Räägime lähisuhtevägivallast. Kuidas sina seda lõpetada saad?

Pool Eestimaad ilmselt alles pidutseb veel. Nii võib selline karm teema täna veidi ajakohatu tunduda. 

Tegelikult on vastupidi. Ilmselt paljud mu endised koolikaaslased Sisekaitseakadeemiast on just viimased päevad eriti aktiivselt töötanud. Politseinikud, kiirabitöötajad, lastekaitse, turvakodude töötajad jt teavad, et jõulud ja jaanipäev. on ... perepühad. Pikad päevad koos perega. Ehk palju võimalusi lähisuhtevägivalla rakendamiseks. 

Ohvriabi lehel on kirjas, et vägivalda on tihti raske ära tunda ning see ilmneb mitmel erineval moel. Ohvriabi lehe järgi on vägivalla väljendused näiteks järgmised:

• Füüsilise vägivalla korral teeb üks inimene teisele füüsiliselt haige: lööb teda, põletab, kägistab jne. Füüsilist vägivalda on kõige lihtsam ära tunda.

• Psühholoogilist vägivalda iseloomustab hirm vägivallatseja ees. Siia kuulub emotsionaalne väärkohtlemine, millega kaasneb teise inimese väärikuse õõnestamine. Sageli isoleerib väärkohtleja inimese sõpradest, perekonnast, koolist ja töötamisest.

• Seksuaalse vägivalla korral sunnib inimene teisele vastu tahtmist peale seksuaalseid tegevusi.

• Majandusliku vägivalla korral muudab üks inimene teise endast rahaliselt sõltuvaks, näiteks kontrollib pangakontot või keelab käia tööl või koolis.

  Ma  ei hakka välja tooma uskumusi vägivalla kohta, mida paljud meist on kuulnud ja mis õigustavad vägivalda. Fakt on see, et meie seas on liiga palju inimesi, kes peavad lähisuhtevägivalda kannatama või selle hirmus erinevaid pühi või argipäeva ootama. 

  Olen aastate jooksul päris paljude selliste inimeste ja ka teemaga tegelevate spetsialistidega kokku puutunud. Tänu sellele tean, et ka mina saan aidata lähisuhtevägivalda lõpetada. 

  Üks oluline samm on teemast rääkida! Rääkida lähisuhtevägivallast. Sellest, et see olemas on. Sellest, mida see inimesega teeb. Sellest, miks kannatajad sellest välja tulla ei suuda. Sellest, milliseks muudab lähisuhtevägivald noore inimese tuleviku, kui ta on kasvanud perekonnas, kus nõrgem pool pole õigel ajal lahkuda või vägivalda lõpetada suutnud. Rääkida, mida teeb noorega see, kui lähisuhtevägivalda kasutab inimene, keda ta armastab ... armastada tahab.
  

  Need on teemad, mille ees on lihtne silmad kinni panna. Öelda, et kui ma pole näinud, siis pole seda olemas. Öelda, et peaksite oma kodus ikka politseita asjad aetud saama ja kannataja on ise süüdi, kui seda ei suuda. Öelda spetisalistina, et olukord on küll hull, aga noh, ega meil polegi võimalik aitamiseks midagi teha. 

  Valikuks on ka vaikida! 

  Vaikida, kuigi sa tead, mis su sõprade, naabrite, sugulaste, õpilaste vms perekonnas toimub. Vaikida ja vaadata, kuidas lähisuhtevägivalla osapooled asja ise lahendatud saavad. Või ei saa. Vaikida, sest lapsed on ju väikesed ja paindlikud ja küll nad toimunust üle saavad ja selle unustavad.
  

  Kõik need käitumised toovad kaasa selle, et ring läheb edasi. Muster ei katke. Need, kes on kasvanud kodus, kus lähisuhtevägivalt on normaalne osa probleemide lahendamiseks, teevad ise tulevikus samamoodi. See ei pea olema sama vägivalla vorm, aga teemaks on ikkagi olukordade lahendamine erinevas vormis vägivallaga. Kui hästi läheb, siis püüavad teisiti, aga sel juhul on nad mõnel muul moel haavatud ning mingi osa mustrist läheb ikka edasi. 

  Mina pole nõus selles mustris olema. Mina räägin! 

  Mina kirjutasin sellest raamatu "Mälestusteta suvi". Just sellepärast, et ma tean, et on olemas sellised inimesed, sellised perekonnad, sellised juhtumid. On olemas lapsed, kes tulevad lähisuhtevägivallaga perekondadest, pole õigel ajal abi saanud ning kannavad oma katkised suhtemustrid üle lastele. Isegi kui see pole otsene füüsiline vägivald, siis vaimne ning majanduslik vägivald on sama hullud. Tegelikult isegi hullemad, sest neid on raskem tõestada ning ohvrina ka mõista.
  

  Minu raamatu "Mälestusteta suvi" 1. ja 2.osa on tänaseks päevaks saanud palju positiivset tähelepanu. On öeldud, et näha on, et eeltöö on hästi tehtud ja mõistan selliseid peresid ja käitumismustreid. Samas mõistan, et pole kasu vaid sellest, kui kirjeldan olukordi, kuidas mõnes perekonnas elatakse. Nii käib meespeategelane Richard 2.osas näiteks psühholoogi juures ning need vestlused ise on abistavad lugejale, kellel endal on sellist abi vaja või kes teab kedagi, kellel oleks abi vaja. 

  Lähisuhtevägivald on meil hästi hoitud ühine saladus. See on olemas, aga tundub, et kui me sellest ei räägi, siis nagu ei oleks ka. Minu raamatu "Mälestusteta suvi" 1. ja 2.osa rikuvad seda vaikust.

  Kui sa ei oska muul moel lähisuhtevägivalla vastu astuda, siis aita kaasa sellele, et "Mälestusteta suvi" 1. ja 2.osa oleksid olemas igas raamatukogus ning ka koolides. Loe seda ise ja soovita sõbrale. 

  Lähisuhtevägivald võib olla väga hästi varjatud, sest tihti arvavad kannatajad, et see on nende süü. See tähendab, et inimesed ei oska, ega julgegi abi küsida. Loodan, et selle raamatu lugemine julgustab lähisuhtevägivalda kogevaid naisi oma laste eest seisma, aga ka sellisest perest pärit noori oma elu korrastama. Mõistmine, et oled olukorras, millest ei peagi üksi välja saama, on väga julgustav. See on esimene samm selleni, et saaksid abi ja seega mustrit muuta. 

  Otsene pöördumine, et: "Mine otsi abi!" kahjuks lähisuhtevägivalla ohvrite puhul tihti ei toimi. Eriti kuna mitmed neist on korduvalt kogenud, et tegelikult ei saa politsei, lastekaitse, pereterapeut jne tegelikult otseselt aidata. Sama kogemuse on saanud ka "Mälestusteta suvi" ühe peategelase Richardi ema Evelin. 

  Lähisuhtevägivald tundub ühelt poolt teema, mille ees on lihtne silmad kinni pigistada, kui see nagu otseselt ei puuduta. Samas ei pruugi sa teadagi, kui paljusid inimesi sinu ümber see puudutab. 

  
  Vaikimine aitab vägivalda levida. Raamatu "Mälestusteta suvi" kättesaadavamaks tegemine on üks samm, mis aitab lähisuhtevägivalda teadvustada. Sellist tagasisidet oma raamatule olen saanud spetsialistidelt, kes teemaga tegelevad ning ka inimestelt, kes on selles olukorras olnud või on siiani. 

  Nii ongi minu tänane palve, et ära ole lähisuhtevägivalla suhtes ükskõikne lihtsalt sellepärast, et see sind TÄNA ei puuduta. Ära ole ükskõikne, kuna sa ei oma infot, kas ja kui paljud sinu sõpradest-tuttavatest on teemaga kokku puutunud. 

  Aita teha see väike liigutus, et aitad raamatu "Mälestusteta suvi" 1. ja 2.osa raamatukogudes, koolides, sõpruskondades jne kättesaadavaks teada ning sellega vaikimist vähendada.  

  Aitäh, et hoolid ja ei libista sellest postitusest lihtsalt üle! 

  Aitäh, kui otsustad kohe, kellele selle raamatu saaksid kinkida ning seda postitust ka edasi jagad! 

  Tore, kui sina pole täna see, kes ennast lähisuhtevägivalla teemast puudutatuna tunneb. Tea, et see tähendab aga seda, et sina oled sellel poolel, kus on need, kes päriselt paljude jaoks neid õudsaid kogemusi ja vastikuid pühadeaegu paremaks muuta saavad. 
  

 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 8a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.