Annan märku- mina käisin ka blogiauhindade jagamisel. Oma tohututest reklaamkampaaniatest hääletamise ajal kirjutasin siin: Blogijad saavad täna auhindu.
Mul on praegu eluperiood, kus ma mõtlen ühele eesootavale sündmusele korraga. Jah, mul on kõik kalendris kirjas, aga ma ei suuda praegu pikalt mitmesse üritusse süveneda. Nii ma hakkasingi siis reede õhtul alles tõsisemalt blogiauhindade jagamisele mõtlema. Äkitselt sain aru, et see on ikka täitsa suur sündmus. Nii tuli otsus, et jumestust on ikka ka vaja.
Laupäeva hommikul kiire hädakisa Evelinile. Tema on teinud jumestuse-soengu-kaanefoto mu raamatutele "Minu ilus elu maal" ning "Ütlemata sõnad". Seega võib seda juba pikaajaliseks koostööks kutsuda. Tuttavaks saime aga titemammanduse kaudu. Nimelt kogunevad üle Eesti ühel ajal lapsi ootavad naised omavahel suhtlema. Minu jaoks sai see alguse perekubi lehel, kuid nüüdseks on jätkunud facebookis. Eveliniga on meil Mariaga sama vanad lapsed, kelle sünniajaks on siis august 2012.
Evelin oli lahkelt valmis mind enda kodus vastu võtma. Nii olingi ma väga rahul, aga mitte sugugi üllatunud (sest ma olin heas tulemuses kindel), kui varsti nägin välja selline:
Igaks juhuks mainin, et põll on mul ees sellepärast, et kogu see jumestamise sugrimugri mu riietele ei läheks. Oeh, seal toolis istudes imestan ma alati, kuidas on võimalik kogu selles pudipadis orienteeruda. Mulle väga meeldib, kui mind ilusaks tehakse, aga mulle endale pole ilutegemine kunagi meeldinud. Mida aga teeb ülimalt rahulolev maalane mööda Tallinna tänavaid kesklinna poole sõites? Ikka endast pilte:
Ausalt, enamus otsavaatavaid sai ikka foori all tehtud.
Kohale jõudes pargitud auto kõrval selfitamine jätkus:
Kohvikusse Wabadus jõudsin kohale veidi peale algust ja oligi hästi. Nagu teiste blogidest lugesin, seisid nö õigeks ajaks tulnud ukse taga järjekorras. Mina marssisin lihtsalt sisse. Rahvast oli teisel korrusel palju.
Kuigi läksin üksi, siis juba varsti leidus mitmeid tuttavaid, kellega rääkida. Blogijatega on mul väga raske suhelda, sest ma olen nii halb blogide lugeja. Aga ma tean ise, et kui ma olen blogisse midagi juba kirjutanud, siis on väga nõme, kui mu juurde tullakse ja öeldaks: "Jah, ma tean, et sa blogis kirjutasid, aga mina olen nii tähtis, et sa pead mulle isiklikult üle kordama!" Ja nii ma ei tahagi teisi solvata sellega, et ma tegelikult pole jõudnud teiste kirjutatut korralikult läbi lugeda.
Suupistevaagnad liikusid ringi. Blogijad sädistasid omavahel või kaasasolevate inimestega. TV3, Elu24 ja mingid muud kaamerad reporteritega liikusid ringi. Fotoaparaadid klõpsusid. Täitsa nagu päris glamuuriüritus (mitte, et ma ühelgi enne oleks käinud). Üks osaleja ütles mingis intervjuus ka, et oleks nagu moeüritusele sattunud. Mul oli sama tunne. Kuna selline glamuur pole minu teema, siis tundsin ennast korraks ebamugavalt, aga siis tuli meelde, et ma olen enda välimusega sel õhtul ka rahul ning kohtasin ka teisi mitteilublogijaid, kes olid samuti ilusad. Ja tegime seda edasi- olime ilusad!
Jututeemadeks oli minuga rääkima tulnud blogijatel 2 põhilist teemat: 1) pulmad 2)trenn, kaalukaotus, enda ebaõnnestunuks kuulutamine. See oli koht, kus inimesed ilmselt ei saanud ise ka aru, kui väga ma neid sõnu just siis vajasin. Me ei tea oma sõnade väärtust teise inimese jaoks. Mina aga tean, mida ma neilt inimestelt õppisin, kes minuga oma mõtteid jagasid. Aitäh teile!
Eeskava algas mingi lauljaga. Kahjuks oli teda suminas väga halb kuulda. Võis ka olla, et tulemuste ootamise ärevus oli suur ning seetõttu huvi laulja vastu puudus.
Õnneks astus varsti lavale õhtujuht Uku Suviste ning hakkas nimesid ja blogide aadresse ette lugema. Üsna kiiresti oli poliitblogide kord, nii et mina sain kätte oma 3.koha diplomi. Oli küll hea meel! Tõesti!
Elu24 pildistas ka osalejaid. Kuna kohal oli mitusada inimest, siis on täitsa uhke olla mitmel neist 55st fotost, mis nad panid üles siia: Eesti Blogiauhinnad 2016: vaata, kes kohal käisid!
Tulemuste kohta mul kriitikat pole. Kuna enamusi blogidest pole ma lugenud, siis ei oska midagi arvata. Minu jaoks oli ainuke negatiivne asi Padjaklubi Laura blogi sissetoomine. Ma usun, et kui mu blogi saaks vähemalt ühe töötaja (ehk videokaameraga mul järgi käiva inimese... või kasvõi kellegi, kes ettelugemise peale mu teksti kirja paneks) ja lisaks hunnikus telereklaami, siis oleks järgmisel aastal mitmed auhinnad garanteeritud. Nii et otse öeldes on selle nimi ebaaus konkurents. Rääkimata sellest, et väljamõeldud stsenaarium ei ole ju võrreldav tavalistest inimestest blogijatega. Ving sai otsa (ükspäev tegin katse, et kui ving välja lasta, siis muutud väiksemaks!)
Kes veel pole aru saanud, siis ma olen vaikne ja tagasihoidlik inimene. Liis õnneks ei ole! Nii hakkaski ta ühel hetkel mu suhtekorraldajaks. Tulemuseks oli, et äkitselt seisin Uku Suviste kõrval ja rääkisin talle välja tõsiasja, et tema oli üks neist meestest, kellele ma noorteka "Ütlemata sõnad" kirjutamise ajal pidevalt mõtlesin ja kellega tõtt vahtisin. Ausalt, ma tundsin ennast tema kõrval nagu 12-aastane edvistav plikake. Alles käisin riigikogus, kus terve maja on kuulsusi täis, aga Uku kõrval põlv värises ja tundus, et jutt jookseb kokku. Siiski jõudsime kokkuleppele, et saadan talle e-maili ja saan seejärel aadressi, et saata lugemiseks oma raamat, mida ta on enese teadmata kirjutada aidanud.
Uku oli siis jah üks kuulsustest, kelle ma "Ütlemata sõnade" kirjutamise ajal ajakirjast välja rebisin ja oma seinale kleepisin. Nii andsin oma tegelastele näod. Muidu on väga raske meeles pidada, milliste juuste-silmade-kehaehituse-jms "näidustustega" tegelased on.
Tegime Ukuga pilti ka, aga seda pean fotograafi käest veel küsima.
"Wabadusest" jalutasin ära õndsalt naeratades. Esiteks kogu see üritus... sõnatuks võtab, aga mõte on, et motivatsiooni tuli juurde. Blogijaid on nii palju, aga esimesel korral kohe mingi koht saada... No ja see, et kuigi mina teadsin väheseid, siis mind teadsid hulga rohkemad. See ikka on täitsa oma maailm ja minul koos oma blogiga on seal mingi koht täitsa olemas.
Teiseks loomulikult mõte, et äkki lähebki nii hästi, et Uku viitsib raamatust endanäolist tegelast otsida ja minu teost lugeda. Jah, ma olen selle raamatu kohta ainult head tagasisidet saanud, aga iga uus lugeja on väga oodatud. Blogija Maris sai "Ütlemata sõnad" blogiauhindadel jagatud kinkekotist ja kirjutas raamatu kohta siin: Raamat "Ütlemata sõnad"
Ei väsi kordamast, et eelmisel aastal blogiauhindadest tagant järgi kuulmine oli üheks suureks põhjuseks, miks ma siinse blogiga üldse alustasin. Nii olen väga tänulik Mari-Leenule selle ürituse korraldamise eest. Minu jaoks sai igatahes selgemaks, et miks ma siin seda ja teisi postitusi kirjutan. Samuti sai selgemaks vastutus iga sõna eest, sest nägin- inimesed tõesti loevad! Loomulikult avastasin ka hulga uusi blogisid, mida aegajalt jälgida.
Kõik hääletuse tulemused ja igasugused huvitavad blogid on kirjas siin: Eesti Blogiauhindade tulemused.
Teised blogijad on Eesti Blogiauhindade jagamisest kirjutanud siin:
Marimell
Maris ja maailm
Mallukas
Kadi Raam
G2tlin
Diip Kunstiinimene
Merlin Saretko
Ebapärlikarp
Katjonok
Mina sain ka sinu raamatu. Nimeks "Triston"
VastaKustuta