Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogisse postituse "Halb lapsevanem- sind on märgatud!" Teemas siis see, kuidas üha rohkem levitatakse sotsiaalmeedias pilte ja sõimu selle kohta, kui lapsevanemad oma lapsed üksi autosse jätavad.
Tunnistan, mina olen üks nendest. Ootan iga päev oma 15 minutit kuulsust halva lapsevanemana, kui keegi mu lapsed üles pildistab ja "Märgatud!" sildiga facebooki postitab (on see üldse igasuguseid privaatsuse nõudeid arvestades lubatud?).
Ja nüüd tahangi vaielda! Teate- mu lastega pole autos oodates midagi juhtunud! Jah, ma tean, et ükskord on alati esimene kord. Ja ma tean, et pidevalt on mul asjad autos laiali aetud, lagi on pliiatsijälgi täis ja muud põnevad asjad. Mingi periood oli see, kui poe ukse taga minu auto korduvalt signaali andis... no kodus ei tohtinud ju signaaliga mängida, nii oli üksi autos oodates hea seda praktiseerida.
Ma loen neile iga kord autost väljudes sõnad peale. Ütlen, kuhu ja kui kauaks lähen ja et nad ei tohi autost välja tulla... ja omavahel kakelda... ja akent lahti teha ja võõrastele aknast "Tere!" ütelda... ehk et väga palju reegleid! Ja nad teavad neid kõiki! Mitte, et nad iga kord kõiki täidaksid, aga nad teavad.
Midagi võib nendega juhtuda? Alati võib. Viimastel päevadel on näiteks Christian (1a 3k) päevas mitu korda kukkunud. Ja ikka nii, et peaga kas kapi või laua vms otsa ka. Või lihtsalt keset siledat põrandat. Näoli maha. Korduvalt. Ja kõik on alati minu nina all toimunud. Ja ma pole midagi jõudnud teha. Kõik käib kiiresti. Nii et sellest pole ju ka alati kasu, et ma kohal olen.
Talvel külm ja suvel soe? Jah, on küll. Ja sellepärast mul auto jääbki tööle, et suvel autot jahutada ning talvel soojendada.
Teate- ma jätan vahel mõne lapse üksi koju ka, kui näiteks lähen teisi lasteaeda viima. Eriti beebi. Selle asemel, et ta keset und üles ajada ning (eriti talvel) riidesse toppida, ma pigem lasen tal magada ja olen poole tunni pärast tagasi. Täna hommikul olid Maria (3a) ja Christian (1a3k) mõlemad kodus ja vaatasid köögis telekat, kuni suuremad lasteaeda viisin. Uksed panin kinni, toolid laua ümber keerasin kummuli ja muud ohutusabinõud... Mitu inimest nüüd mulle lastekaitse kaela saadab selle eest? Üldse ei imestaks. Teine variant oleks olnud, et panen lapsi 20 minutit kauem riidesse, lapsed saavad 45 minutit autos veeta ja siis uuesti riidest lahti. Või selle asemel istuvad mugavalt pidžaamades diivanis ja vaatavad multikaid, kuni tagasi tulen? Rääkimata sellest, et minu jaoks tähendab see poole lühemat hommikust retke.
Kas mul on suva? Loomulikult mitte. Ma hoolin oma lastest väga. Esmalt tean aga seda, et minu ülesanne pole igal hetkel oma laste kõrval olla, vaid õpetada neid elus hakkama saama. Siiani on nad jätkuvalt julged ja uudishimulikud ja huvitatud ümbritseva uurimisest. Ju on siiani hästi läinud.
Hoolivad kaasmaalased on head. Eriti kui see hoolimine on positiivne. Aga kui hoolimine tähendab kõigi asjade kallal iga hinna eest vingumist, siis see on kurb. Kuidas see aitab kellelgi parem lapsevanem olla? Mina ju ei süüdista kedagi, et ta oma lapse keset und üles ajab ja seega lapse päeva ja tuju nässu keerab? Milleks siis mind süüdistada, et ma lapsel rahulikult magada lasen?
Miks ma seda kõike nii teen? Üllatus- üllatus- ikka selleks, et hoolin oma lastest ja püüan asju korraldada nii, et kokkuvõttes oleks neil kõigil parem ja et mina oleks hea lapsevanem. Selleks jälgin ma OMA lapsi, arvestan OMA laste võimeid ja hetkeseisu, mitte seda, mida teised võivad arvata! Ja lõppkokkuvõttes olen rahulikum ja pere asjad on paremini korraldatud. Nii et seegi on lõpuks laste kasu!
Kui me teineteist rohkem usaldaks ning sekkuks teiste eludesse rohkem selleks, et sinna midagi head ja positiivset tuua, oleks maailma jälle parem koht.
Mul on samasugune postitus juba pikka aega plaanis olnud. Nüüd teen ära ka. Kui jõuan tänase päeva jooksul. :D
VastaKustutaAga ühesõnaga nelja lapse emana mõistan sind igati! :)
Nii hea teada! Nagu nägid, ei jäänud tulemata ka need oodatud kommentaarid kahe lapse emadelt ;) Aga no see ju kogu postituse mõtet oligi, et sellised erinevused välja tuua. Tore teada, et ma polegi üksi imelik ;)
KustutaMul lapsi 2+4 ja ma ei saa öelda, et mõistan. St seda osa mõistan, et vahel on targem laps üksi koju, nt magama jätta, eks seda on endalgi ette tulnud, aga seda autosse jätmist pole küll kunagi mõistnud ja nüüd juba nii vana, et ilmselt ei hakka ka. Ma ei jäta isegi praegu, kus nooremad lapsed juba koolis käivad, lapsi linnas üksinda autosse. Kui ma olen koos lastega poeni jõudnud, siis mis pagana pärast ma ei peaks suutma nendega koos poodi sisse minna?
VastaKustutaKuidas on lapsel üksi kodus turvalisem kui autos? Minu jaoks on pigem just auto turvalisem koht, eriti kuna ta on seal kinni ja ei lähe ise uusi ohuolukordi otsima.
KustutaKüsimus polegi puhtalt turvalisuses- absoluutset turvalisust pole nii ehk nii olemas, kuigi tõenäosus, et lapsega voodis magamise ajal miskit juhtub, on siiski veidi väiksem kui autos. Asi on pigem selles, et ma lihtsalt ei saa aru, mis põhjusel peaks lapsed jätma poe ukse taha? Kui ma lähen koos lastega poodi, siis ma lähengi KOOS lastega poodi, mitte ei jäta neid ukse taha ootama. Kuidas teile endile meeldiks, kui lähete koos mehega õhtul välja ja siis restorani vmi ukse taga teatab mees, et sina oota nüüd autos, ma tulen varsti?
KustutaEi saa öelda, et lõpuni mõistan, aga ei saa ka öelda, et ilmtingimata hukka mõistan! Politsei kutsuksin teatud tingimustel küll ükskõik kellele. Nt kui näeksin kuumal suvel kas last või lemmiklooma üksipäini autos, töötagu see või mitte. Hiljuti ringles FB-s üks postitus, kus keegi kirjeldas, kuidas (vist oli) 8 minutiga suvel autos temperatuur tõusis pea 70 (täpset nr enam ei mäleta, aga kõik, mis on juba üle 25, on niikuinii suur number) kraadini. Ja see suvi ei olnudki ju üldse kuum. See "korraks" ärakäimine võrdub tegelikkuses sageli sellega, et inimene kaotab ajataju. Nagu kommenteeris keegi sedasama postitust seal, et autojuht läks "korraks", jättes tema ja koera autosse, aga see korraks võrdus tegelikkuses poole tunniga. Juba mõne minutiga läks koer palavusest lolliks ja kui poleks olnud kaasreisijat, siis ilmselt see koer pärast enam poleks hinganud. Ja mitte väga ammu ei juhtunud ka see, kus keegi ärandas poe ukse tagant töötava auto koos lapsega ja tegi sellega avarii. Jah, kõik asjad ja olukorrad ei ole alati meie kontrolli all, aga neid annab ennetada!
VastaKustutaTegelikult polegi küsimus niivõrd selles, mida teised arvavad. See on oluline ainult siis, kui sulle teiste arvamus korda läheb. Küsimus on pigem selles, kui palju sa ise endale andeks anda suudad. Kas suudad endale andeks anda selle, kui lastega midagi sel ajal juhtub, kui sa korraks ära käid? Ja ma ei mõtle seda, kui keegi neist muhu otsa ette kukub. Jah, sageli juhtuvad need kõige hullemad asjad just meie endi nina all, aga mitte alati! Lapsed on ettearvamatud, ka need kõige illikukumad teevad vahel asju, mille peale üldse tullagi ei oska. Ei tea iial, millal multikad muutuvad igavaks ja nt tuletikud hoopis ligitõmbavamaks (hoolimata sellest, et neile on miljon korda seletatud, et lapsed ei tohi tikke võtta!) Jah, juhtuda võib kõike ja kõigega ei saa arvestada ja kõigele ei saa mõelda, sest muidu ei saa elada ja siis ei tahaks lapsi saadagi, aga on olukordi, mida annab ennetada. Hiljutiste sündmuste valguses sa ju tegelikult tead, et halvad asjad ei juhtu kellegi teisega kusagil kaugel, vaid need juhtuvadki meie endiga! Annaks ainult Jumal, et enam ei juhtu. Paraku tean ma seda liigagi lähedalt, kuidas mõni õnnetus võib olla fataalne ka siis, kui tundub, et kõik on kontrolli all ja midagi ei saa juhtuda! Nii, et see ei ole lihtsalt kahe lapse ema targutamine!
Aga tegelikult ajendaski mind praegu kirjutama hoopis sinu vastus Liivile. Otsisin kolmest kohast ja leidsin täpselt ühe kahe lapse ema kommentaari ja seegi ei olnud minu meelest kuidagi halvustav ega vastandav (4 vs 2), vaid täiesti adekvaatne kommentaar kelleltki, kes ise suurest perest jne. See pole siiski esimene kord, kus panen tähele seda, et sa suhtud aeg-ajalt... kritiseerivalt?! (ei oska paremat sõna hetkel leida) neisse, kel vähem lapsi, kui sinul. Ja tead, ma tunnen ennast nendel kordadel täpselt samamoodi puudutatuna, nagu sina siis, kui keegi teeb märkuse selle kohta, et miks neid lapsi sul neli on. See ei tee minust ega kellestki teisest vähem ema, kui meil vähem lapsi on, olgu neid siis 1,2 või 3. Ega tee see kellestki teisest rohkem ema, kui neid lapsi on rohkem, kui sinul, olgu neid 5, 7 või 10. Ema on ema! Ja niikaua kuni lapsi olenemata nende arvust armastatakse ja hoitakse, ei tohiks kellelgi olla midagi kobiseda. Jah, kogemused on erinevad, iseloomud on erinevad jne, aga see teine teema. Aga alati pole see ka meie enda valik, palju neid lapsi on või ei ole. Ja seda peaks alati meeles pidama, enne kui tuleb lause, et sul ju ainult kaks last... Ja nagu ütles üks viie lapse isa, siis sageli ongi nii, et 2 last ongi kõige rohkem, sest kahega ongi kõige raskem. Edasi juba vahet pole, palju neid on, sest siis läheb ainult lihtsamaks, sest kõik kasvavad. Aga seda võrdlust oskad sa enda kogemustest kindlasti paremini kommenteerida.
Mitmed inimesed on eri kohtades sel teemal kommenteerinud, et autosse isegi võiks jätta, aga mitte käivasse autosse. Vot minu pigem ei jäta seisvasse autosse. Just selle sama pärast, et suvel läheb ju kuumaks ja talvel külmaks. Nii et jahutus või soojendus töötavad, kui lapsed autos.
KustutaLastega koos jätan ma tavaliselt näiteks ka käekoti, nii et kui keegi midagi varastada tahab, siis loodetavasti on ta mõistlik ja võtab nelja lapsega auto asemel tühja käekoti ;)
Laste arvu suhtes ei ole ma kunagi mõelnud kritiseerida seda, kui keegi on otsustanud saada vaid 2 last. Kriitiliseks teeb mind see, et sel juhul otsustatakse, et nagu ei võiks ka teistel olla ja nagu oleks imelik, kui neid on rohkem. See on see, mis mind nö klassikalise kahelapselise pere vastu turri ajab (hea veel, kui oleks üks poiss ja üks tüdruk).
Minu kogemus on sama, et kolmandast lapsest läheb lihtsamaks ja tõesti oli kahe lapsega kõige raskem aeg mu elus. Aga need, kellel on juba ka kolmas, ei tule tavaliselt nö raamatutarkusi pilduma ja ütlema, kuidas ma peaks tegema. Vähemalt nende lapsevanemate (nii emade kui isade) puhul, kellega mina olen kokku puutunud ongi ka kuidagi hoopis teine suhtumine. Aga no ega üldistada tõesti ei tahaks.
Ja selles ma ka ei kahtle, et ühe lapse ema jõuab kindlasti oma lapsele hulga rohkem ema olla. Nii et kui nii jagama hakata, siis ikka on hoopis ühe lapse ema kõige rohkem ema ;)
Kogu selle looga tahtsingi selle pointini jõuda, et ei ole mõtet teise pere asjadesse sisse lennata, kui tegelikult ei tea, kuidas lood on. See oligi mõte, millest kõik need kirjutised olid ajendatud. Ja kommentaarid vaid tõestasid seda, et on vaja, et aegajalt ka niipidi asju näha lastakse.
See, kui palju minuga otse on ühendust võetud, sest kriitiliste kommenteerijate ees ei julgeta, on kurvastav. Miks ei julge meie teisiti mõtlevad lapsevanemad avalikult sõna võtta?
Aga sellepärast ju auto käima jäetaksegi, et jahutus töötaks suvel palavaga... ma olen olnud sunnitud lapse autosse jätma, kuna ta magab, kuid siis panengi konditsioneeri tööle, et autos oleks jahe... ilma selleta, ma tõesti ei jätaks last autosse palavaga, sest ilma konditsioneerita ei saa autot piisavalt jahedana hoida...
Kustuta