemad ning tervis on põhjus nädalavahetuste muutmiseks ning neist peaksin 2 nädalt ette teatama. Nüüd siis on õpetajatele antud info, et kõigist esinemistest esimesel võimalusel mind teavitada, sest meil võib see suurem korraldamine olla. 

- jagasime ära transpordi tasustamise korra. See oli suurim senine võitlus. Nüüd on kindel, et üks korraldab ja tasub ühe ning teine teise isa juures oldud nädalavahetuse transpordi. Siis ei ole küsimust, kui palju üks sõit maksab, kes peab sõitma jne. Ehk et see on ilmselt suurim võit. Selle punktiga sai muidugi kohe kohtupäeva õhtul selgeks, et kohtuotsusesse tuleb kirja panna ka see, et milline on laste bussipeatus. 

- välismaale mineku õigusega olin lõpuks nõus ka isa suhtes. Temal on vaja 2 nädalat enne reisi mulle teavitada, kuhu läheb ja kus lastega peatub. Algul olin selle vastu, sest lapsed pole ka Eestis temaga nii palju olla saanud kui oli kirjas eelmises kohtuotsuses. Samas sain aga ise ka aru, et tegelikult on ju lastele parem, kui saavad rohkem reisimas käia. 

Kas kohtuskäimine aitas? 

Ilmselt kirjutan mõne aja pärast pikemalt küsimustest, mida te minu käest kõige rohkem küsite. Oluline teema on aga see, et kõik, kes minuga ühendust võtavad, kardavad kohtusse minna. Mina näen praegu, et see on parim otsus olnud. Kohtuotsused võtavad küll aega ja on pingelised. Ning nagu aru saada, siis õiguste osa täitmist keegi siiski kontrollida ei saa, aga ikkagi on see mingi kindlus. 

Jah, hooldusõiguse jms osas saab kohtus üha uuesti ja uuesti käia kuni laste 18-aastaseni saamiseni. Ja seda ei saa kuidagi takistada. 

Oluline on aga kõik asjad ära põhjendada.

Mida rohkem on sul kirjalikke tõendusi (omavahelised kirjavahetused, laste toimiv elukorraldus ja senises koolis hakkamasaamine jms), seda lihtsam on asju ajada. 

Kohtuistungil on oluline ISE kõik tõendid esile tuua ja neist rääkida. Enamikus kohtuasjades ei ole kohtu asi lisamaterjale otsida. Samuti, kui sa arvad, et kohtunik kogu mitmekümneleheküljelist materjali valdab, siis nii see ei ole. Ise pead kas või korduvalt esile tooma kõik asjaolud, mis otsust võiks mõjutada. 

Ole valmis erinevates lahendusteks. Selge on see, et igasugustes vaidlustes ei saa võitjat ja kaotajat olla. Mõlemad pooled nö võidavad ja kaotavad. 

Kõige tähsam on aga TEGELEDA! Laste hooldusõigus ja kogu elukorraldus on teema, mida ei saa edasi lükata ja mis ei lahene, kui peitu poed. Sellega tegelemine võib vastik olla, aga tegelemata jätmine pole ka meeldivam. 

Hooldusõiguse teemadel soovitan mina alustada KOV lastekaitsetöötajast (nüüd: laste heaolu spetsialist!). Jah, neid on erinevaid ning EI, sa ei saa loota, et ka lastekaitsetöötaja laste huvisid esmatähtsaks peab (no näiteks meie puhul ühe lastekaitse soovitus tõsiselt kaaluda, et 3 last võiks elada õpilaskodus, selle asemel, et ühe vanemaga päriselt Tallinnasse kolida). 

Ühtseid lahendusi pole, seega ei saa keegi kellegi pealt otse midagi üle võtta. 

Mina jagan meie loo kohta asju just seepärast, et kaoks HIRM teemaga tegeleda. Mina vajasin paar aastat tagasi just infot, mida polnud. Tundsin ennast samuti hirmul ja ebakindlana. Kõik oli võimalik. Samas täna, rohkem kui 2 aastat pärast lahkukolimist ja 1,5 aastat pärast kohtuasjade alustamist on tunne hea ja turvaline. 

Loodan, et kellelegi on minu kogemustest kasu ning mõne aja pärast vastan ka siin küsimustele, mida minu käest küsite. Võid siia postituse alla ka jätta küsimusi, kui veel midagi teada tahaksid ja siis mõnes järgmises postituses vastan. 


***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

teisipäev, 29. august 2023

Aita võidelda (naistevastase!) vägivalla vastu!

Kooliaasta läheneb (hirmutavalt?) kiiresti, kuid sellest ma praegu pikemalt ei kirjuta, ega mõtle. On kodusid, kus kõik pidupäevad on hirmsad, sest eriolukorrad toovad suure tõenäosusega esile uued süüdistused, raevuhoo vms. Nii et mõneski peres on toredam, kui pidupäevi ei oleks. Karm reaalsus. 

"Ametlik politseistatistika fikseeris aastal 2000 kogu aasta kohta vaid 676 isikuvastast kuritegu. Uuring näitas, et perevägivald on levinud ja tavapärane paljudes peredes. Perevägivald on suunatud eeskätt naiste vastu. Iga päev kannatab 252 naist füüsilise ja 33 seksuaalse vägivalla all. 2/3 juhtumitest toimuvad naise kodus." (ENUT uuring)

Kirjanikuna tunnen, et minu ülesandeks, võimaluseks ja missiooniks ongi aegajalt sellised karmi reaalsuse teemad ilukirjanduslikult lugejate ette tassida, et neist mõeldaks ja kaasa räägitaks. Heaks näiteks on mu noorteraamat "Mälestusteta suvi", mis tõi lauale teema, et milline on tegelikult vägivaldsest perest pärit noorte tulevik, oskused ja võimed ise armastada jne. Ehk siis mis saab neist lastest, kes järjepidevalt seda lõpetamata perevägivalda pealt näevad. 

Vägivalla märkamine on hea algus! 

Airi Mitendorf on artiklis "Vägivallastatistika peegeldab hirmu Eesti kodudes" ilusti toonud ära müüdid ja eksiarvamused, mille tõttu (vaimne) vägivald meie kodudes jätkuvalt peidus on. Postituses "Ülestunnistus saamatusest" jagasin ka enda kogemusi, et miks sellest teemast üldse räägin. 

Naistevastase vägivallaga tegelemine Eestis on alarahastatud ning seetõttu paljud naised (ja lapsed!) seega jätkuvalt kodudes, kus neil pole turvaline. See omakorda toob kaasa mitmeid muid probleeme (laste probleemne käitumine koolis, terviseprobleemid jne).

Eeltoodud artiklis esitatud müütide ja hirmude tõttu jõuab politseini vaid väike osa perevägivalla juhtumitest ja olgem ausad - ega neist enamasti edasi nagunii midagi ei saa. Näiteks end kogemusest tean, et pärast mitmeid ülekuulamisi jms seisabki politsei sul vastas ja ütleb, et ega kui inimene tahab enda majal lihtsalt uksed ja aknad eest ära võtta, siis teda takistada ei saa, sest see on ju tema maha. Vahet pole, et seal on väikesed lapsed ning tegu on perevägivallaga. Samuti ei saa näiteks lastekaitse eriti midagi teha. Nii ei saa selle teema puhul vaid nö võimuorganitele tugineda, vaid oluline ongi laiem märkamine ning toetamine. 

Nii sündis "See ei ole sina!"

Tänasel päeval palun Sinu panust, et selle olukorraga tegeleda. Nimelt olen valmis saanud raamatu "See ei ole sina!", mis on julgustav ja toetav just sellistes oludes naistele, et nad alustuseks mõistaks oma olukorda paremini ning seejärel julgeks ette võtta samme selle muutmiseks. 

Tegemist on ilukirjandusliku lühiromaaniga "See ei ole sina!", mis räägib kahelapselise naise püüdlustest võidelda välja vaimset vägivalda sisaldavast suhtest. Teekond on keeruline, kuid see on parem, kui jätkata suhtes, milles kannatad ise ja ka lapsed. 

Miks räägin (ebaõiglaselt?) vaid naistest? Sest mulle teadaoleva info järgi on praegusel ajal vaimse, füüsilise ja majandusliku vägivalla all kannatavaks pooleks enamasti ikkagi naine. 

Ma ei varja, et kuigi tegu on ilukirjandusliku teosega, siis olen inspiratsiooni saanud otse elust endast. Selle vahega, et minu teekond käib koos 5 lapsega. Praeguseks juba aastaid. Raamatu jaoks oleks see aga liiga ebarealistlik olukord, nii et raamatusse jäi naisele vaid 2 last. Ilukirjandus aga seetõttu, et see jõuab suuremate massideni ning toob seega kaasa ka laiema mõju. 

Minu vabanemise teekond hakkas pihta sellest, kui lõpuks leidus inimene, kes mulle ütles, et: "Mine psühholoogi juurde!" Edasi hakkasid asjad juba liikuma. Seniste proovilugejate hinnangul ongi minu kirjutatud lühiromaani toimiv sõnum just see, et julgustab vägivalda märkama ning mitte aktsepteerima. Järgmised sammud tulevad juba sealt edasi. 

See  on oluline teos ka neile, kes ise pole hädas, sest laiendab ka teiste lugejate võimet selliseid olukordi märgata. 

Kurvastavad kogemused

Oma teekonda ning teose kirjutamist olen aeg ajalt sotsiaalmeedias jaganud. Selle peale on inimesed minuga oma lugusid jaganud. See on kurb! See, kui paljud naised on olukorras, kus nad ei näegi muud teed, kui lihtsalt edasi kannatada ning sellega iga päev ära anda suur tükk oma vaimsest ja füüsilisest tervisest. Rääkimata sellest, mida pikaaegne vaimne, füüsiline ja ka majanduslik vägivald lastele kaasa toob ning millist maailmapilti neile õpetab. 

Teose sünnile aitavad kaasa ka kõik, kes raamatu endale ette tellivad. Seega panustada on võimalik, kui lihtsalt tellid endale raamatu siit: "See ei ole sina!" Raamatu võib tellida ka sõbrale või kohalikule raamatukogule või naiste turvakodule. Sellisel juhul tuleb saatmise aadress lihtsalt panna vastavalt sellele, kellele teos läheb.  

Kui on mingeid muid ettepanekuid, kuidas saaksid soovi korral raamatu ilmumisele kaasa aidata, siis kuulan neid ka hea meelega. 

Ma olen ette ülimalt tänulik, et selle postituse läbi lugesid ja seega loodetavasti naistevastase vägivalla teemale juba mõtlesid. Veelgi tänulikum olen, kui leiad võimaluse tellimusega raamatu ilmumist toetada. 

Kõige olulisem on aga märgata ja mitte aktsepteerida, sest halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui head inimesed lihtsalt seisavad kõrval ja teevad näo, nagu ei märkaks. 


***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.