Kui ilusaks ma pidin saama, et telekasse mahtuda? ( RK2019 vol 2)

Eilne päev kulus suuresti sellele, et 10 sekundit ilus olla. Telekas. Varsti.

Õnnede-õnneks olen jõudnud nüüd selleni, et kui on vaja nägu pähe saada ja Tallinnas ilus olla, siis ma ei pea iga kord enne Pärnusse Maria Indermitte Make-Up Stuudiosse sõitma (olen ka seda teinud!). Just seal sain meeldiva kogemuse jumestaja Kätiga (make up artist Käti). Kuna ta tegutseb nüüd enamasti Tallinnas, siis paningi endale kohe aja kinni.

Pildistas Käti

Hommikul algaski meil Johannaga sõit Tallinna poole. Tooli istusin tavapärase tegevusjuhendiga: "Tee mind ilusaks!" Ausalt, see ilumajandus on minu jaoks väga kauge teema ning ma mõtlen, et ühel päeval... ÜHEL päeval ma lähen jumestamise kursustele ja õpin, kuidas ise ennast ilusamaks teha. Seni aga pakun professionaalidele tööd.

Kogu jumestuse tegemise aja beebi magas rahulikult. Juuste tegemise ajal sai aga uni täis ning nii me kahekesi seal toolis istusime. Nüüd on Johannaga käes see aeg, kus kõik on nii põnev ja huvitav... ehk siis sirgendaja juhe oli maailma ägedaim mänguasi. Või noh- oleks olnud, kui me oleks lubanud.

Kõnealune 10 sekundit on siis valimisreklaam Vabaerakonna seisukohtade tutvustamiseks. Kui suurtele plakatitele me kampaanias raha ei raisanud, siis telepurgi võimalusi oma vaadete tutvustamiseks kasutame. Meie ilus uus koduleht sai ka valmis ning seda näed siit: Vabaerakonna koduleht. Kõik, kes planeerivad enne teadliku valiku tegemist kõigi erakondade valimisprogrammid läbi lugeda, leiavad meie oma just sealt :)

Sellises vormis stuudios käimine oli minu jaoks täitsa uus kogemus. Kui Johannaga stuudiosse jõudsime, ootas peale lavastaja Neeme Kuninga meid seal ees Lääne-Virumaal kandideeriv Pavo Raudsepp, kes teatas, et aitab kõiki peresid, kellel on lastesaamisega probleeme. Teatasin, et mul ei ole ning tõestuseks näitasin turvahällis magavat Johannat. Mõistsime koos, et ilmselt ma tõesti pole siis sihtgrupp.

Kuna Vabaerakonna programmi kokkupanemisel koostasin mina perepoliitika osa, siis ilmselgelt sai minu poolt linti loetud lubadus, et lasterikastele peredele peaks olema tagatud riiklik garantii nii kodulaenu kui suurema auto liisimise jaoks. Suurema kodu või auto vajadus tekib pere suurenedes, kuid just pere suurenedes vaadatakse pangas sinu peale viltu, kui soovid kodulaenu või autoliisingut. Nii on selle ettepaneku mõte teha kodu või auto saamine lasterikastele peredele võimalikuks, aga mitte kellegi eest midagi ära maksta. Ilmselt pole saladus, et mõnigi erakond ei hoia hiiglaslikelt lubadustelt praegu tagasi... aga samas on reaalsus, et enamusi neid roosamanna lubadusi täita pole võimalik.

Pärast mind hakkas Harju- ja Raplamaal kandideeriva Raivo Kokseri klipi filmimine. Kuna ta on seda varemgi teinud, sai Raivo ülesandeks nii kaua beebi Johannat hoida, kuni minu klipp purki saab. Mikrofon poetati kleidi alla, lavastaja Neeme Kuningas näitas lavalise liikumise ette ja seejärel tuli oma laused ilma igasuguse kaamera hirmuta välja öelda... ja siis veel ise teksti juurde mõelda. Ausalt- ma võin tundide viisi rääkida, aga mõne lausega midagi määravat öelda on ikka suht raske. Seda enam oli mõnus tunne, kui saime mu klipi üsna kiirelt valmis.

Nüüd jääb siis oodata, millal professionaalid oma töö ära teevad ja siis minu 10 sekundit tele-eetrisse jõuab!

Õhtu lõppes mul ikkagi Pärnus, sest pidasime Vabaerakonna Pärnumaa kandidaatidega ühe pisikese koosoleku maha. Ja nii me 3.märtsi poole liigume.

Kui aga üldisemalt valimiskampaania kulgemisest rääkida, siis ma ikka mõtlen, et omapäraseid inimesi ja juhtumeid satub minu teele eriti palju sellepärast, et mul ka tulevikus jaguks materjali, millest raamatuid kirjutada.... Eks ole? 

Samal teemal kirjutan siin:  

15.01.2019 Milline on Riigikogusse kandideerija argipäev? Vol 1

1.05.2018 Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, peaaegu 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kuidas sisustada 8-aastase poisi sünnipäeva?

Pole saladus, et meie peres toimub väga mitu sünnipäeva aastas. Seega on minu jaoks väga mitu korda aastas küsimus, et kuidas seekord pidu pidada.

Aastaid teadsin, et kuna kodus on piisavalt ruumi, siis mängumaadele me ei lähe. Laste kasvades on kodus aga üha vähem teha. Joosepi sünnipäeval käisid ühel aastal lastega mängimas Everlin Event peokorraldajad. Sellest sünnipäevast saad lugeda siit: Everlin Event kullakaevajad tõestasid, et ma elan koos koletisega.

Lähim mängumaa on meist umbes 35 kilomeetri kaugusel Pärnus. Nii tundub mõttetu, et me ise ja kõik osalevad lapsed Pärnu-Jaagupi piirkonnast peaksid linna sõitma. Kohapeal on suurematest kohtades spordihoone, kus on jällegi kohe küsimus, et mida teha. Jätkuvalt on ju ka kodus ruumi, aga taas küsimus- mida lastega teha?

Nii ongi oodatud kõik soovitused, et mida 8-aastaseks saava lapse sünnipäeval teha?
(see, et umbes kuu aja pärast tuleb mul enda sünnipäev välja mõelda, pole hetkel teema... aega on ju...)

Suvel olen läinud batuudi tellimise lihtsat teed. Kui õues on batuut, siis on kõik lapsed hoitud ning suurim mure on, et keegi kellegagi kokku ei põrkaks või lapsed teineteist liu laskmisel ei takistaks. Veel suurem mure on muidugi ilm. Alles sel jaanipäeval oli küsimus, et kas sünnipäevapeole tellida batuut või tuleb hoopis vihm. Tuli vihm. Batuuti ei tulnud.

Kas olete laste sünnipäevale mingeid esinejaid kutsunud, kes lastega tegeleks? Soovitusi?


Või olete ise ägedaid mänge välja mõelnud?  
/kuna sünnipäeval ma ise samal ajal tegelen tavaliselt toitlustamisega, siis õhtujuht samal ajal olla ilmselt ei jõua/


Minul on loomingulised mõtted hetkel otsas, nii et igasugune abi ja info ja soovitused ja mõted on väääga teretulnud! 


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

5 harjumust, mida edukad teevad "keskmisest" inimesest erinevalt

Ilmselt oled kuulnud, et umbes 1,5 aastat tagasi alustasin väljakutset "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?". Praeguseks olen 16nda raamatu juures, seega päris pikk tee veel minna. Aga praeguseks olen leidnud mitmeid ühiseid jooni, mida edukad inimesed teevad teisiti. Mitmeidki neist kasutan ka oma elus ja võin kinnitada, et töötavad. Kuna minu käest samuti pidevalt küsitakse, kuidas kõike jõuan, siis mõned vastused on selles postituses.

Seni loetud raamatute põhjal tean, et edukad inimesed:

1. ei jõua kõike, kuid oskavad valida, mida peab jõudma - edu ei seisne selles, et teed rohkem kui teised, vaid selles, et teed õigeid asju. Näiteks äris pead esmalt mõtlema, millised on need kohad, kust tuleb sinu raha ning neid tegema. Mõnikord tuleb teha ka töid, mis ei too raha sisse kohe, mõned ka üldse mitte, aga neid tegemata ei saa edasi liikuda.  

2. teevad nimekirju vajalikest tegemistest- meelespidamist vajalike asjade üleskirjutamine on mul kombeks olnud juba aastakümneid. Ja see on oluline harjumus ka kõigil edukatel inimestel. Tööde ja muude meelespidamist vajavate asjade järjestamise puhul on kõige olulisem see, et siis ei pea su aju enam tegelema nende meelespidamisega, vaid saab muid mõtteid edasi mõelda. Teiseks on nimekirja nägemine rahustav, sest tekitab kuidagi korra. Peas tundub, et nii palju on teha ja meeles pidada, kui aga asjad on paberil, siis tuleb tihti välja, et polegi nii palju teha. Kolmandaks aitab nimekirjast tehtud tööde mahatõmbamine endale eduelamuse kinkida ja näed, et hoolimata pikast tegemata asjade reast on palju juba tehtud.

3. teevad esmalt seda, milles on head ja delegeerivad kõike, mida võimalik- meil kõigil on kõigest 24 tundi ööpäevas. Igaühel täpselt sama palju aega. Seega on oluline, et esmalt teeks igaüks seda, mida vaid tema suudab pakkuda. Ehk seda, mida teised ei saa tema eest teha. Näiteks minu puhul oli maailma parim otsus firmale raamatupidamisteenuse tellimine. See andis mulle hulga rohkem aega kirjutamiseks ja kirjastamiseks.

4. teenivad raha sellega, mida armastavad- tihtilugu inimesed otsivad endale töökoha ning vajaliku suurusega palga. Edukad inimesed aga mõtlevad, mis neile väga meeldib, mida nad ka tasuta teeksid ning seejärel mõtlevad, kuidas sellega raha teenida. Mina olen kindlasti viimased aastad just nii elanud, sest kirjutamine on kogu elu mu kirg olnud.

5. kasutavad oma aega teadlikult- see ei tähenda, et telekat ei tohiks üldse vaadata, aga telekas ei saa valida, millal sina teda vaatad. Ei tähenda, et lõbutseda ei võiks, kuid pidu ei saa "kogemata" kesta mitu päeva. Ehk et küsimus on teadlikes valikutes. Samuti tähendab see teadlikult puhkamise ja pere jms vajaliku jaoks aja leidmist. Raamatutest rääkides kuulen tihti, et lugemiseks pole aega. Aga aega on ju kõigil sama palju. Aega on selle jaoks, millele me seda otsustame kulutada. Kui sa päeva lõpuks ei tea, kuhu aeg kulus, siis on tegemist väga mitteteadlikul ajakasutusega. Tee esmalt ära olulised asjad ja seejärel vaata, kas muu jaoks aega jääb.


Sellised on hetkel minu lugemisprojekti "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?" esmased järeldused, mida ka enda elus püüan sisse viia. Kui mõelda, kui tihti kuulen, et "kuidas sa seda jõuad?", siis ilmselt olen mingil tasemel sellega hakkama saanud. Miljonär veel ei ole, seega aga arenemisruumi on :)

Enesearengu teemad on minu jaoks alati põnevad olnud, nii et varsti kirjutan neist ilmselt veel.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Miks meie majal pole uut katust?

Täna sain aru, miks meie majal pole uut katust. Kiire vastus- sest ma valisin nii.

Igaks juhuks ütlen, et ei, meile ei hakka katus kaela vajuma. Samuti on tuba soe. Umbes 7 aastat tagasi majja kolides oli täitsa tavaline, et talvel oli hommikuks toas 15 kraadi. Õnneks siiski sooja, mitte külma. Aga päevast päeva tegelesingi kodus pliidi ja ahju kütmisega... ja ikka oli külm. Laste ja muude tegemiste kõrvalt ei ole maja 7 aasta jooksul lõplikult renoveeritud. Aga kui meenutada puntki, kust alustasime, siis mina vinguda ei oska. See ongi mu suur viga- mäletan nii palju minevikku, et oskan väga tänulik olla selle eest, mis mul olevikus olemas on. Samuti mäletan, mida kõike on tulnud selleks teha, et nullpunktist praegusesse jõuda. Ja ikka olen tänulik, sest nii hästi on läinud nende aastate jooksul.

Kindlasti on neid, kellel on suuremad, uhkemad, paremini renoveeritud majad, aga siit jõuamegi tagasi esialgse küsimuse juurde- miks meie majal siiski uut katust pole? 

Kusjuures see pole ainuke asi, mida meil pole. On veel pikk nimekiri asju, mis meil võiks olemas olla... aga nagu näha, siis me ei sure ilma nendeta.

Kiire ja lihtne vastus on siin, juuresoleval pildil. Valikute puhul on minu eelistus alati laste huviharidus ja kultuur. Loomulikult tuleb maksta kõik, mida on vaja maksta, osta kõik, mida on kindlasti vaja. Aga kui on valimise koht, siis huviharidus on see, mida ei saa hiljem tagant järgi anda.

See, millisel tasemel mu lapsed tulevikus pilli mängivad, tantsivad, korv- või jalgpalli mängivad, sõltub neist endist. Olen ise paljusid neist asjadest teinud ja minust ei saanud ühtelgi neist aladest tipptegijat. Sai hoopis kirjanik, kirjastaja, Heli Kirjastuse omanik ehk väikeettevõtja. Ning see on töö, mille "saaduste" eest minu lapsed nüüd huviharidust saavad.

Oma kogemusest tean jällegi seda tugevamalt, et ma ei saaks praegu teha sellist tööd ja elada sellist elu, kui ma poleks õigel ajal huviharidusest osa saanud. Uusi teosed kirjutades kasutan tihti enda elukogemust, sest saan kirjutada parimalt ikka sellest, millest ma midagi tean. Olulisem on aga see, et mu loovuse musklid töötavad, sest olen neid kogu elu treeninud ja kasutanud.

Laupäeval osalesin Tallinnas Poliitikapeol, kus koos Elo Lutsepaga esindasime Vabaerakonna mõtteid loomevabaduse teemadel. Mina rääkisin ühes paneelis koos Tõnis Lukase, Heidy Purga ja Piret Räniga loomevabadusest ja isikuõigustest. Delfi pildid üritusest on näha siin: Poliitikapidu. Üheskoos tõdesime, et loomevabadusega on meil Eestis tegelikult päris head lood. Pigem on asi selles, et meil pole midagi püha, nii et inimeste üllatamiseks tehaksegi aegajalt küsitava väärtusega aktsioone. Loomingu hindamisel on olulisem aga inimese harituse tase... mis jõuab jällegi ringiga tagasi huvihariduse ning kultuurielamuste kättesaadavuse küsimuseni. 

Päev lõppes järeldusega, et kaitsekulude tõstmise ja pideva välise ohu kartmise asemel peame mõtlema, et mis on see, mida kaitseme ja kas panustame kaitstavasse sama palju kui kaitsmisse. Ehk kultuur ning sealhulgas (laste) huviharidus on oluline, sest loob Eesti riiki. Seda, mida kaitsta. 

Kui arvutan kokku, kui palju viimase 10 aasta jooksul olen 4 lapse eest tasunud huviringide tasusid, esinemisriideid, esinemiste osalustasusid, kütust huviringidesse sõitmiseks, suurest läbitud kilomeetrite arvust tulenevat autoremonti, teatri- ja kinopileteid, ostnud raamatuid... lisaks aeg, mis olen lapsi trennidesse-ringidesse sõidutanud, ukse taga oodanud, tundides kaasas käinud, esinemisi vaadanud, kodus koos lastega pilli harjutanud, huviringide jõulu-, kevad- jms pidudel osalenud (=aeg, mil ma ise tööd ei tee ning juurde ei teeni!),  siis ilmselt oleks meie maja võinud selle summa eest saada päris mitu katust.

Poliitikapeol oli hea näha, et huviharidus ning kultuurielus osalemine on kõigi erakondade esindajate jaoks oluline. Vabaerakond on seisukohal, et igale lapsele peab üks huviring olema riiklikult tasutud (ehk lapsevanema jaoks tasuta). Maal elava lapsevanemana saan aga aru, et see pole ainus lahendus. Esmatähtis on see, et huviringid ei koonduks vaid linna. Paljudel lastel jääb huvihariduse valik väikeseks, sest lapsevanematel pole võimalik korraldada või tasuda transporti, et laps linna huviringi jõuaks. Tasuta transport pole siinkohal lahendus, sest suur osa maapiirkondades elajatest ei saa sellest nagunii osa. See on linnainimeste luksus, kellel nagunii on luksuslik võimalus ühistranspordist osa saada. Nii on oluline hoida võimalikult hea huviringide valik maapiirkondades.

Selleks aga peab olema paremini korraldatud huviringide õpetajate tasustamine. Praegu ei käi nad ei õpetajate, ega kultuuritöötajate alla ja ongi kusagil seal vahepeal. Enda laste pealt tean, et huvihariduse puhul on aga kõige olulisem, et lapse ja õpetaja vahel oleks klapp. Minu lastel on väga vedanud ning igaüks on oma õige õpetaja juures. Ausalt öeldes pillide valikul ma väiksemate laste puhul vaatasin ise just seda, millise õpetajaga milline mu laps ilmselt kokku sobib. Ja siiani tundub, et valik on õige.

Viie lapse emana kinnitangi, et laste huvihariduse arvelt midagi muud tulla ei saa. Lapsevanemana on minu kohustus luua võimalusi, mille pealt lapsed tulevikus ise saavad edasi panustada ja areneda. Periood, mille vältel lapsi mõjutada saan, on väga lühike ning lõppeb varsti.... no umbes 10... või 20 aasta jooksul. Nii kaua panustan samal ajal jõudu mööda poliitikasse, et lapsevanemate kogemus ja huvid oleksid paremini esindatud.

Hmm, aga jäin nüüd mõtlema, et kui keegi pakuks meile katust, siis... ilmselt läheks see katusele ;) 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas oskad nimetada ühe omaduse, milline peaks Riigikogu liige olema?

Ilmselt teame kõik, milline ei tohi riigikogulane olla. Kui hallil päeval seda küsida, siis vastavad mõne inimese arvates neile tunnustele ilmselt kõik praegused riigikogulased... ja endised... ja tulevased... 

Kõik teavad ka, et ükskõik, kes Riigikokku saab, muutub selliseks, millist inimest me ei soovi näha. Et kui enne oli tore-vahva-asjalik inimene, siis riigikogus muutus selliseks, nagu "kõik need teised!"

Need punktid on meil seega selged ja edasist arutamist ei vaja.

Aga edasi?

Fakt on see, et Riigikogus on alati keegi... vähemalt kuni senise riigikorra säilimiseni... ja ma ei näe, et see peaks lähi- või isegi kaugemas tulevikus muutuma. Kas lepime sellega, et Riigikogus on alati inimesed, kes sinna ei kõlba?

Teen ettepaneku: mõtiskleme kõik koos, milline inimene sobiks Riigikogusse? Millised omadused-oskused-teadmised, peaksid olema Riigikogu liikmel (seega ilmselt ka sinna kandideerijal)?

Kõik, kes on kunagi mingitel valimistel osalenud, teavad, et kui muidu võetakse sind inimesena, spetsialistina mingil alal jne, siis valimiste väljakuulutamise hetkel saab sinust "kandidaat". Siis arvatakse, et sa teed ja ütled kõike sellepärast, et oled "kandidaat".

Ühelt poolt on see arusaadav- kampaaniat tegev inimene ilmselt käitubki teisiti.
Teisalt- kui sa ei soovi saada valituks, siis ilmselt poleks ka mõtet oma aega ja energiat kandideerimisele kulutada. Kui sa juba kandideerid, siis ilmselt on sul mingid mõtted, mida soovid valituks saamise korral teha... ja mille elluviimiseks on vaja saada valituks.

Nii jõuamegi lubadusteni- neid oleme viimasel ajal kuulnud tohutult. No ja eks meie Vabaerakonna ridades oleme neid ka andnud. Kuigi oleme enda mõtetele ikka tulud ka juurde lisanud, sest nii see eelarves käib- kusagilt tuleb ja kuhugi läheb.

Reaalsus on see, et lubadustega näitame seda, mida Eesti elus oluliseks peame. Nagu ka kõik teised erakonnad. Aga kui lubadusi annab erakond, kelle enda eelarve on sügavas miinuses... pikema aja jooksul, siis kuidas saaksime nende kätte kogu riigi eelarve usaldada?

Või lubadused, millest vaid väikese osa kokkuliitmisel saame aru, et meie pisike riik ei suuda neid kunagi täide viia? Või erakond, kellel on olnud pikalt aega koalitsioonis oma plaane ellu viia, kuid nüüd leiavad, et viimaste mõne aasta jooksul pole neil vabad käed olnud ja seega pole saanud mitte-mitte-midagi teha?

Nii tundubki hea valik vaid mõni uustulija, sest nemad pole veel midagi teinud... aga hirmutav peaks olema see, et kui me neist midagi ei tea, siis ilmselt on kõik halb ja omavaheline paikaloksumine ka veel tegemata.

Täna käisime Pärnumaa Vabaerakonna kandidaatidega plakateid varjutamas. Meie sõnum on lihtne: vali inimene, mitte plakat. Olen nii palju kuulnud, et miks meie plakateid väljas ei ole ja millal need tulevad... aga pigem võiks küsida- kuidas saab ülikalleid plakateid endale lubada erakond, kelle eelarve on sügavas miinuses? Ja veelgi enam- kas meie kõigi raha eest ülalpeetavad erakonnad peaksid oma vaateid tutvustama ikka ülikallite suurte näopiltide kaudu?Veelgi olulisem- milliseid vaateid me neist plakatitest teada saame?

Kirjanikuna on minu jaoks valimised alati head, sest saan palju pastakaid. Ausalt- pastakas on minu jaoks arvuti kõrval üks olulisemaid töövahendeid ning ALATI on mul kõik pastakad puudu.

Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis tegelikult võin ma endale pastakaid ise ka osta... praegu Pärnu tänavatel laiuvate näopiltide raha eest võib päris mitu kirjanikku endale päris mitu pastakat osta...

Aga nii kaua, kuni tänavatel laiuvad plakatid toovad kaasa positiivseid valimistulemusi, nii kaua neid ka tehakse. Kuni valijad näitavad, et suured näopildid aitavad valijal endale sobiva kandidaadi leida, nii kaua teretavad ka järgmistel valimistel tuttavad ja veidi tundmatumad näod meid meie enda raha eest igal postil ja plangul.

Kogu selle arutlusega jõudsingi algusse tagasi: palun jaga minuga oma mõtteid, milline peaks olema riigikogulane? Mille järgi peaksid valijad oma valiku tegema? Kui tähtsad on lubadused? Kui olulised senised teod? Ja kuidas need kõik peaks valijani tooma? Ja kuidas võiks neid mitte valijani tuua (ehk et mida sa kandideerijatelt ei soovi)?

Minu kandideerimine jätkub homme Tallinnas loomevabaduse debatil. 

Arukaid otsuseid!

Suur tänu juba ette kõigile, kes raatsivad oma mõtteid jagada, sest mind tõsiselt huvitavad vastused neile eeltoodud küsimustele! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Mis sai Erika Salumäe teisest lasteraamatust? + LOOSIMINE

Margit Peterson, Erika Salumäe ja mina

Eelmisel aastal tõi Pärnu kirjanik Margit Peterson mulle ülivahva uudise- olümpiavõitja Erika Salumäe kirjutab lasteraamatut ning Margit soovitas minu Heli Kirjastust seda kirjastama. Mäletan seda sisemist värinat, kui Erikale esimest korda helistasin... ja see oli asjatu- järgnevad pikad telefonikõned on kõik olnud ülimalt soojad ja südamlikud. Koostöö algusest kirjutasin veidi siin: Päikseline koostöö Erika Salumäega kannab vilju

Sügisel jõudsimegi nii kaugele, et Erika Salumäe esimene lasteraamat "Triinu lood" 1.osa jõudis raamatulettidele. See oli planeeritud Erika olümpiavõidu 30.aastapäevaks. Kahjuks ei õnnestunud planeeritud ajal raamatuesitlusi teha, sest Erikal polnud võimalik Eestisse lennata.

Are Altraja, Erika Salumäe, Urmas Sõõrumaa

Ära ei jäänud aga midagi. Nii maanduski Erika jõuluootuses Tallinnas detsembrikuu algul. Esitlused toimusid Rakveres, Pärnus ja Tallinnas. Veidi kirjutasin neist selles postituses: Kuidas ma õppisin detsembris rahulikult kiirustama?

Kuni Rakvere kohtumiseni olime omavahel vaid telefonis suhelnud. Seda kummalisem oli, et Rakveres esimest korda kallistades oli tunne, nagu oleksime juba ammu tuttavad. Mõne inimesega lihtsalt on nii, et ta on kohe väga oma.

Rein Kilk, Erika Salumäe ja mina

Rakvere ja Tallinna esitlust aitas korraldada Sportland Are Altraja eestvedamisel. Nii oli meil uhke valge vaip ja imelised kuusepuud, mille all istuda. Lisaks sellele toodi Sportlandist kohale olümpiavõidu jalgratas, mille juures kõik soovijad said koos Erikaga pilti teha. Tavaliselt seisab see ratas Ülemiste Keskuse Sportlandi poes, kus seda siis niisama näha saab.

Ülimalt armas oli kohale ilmuda nii, et kõik oli korraldatud. Olles aastaid töötanud Heli Kirjastuses, kus ma peaaegu kõiki asju ise ja üksinda teen, oli koos suure ettevõtte esindajatega esitluse planeerimine hoopis uudne kogemus. Jah, varasematel töökohtadel (nt personalijuhina) olen loomulikult suuremaid üritusi korraldanud, kuid raamatuesitlusi nii suurejooneliselt veel mitte.

Kõigil esitlustel lubasime, et varsti-varsti tuleb ka teine raamat. Mis sellest siis sai? 

Nagu lubatud- Erika Salumäe lasteraamat "Triinu lood" 2.osa oli juba eelmise aasta lõpus lettidel. Seda saad osta ka Heli Kirjastuse e-poest ja loomulikult Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidest.

Suur-suur tänu Erika sõpradele-toetajatele, kes aitasid kaasa Triinu lugude ilmumisele ning sellele, et kõik need vahvad raamatuesitlused teoks said.

Erika ja mina

Urmas Sõõrumaa, Helina Eha ja Rein Kilk rääkisid Tallinna esitlusel ka ise, miks nad nii selles kui Erika teistes tegemistes ikka hea meelega kaasa löövad. Kuuldu põhjal võib kokkuvõtlikult öelda, et Erika ise teeb kõike nii hingega ja pühendunult, et see paistab kõigile välja. Esmalt mõtleb ta, kuidas teistele anda. Seetõttu ongi teised valmis osalema Erika projektides.

Pühendumisest ning järjepidevusest saab lugeda Triinu lugude mõlemast raamatust.

Aitäh, armas Erika, nende lugude eest! 

Loodetavasti saame varsti lugejaid üheskoos juba uute lugudega rõõmustada!

Praegu aga tahaksime üheskoos Erika ja tema toetajatega rõõmustada kolme raamatusõpra. Selleks loosime 1.veebruaril välja 3 komplekti, millest igaühes on Triinu lugude mõlemad raamatud. Eriliselt väärtuslikuks teeb auhinna see, et raamatu 1.osa on Erika autogrammiga.

Loosimises osalemiseks:
1) kirjuta palun siia postituse alla, mis sinul Erika Salumäega esmalt seostub- milline märksõna või mälestus esimesena meelde tuleb;
2) jaga seda postitust avalikult oma FB lehel!

Juba 1.veebruaril loosime välja 3 õnnelikku, kes igaüks saavad auhinnaks 2 raamatut!

Kui sa loosimises osaleda ei soovi, siis olen tänulik, kui ikkagi seda postitust jagad, et hea uudis Erika uuest lasteraamatust jõuaks kõigini, kes seda raamatut võiks lugeda soovida. 

Tänu Erika lasteraamatu kirjastamisele avastasin ka endas taaskord lastekirjaniku. Nii olengi lõpetamas kahte enda lasteraamatut. Neist ühe illustratsioonide autoriks on Jana Valge, kes ka mõlemad Triinu lugude raamatud illustreeris. Nii võib öelda, et tänu Triinule sünnivad ka minu järgmised lasteraamatud.

Elus nii käibki- iga kogemus on vajalik selleks, et järgmiste etappide juurde edasi liikuda! Igast kogemusest tuleb kaasa võtta see, mis aitab sul paremaks, targemaks ja eneseteadlikumaks kasvada.

Mõnusaid kohtumisi teile kõigile Triinuga! Loodetavasti leiate neist lugudest igaüks endale selliseid mõtteid, mis aitavad isegi paremaks kasvada. Mina küll leidsin.

Head lugemist!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Milline on Riigikogusse kandideerija argipäev? Vol 1

Ilmselt pole enam kellelegi saladus, et juba mõnekümne päeva pärast saavad kõik pärnumaalased soovi korral mulle oma hääle anda. Nimelt kandideerin eesootavatel valimistel. Kevadel kirjutasin, mis juhtus, et otsustasin kindlasti, et kandideerin Riigikogusse. Seda loe siit: Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule! 

Järgmistel nädalatel annan veidi rohkem siin aru, et mida see otsus igapäevaselt tähendab.

Kellelegi pole saladus, et selle aasta algus on Vabaerakonnale olnud sisemise eneseotsingu ja paikaloksumise aasta. See peaks kõigi jaoks julgustav olema, sest nagu näha uute tulijate pealt, siis lastehaigused tuleb kõigil nagunii läbi elada. Meil on see nüüd tehtud ning enesetunne selgem ja terviklikum.

Vabaerakonnal pole pikki aastaid töötavat masinavärki, mis valimistest valimisteni meie inimestele kampaaniat teeks. Kui aegajalt seda halvustatakse, siis igale Eesti inimesele peaks see tegelikult julgustav olema, et Vabaerakonna puhul ei tule toita suurt hulka kaadritaguseid, kes meie eest töö ära teeks. Nii lihtsalt on!

Samuti ei tule tänavatele meie suuri näopilte. Lastega linna trenni sõites oli ühel päeval äkitselt kogu linn inimeste nägusid täis. Minu 10-aastane uuris: "Kus sinu nägu on? Te olete teistest maha jäänud!" Selgitasin siis, et poliitikas osalemiseks ei pea suure pildiga tänaval olema, vaid olulisem on, et su mõtted inimesteni jõuaksid. Loodan, et ma lapsele väga idealistlikku pilti poliitikast ei maali. 

Pildistas Urmas Kesa

Pärast sügisest üldkoosolekut sain endale austava võimaluse kirja panna meie perepoliitika ideed. Nagu arvata võib, on minu jaoks ülimalt oluline lasterikaste perede hakkamasaamine. Mitte lihtsalt, et raha rohkem jagataks, vaid võimalusi. Et riiklikult toetataks hakkamasaamist. Näiteks riikliku garantii loomine, et lasterikkad pered saaksid pere suurenemisel võimaluse suurema elukoha või auto ostmiseks. Tavaolukorras väheneb kodulaenu või autoliisingu saamise võimalus iga lapse sünniga ja samas see on just olukord, kus suuremat kodu või autot on just vaja. Garantii ei tähenda seega raha jagamist, vaid võimalust ise osta. Vabaerakonna perede ja hoolivuse teemaga seotud  mõtteid saad lugeda siit: hoolivuspoliitika.

Usun, et nende valimiste põhiline teema peabki olema, et kuidas keskmine eestlane hakkama saab! Ehk et kuidas inimeste igapäevastelu lihtsamaks muuta. Kõik ilusad ja kõrged mõtted ja väärtused jäävad inimestele kaugeks, kui enamus energiat läheb igapäevaseks hakkamasaamiseks. Mitmed suuremad erakonnad lubavad erinevaid toetusi jms tõsta, aga see raha tuleb ju ka kusagilt ning ilmselt tõuseksid teiselt poolt hinnad... ja igapäevaselt inimesed ikka paremini elama ei hakkaks.

Pildistas Kati Kongo

Vabaerakonna tugevus on ka meie regionaalpoliitika. Igapäevaselt maapiirkonnas elades tean ja näen, et maaelu on luksus ning püsib, kuni siinsetel elanikel on soovi seda luksust kinni maksta. Tegelikult on mitmeid võimalusi, mida teha, enne kui viimane pankrotis "maakas" tule kustutab ja ka linna kolib. Vaata siit, mida Kaul Nurm räägib sellest, kuidas säilitada ka elu väljapool Tallinnat. 

Argipäevad (või nädalad) näevad selle kõige tulemusena välja nii, et igal esmaspäeval on meil erakonna juhatuse koosolek. See tähendab, et sõidame beebi Johannaga sinna, kus koosolek toimub. Enamasti erakonna kontoris Tallinnas.

Sel nädalavahetusel kohtusime kahepäevasel esinduskogul Padise lähedal. Seal käis viimane töö nimekirjaga. Lähipäevil antakse Vabaerakonna nimekiri üle ning seejärel saab sellest rohkem kirjutada. Samuti ootab ees Pärnumaal nimekirja lõplik järjestamine.

Ühel eilsel kohtumisel tuli jutuks, et kes ma siis nüüd olen. Jätkuvalt elan sellest, kui inimesed ostavad minu enda kirjutatud ja mu kirjastuses kirjastatud raamatuid. Samas olen poliitik, kes ühelt poolt peaks oma mõtteid tutvustama, kuid teisalt ei tohiks nagu kusagile ilmuda, sest... on poliitik. Nii ongi käes keeruline aeg, kui üdiläbinisti-poliitikud teavad, et on poliitikud, aga need, kes päris elu kõrvalt poliitikas osalevad, ei saa nagu aru, kes nad siis on. See vist ongi igapäevaselt üks suuremaid ülesandeid- saada iga päevaga üha pädevamaks poliitikuks, ise negatiivses mõttes põliseks-poliitikuks muutumata! ;)

Püüan nüüd järgmistel päevadel samuti siin aru anda, kuidas see eesmärk mul õnnestub!

Tegemistest poliitmaastikul kirjutan veel siin: 

1.jaanuar 2019 Rohkem tavaelu kogemust Riigikokku! 

19.november 2018 Miks sai mu beebi tänu perepoliitikale 3-kuuseks hotellis?

14.mai 2018 Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Milline on üks ülimalt lihtne moodus, kuidas oma päev otsekohe õnnelikumaks muuta?

Õnnetult elamine on väga lihtne. Isegi, kui kõik on hästi ja oled õnnelik, siis juhtub mingi ettearvamatu asi ja olekski nagu kogu õnne käega pühitud. See võib olla mõni ootamatu uudis, kaaslase halb tuju, negatiivne tagasiside su tööle vms. Tuttav olukord kõigile, eks ole?

Kuidas aga kõigest sõltumata siiski otsekohe õnnelikumaks muutuda?

Ülimalt lihtne nipp: ela sellist elu, nagu tahad! Ole alustuseks õnnelik kõige üle, mis sul on. Seejärel vaata üle, mis sind võiks kurvastada ja muuda kõike, mida saad. Kui sind kurvastavad pesemata nõud, siis lihtsalt pese need ära, kui tegemata tööülesanne, siis lihtsalt tee see ära jne.

Meie elule annab tooni see, millele tähelepanu pöörame. Kui muidu on kõik hästi, aga juhtub üks väike negatiivne asi ning sellele ülimalt palju tähelepanu pööratakse, siis oleks kogu päev nagu raisku läinud. Samas ülejäänud asjad on ju korras. Inimese enda valik oli negatiivne tähtsamaks muuta.

Iga päev on meist igaühe valik, millele sel päeval tähelepanu pöörata. Loomulikult ei lähe alati kõik meie soovi järgi. Aga mõnikord pole see, mida endale soovisime, ka meile üldse kasulik.

Enda soovide järgi elamist takistab teinekord näiteks mõtlemine, et: kui ma seda teen, siis olen teistest rohkem teinud ja ma ei saa selle eest väärilist tasu, see pole võrdne ja õiglane!

Jaa, võid ootama jääda, et maailm on õiglane ja suudame koostööpartneritega kõike võrdselt jagada. Aga kui sinu mõtetest, ootustest ja plaanidest aru ei saada, kas nii kaua elad õnnetult oludes, mida sa pole valinud ja mille muutmine on sinu võimuses? Võib ka nii.

Aga võid ka muuta ümbritseva selliseks, nagu sulle sobib ning seda nautida. Selle asemel, et võrdsust oodata, naudi hoopis, et sina saad valida sellises keskkonnas, oludes jms, mille sina valisid.

Tööl on tavaline, et jäetakse asjad tegemata, sest need on kellegi teise ülesanne ja mina ei saa piisavalt palka... Jällegi- enamusele tuttav teema! Siingi läbiproovitud soovitus- tee hoopis rohkem! Edukad inimesed teevad alati rohkem kui neilt oodatakse. See teebki nad edukaks. Järgmisele tasemele jõuad siis, kui eelmise normi ületad. Kui keegi saab rohkem palka, siis ole ise ka selle vääriline, et rohkem teenida. Kui selles kohas ei saa, siis loo endale mujal sobilikud võimalused. Kui sa iseendaga hästi läbi saad, siis ei vingu enam keegi, kui küsid oma töö eest väärilist palka.

Nii et kõik algab ikka iseendast ja mõtlemisest! 

Inimestevahelised probleemid algavad tihti sellest, et me ootame teiselt seda, mida ta ei suuda anda. Veel hullem- ootame teistelt seda, mida me ise ei soovi anda. Tegelikult algab kõik andmisest. Saad seda, mida annad. Enamus meist aga ootab esmalt, et saaks ning alles seejärel on nõus vastu andma. 

Jah, selle teksti kirjutamiseni jõudsin seetõttu, et viimasel ajal pean jälle isegi neil teemadel palju mõtisklema. Nüüd on kõik jälle selgem! Olen endale viimastel päevadel saanud-võtnud mitu ülesannet, mis tundusid pikalt kellegi teise teemad... aga kinnitan, et täna olen õnnelikum kui paar päeva tagasi!

Imelist päeva ja tarku otsuseid sullegi! 


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com