Turvalise elu stiilinäide

Kuulsin hiljuti enda ja teiste minusuguste noorte emade kohta kommentaari, et me ei peaks oma lapsi nii palju tagasi hoidma ja piirama, sest kuidas nad muidu õpivad ja arenevad. Eriti kuna me ise oma laste vanuses olime samasugused.

Need sõnad tulid päras seda, kui mu vanim poeg oli just puu otsast alla kukkunud....mis tähendab, et enne seda oli tal luba sinna ronida. Ja kuigi kukkus, siis ikka on lubatud järgmisel korral ka ronida. Ta sai aru, et astus ise liiga õrna oksa peale ning allalendamine on asjade loomulik käik. Ja nooremad vend ja õde (4- ja peaaegu 3-aastane) võivad samuti jätkuvalt ronida.

Nii ongi ohu ja ohutuse piir üks pidev küsimärk. Vanemal põlvkonnal hea norida, et “huvitav, kuidas küll meie oma lapsed saime üles kasvatatud, kui selliseid ohutusnõudeid polnud...”, aga no ajad on muutunud. Mäletan küll, kuidas ise lapsena autos heal juhul turvarihmaga kinni olime, kuid enda laste puhul ma küll autosõidul turvalisuse mõttes mööndusi ei tee. Jah, mina ja teised meie põlvkonna lapsed jäid ellu, aga liiklustihedus oli tol ajal midagi muud.

Ronimistega on meie majas aga selline reegel, et lapsed võivad ronida nii kõrgele ja kaugele, kui ise saavad. Ehk et kui beebi ei ole veel võimeline aknalauale ronima, siis ei tohi keegi teda ka aidata. Kui lapse veel ise õunapuu otsa ei saa, siis keegi ei aita.

Ja nii turvaliselt elamegi. Ikka muudkui iseomaenda võimetest edasi arenedes.

Teenetega ja teeneteta

Viimased päevad on taaskord sundinud mõtlema, et kui erinevalt inimesed oma elusid elavad. Üks liigitumise võimalus on selle järgi, kellel võlgu ollakse.

Üks tüüp inimesi on sellised, kes püüavad kogu aeg enda ümber koguda inimesi, kes oleks neile teene võlgu. No ikka igaks juhuks, sest kunagi ei tea, kus võib "head sõpra" vaja minna. Heaks sõbraks nimetatu on tegelikult aga lihtsalt võlglaseks tehtud inimene (kusjuures mõnikord käib see nii sujuvalt, et võlglaseks tehtu ei saa asjast aru enne, kui temalt vastuteenet nõudma hakatakse).

Kuigi minu teele on korduvalt sattunud just sellised nooremad inimesed, siis minu arust on selline komme pärit nõuka-ajast (mitte, et ma sellest väga midagi ise mäletaks). Sel ajal polnud raha see, mis luges, vaid just tutvused ja teened. Seda kummalisem on minu jaoks, kui tänapäeval elavad noored oma elu sama süsteemi järgi üles ehitavad.

Mina eelistan pigem ise hakkama saada. See ei ole mingi ülbe üle laipade tammumine, vaid see tähendab, et mul on vaja kindlust, et asjad saavad tehtud siis, kui on vaja, mitte siis, kui kellelgi on aega mulle teenet osutada. Nii meeldib mulle maksta osutatud teenuste ees rahas ja kohe. Mulle ei meeldi asju vahetada, ega teeneid vahetada, sest enamasti keegi ikka tunneb ennast petetult.

Rahaga arveldamisel eelistan igal juhul panka. Jah, pank tahab palju intressi ja raha viiakse riigist välja. Aga pank ei tule mulle ütlema, et ostsin tema raha eest liiga sinised kardinad või liiga vales kohas asuva maja või muud taolist. Ja kui ma ei suuda pangale maksta, siis tuleb mul tagajärgedega leppida, aga...see kõik on rahaline, mõõdetav. Pank ei nääguta, ega püüa mu elu korraldada, kuigi ta on mulle ju raha laenamisega teene teinud.

Mingi tähtis mees ütles kunagi, et ta ei taha astuda ühegi klubi liikmeks, kuhu teda tahetakse (no et ei taha midagi, mis tuleb liiga lihtsalt). Mina ütlen vastupidi- ma ei taha olla kusagil, ega seotud kellegagi, kuhu mind ei taheta. Meil on nii vähe aega siin elada ja nii palju asju, mida võiks teha, nii palju inimesi, kellega oma aega veeta. Milleks suruda ennast kuhugi, kuhu sind väga ei oodata.

Nii ei taha ma, et keegi minu seltskonnas oleks sellepärast, nagu oleks mulle teene võlgu ja mina ise ei taha ka kusagile minna ainult sellepärast, et nagu võlgneksin seda kellelegi. Nii, nagu armastatuga ollakse koos mitte sellepärast, et keegi oleks kellelegi midagi võlgu, vaid seetõttu, et see on igakordne otsus, et me tahame koos olla. Nii peaks ka see, kui tahad kellelegi midagi ilusat teha, tulema sellepärast, et sa tahad seda teha, mitte et keegi käsib.

Ja kui meil kõigil on paigas, et kes on olulised inimesed, meie elus, siis ongi jälle elu ilusam ja kõigil lihtsam, sest keegi ei püüa ennast valest uksest sisse türgida.

Miks nad meid taluvad?

Eile olime erakonna telgiga Mihkli laadal. Müüsin samas ka oma raamtuid. Laadad on mõnusad, sest see tähedab kohtumist ja suhtlemist keskmisest päevast kõvasti suurema hulga inimestega. Mihkli laat on veel selline koht, kus minu arust on terve Pärnumaa ja osa muust Eestimaast ka kohal. Nii et oli naeratust-näole-toov-päev.

Mitme inimesega tuli aga juttu teemal, et miks nad meid taluvad? No need meie abikaasad-elukaaslased. Inimesed, kes igal nädalavahetusel või õhtuti üritusi mööda jooksevad, on ju ikka samad. Need, kes sellele rattale astuvad, seda jooksma jäävadki. Ma ei mõtle nüüd mööda joomaurkaid läbustamist, vaid just selliseid kohti, kus "ma-pean-sinna-koosolekule/kohtumisele/koolitusele-kindlasti-minema-sest-sellest-oleneb-kas-me-päästame-maailma..."

Ja siis meie kodused kuulevad, kuidas "ma teen veel selle ürituse ära ja siis on kõik?"..."või noh- ma käin aktiivselt kohtumistel kuni selle päevani ja siis puhkan!"... "no kui see teema saab lahendatud, siis on mõnda aega rahulikum..." Ja siis anname jälle teada, et TEGELIKULT on üks asi veel teha.

Nagu Joosep (4a) komme sööb: "Üks viimane. Nüüd on veel üks viimane. Ühe viimase võtan ka veel!" Ja seda kuuleme siis kümme korda järjest.

Nii lubame ka meie oma kodustele, et ühe või teise tähtajani... aga peale seda on päev puhkust...ja siis saabub juba ärritav rahutus... ja olemegi jälle uuel lainel. Sest laineharjal tasakaalu hoidmine on see, mis meid elus hoiab. Jah, me ei tee oma tegemisi selleks, et kellelegi midagi tõestada... vaid selleks, et teisiti ei saa ja ei oska. Kõik ju ei taha nii. Sest igaühel meist on erinevad eeldused ja vajadused ja oskused...ja kui me saame hästi hakkama seal, kus oleme, tehes seda, mida teeme, siis järelikult oleme õiges kohas.

Viimasel ajal saan mina enda elus üha paremini aru, millised tegemised ja inimesed teevad mind õnnelikuks, kus tunnen ennast õigesti ja millised tekitavad vaid negatiivseid tundeid. Nii saan paremini valida tegemisi. Samas kuulun nende sekka, kes on valmis ennastunustavalt töötama, kui teema huvitab ja on endale oluline.

Kui me Herlendiga koos hakkasime elama, siis imestati, et me oleme nii erinevad, kuidas me koos saame olla. Aga just sellepärast saamegi. Ma ei suudaks koos elada ühegagi neist meestest, kellega ma igapäevaselt koostööd teen. Just sellepärast, et nende töötempo ja -viis on minu omale liiga sarnased. Tööd tehes oleme niiviisi hea meeskond, aga pere ei toimiks, kui vanemad mõlemad ühtemoodi tööd teeks. See ei tähenda, et üks teeb vähem või teine rohkem, vaid seda, et pere toimib paremini, kui tööstiilid ja teemad on erinevad. Siis jääb vaid oskus kohaneda. Sedagi aga piirides, et mõlemal ikka veel hea oleks. Ja lastel ka.

Nii et meie kallitel jääb üle meid taluda, sest vastasel juhul oleks me õnnetud, rahutud-närvilised tegelased toanurgas. Oma õige koha leidmine siin elus ongi üks suurim ülesanne.

Suve suurim sissetegemine

Täna tegime koos lastega ära selle suve suurima sissetegemise- tegime 20 kilo maasikaid sügavkülma (tervete marjade ja toormoosina). Enne töö alustamisest nägi üks osa meie maasikapõllust välja selline:

Pilt on tehtud loomulikult ikka toas, pliidi peal. Kuigi tunnistan, et sel aastal ma isegi mõtlesin sellele, et lastel võiks kodus mõned vaod maasikaid olla. Nii nagu meil on mõned taimed tomateid kasvuhoones (ikka veel elusad!!!). Tahan, et lapsed saaksid ise peenralt söömas käia.

Sibulapeenras käivad nad väga usinalt söömas. Mina käin ja istutan sibulaid muudkui tagasi. Aga no pole südant ju keelata ka, et ärge nii palju sibulat peenralt sööge... eks ma siis toidu jaoks käin ema aiamaalt jälle toomas. Peaasi, et lastel hea on.

Sissetegemist nad igatahes nautisid ka. Ning tagajärge loomulikult ka:

Peale kõige muu oli see mul esimene kord saumikseriga tööd teha. Ema lihtsalt keeldus mulle seda tavalist asja andmast, millega ma iga aasta olen maasikad peeneks muljunud (mitte kahvliga... no see veidi suurem asi). Aga ma loodan, et masin jäi siiski korda. Mathias õpetas, kuidas sellega tööd peab tegema. Tema on enne vanaema juures teinud. Mina olen vaid kaugelt näinud. Kahe (kolme..., nelja..., viie..) peale saime hakkama.

Laste päeva parim otsesöömine oli aga avastamine, et punased sõstrad maja taga on valmis. Ma olen neid põõsaid kaitsnud kõik need aastad, mis siin olnud oleme. Kõik tahavad neid muudkui maha võtta. Rääkisin lastele, et söögu siis ikka punaseid. Las rohelised veel valmivad.

"Neid ju tohib siis süüa," teatas Maria ja tegi peo lahti, milles oli hunnik rohelisi sõstraid.

Homme võib meid elusast peast näha Mihkli laadal. Mina võtan oma raamatud ka kaasa!

Niisama elame siin normaalset elu

Tundub, nagu blogiksin viimasel ajal ainult ma oma lastest. Aga no...nii me siin viiekesi ju praegu elame. Lapsed tegutsevad... ja mina lugesin läbi raamatu "Kristiina Lauritsatütar", korraldan Pärnumaa vabaerakondlaste ja kirjanik Heli Künnapase minekut Mihkli laadale, tõmban laagri viimaseid otsi kokku ning teen plaane järgnevateks.... Elame ja oleme lihtsat tavalist normaalset elu.

Seega tahtsingi veidi aru anda, kuidas mu lapsed on tavalised ja normaalsed. Christian loeb ise raamatut tugitoolis. Ja kui raamat maha kukub, tuleb järgi minna:

Ja kes ütles, et Mariat ei kasvatata piisavalt tüdrukuks? Puu otsa ronides paneb ikka kleidi selga:

Teate, ma võin tegelikult kolida kuhu iganes ja lastega rännata, palju vaja, eriti selleks, et pere koos oleks. Aga ma ei suuda kauem elada kusagil, kus pole ruumi. Mind ahistab, kui olen pidevalt jälgitav ja kui pean mõtlema, kuidas lapsed käituvad. Jah, kodus on meil väääga palju asju, mida ei tohi teha...eriti kuna need tõesti on ohtlikud, aga ikkagi on lastel vabadus... Ja seega ka minul.

Veebruaris paar nädalat Soomes 55 ruutmeetrises korteris ajas mind hulluks lihtsalt seetõttu, et polnud ruumi. Muidu oli ju kõik hästi. Nii et korteriinimest minust ei saa. Jah, me kõik oleme võimelised kõigega kohanema, aga kohanemine pole sama, kui elada olukorras, mis sulle tõesti sobib.

Eile niitsin veel ühe kaare majaesisest heinapõllust maha. Nüüd on juba 2 kaart paarikümne meetri pikkuselt niidetud (ma ei hakka ütlema, kui suur põld on). Viimaste paari aasta jooksul nägime palju vaeva, et heinamaad uuendada. Ja nüüd, kui seal kasvab ilus ristikusegu, pole meil enam loomi, kellele seda sööta... Aga heinamaad ei taha raisku lasta ja nii ma siis natuke ikka püüan niita.

Kohe tuleb mitukümmend kilo maasikaid... nii et õhtu veedan neid puhastades ja sügavkülma toppides ja tõesti ei tunne puudust, et ma oleks pidanud need ise kasvatama ka. Ei pea kõike ise tegema. PEab tegema asju, mis meeldivad ja mingil moel edasi viivad.

Lindgreni aeg on käes

Esimest korda hõiskasin nii juba mitu aega tagasi. Mathias oli umbes 2,5-aastane, kui talle oma lapsepõlve lemmikkirjanikku Astrid Lindgrenit tutvustama hakkasin. Alustasime Karlssonist...ja arvata võib, et selle raamatu kõrvalt tuli palju-palju juurde seletada. Et miks Karlsson ikka nii ja naa...ja üsna tihti pahasti kõike tegi. Aga ikkagi oli mõnus taaskord lapsepõlve lemmikuga kokku saada (kusjuures Karlssonit ma lapsena lugenud vist polnudki...ainult etendust ja multikaid näinud).

Seega oli tookord minu jaoks väga märgilise tähtsusega pilt, kus Mathias loeb Joosepile Lindgrenit:

Aastaid tagasi ostsin koju "Bullerby lapsed". Samuti teos, mida lapsena lugesin korduvalt. Nüüd aga ootasin, millal saan enda lastele lugema hakata. Paar nädalat tagasi hakkasime sellega pihta...ja lapsed naudivad!!! Oi, kui hea meel mul oli seda näha. Jah, mu enda jaoks on küll kohati veidi segane, et mida ma tookord ise selles nii väga nautisin, aga oluline on, et lastele see raamat "töötab".

Eile õhtul Mathias küsis, et mida see sama kirjanik veel on kirjutanud. Hakkasin siis meelde tuletama kõiki raamatuid, mida ise Lindgrenilt (korduvalt!) olen lugenud:
- Meisterdetektiiv Blomkvist (tema lood olid vaieldamatult mu lemmikud!)
- Tjorveni lood
- Vahtramäe Emil
- Lärmisepa tänava Lota
- Vennad Lõvisüdamed (kõige pikemaks ajaks mu südame murdnud raamat!)
- Röövlitütar Ronja
...ja teised...

Tutvume lastega Bullerby lastega ära ja vaatame, millisest raamatust meie järgmine õhtujuttude seeria tuleb. Kusjuures Mathiasele vastades unustasin laste lemmiku Pipi üldse ära. Seda näevad nad telekast multikana.

Kogu selle loo juures on parim, et ma tahtsin kunagi ELO laagris saada raamatusõbra märki. Selleks tuli mingi eksam teha. Ja mina põrusin selle küsimusega, et ei osanud Lindgreni teoseid loetleda. Kusjuures, kui pärast nimekirja lugesin, tuli välja, et olin selleks ajaks enamust neist juba lugenud.

Nii nagu muude eluliste otsuste puhul, ei taha ma tulevikus suunata, mida mu lapsed peaksid lugema. Ainus, mida ma teha saan, on osta koju raamatuid, et neil oleks, mille vahel valida. Samuti vedada neid raamatukokku (kus me juba praegu nendega tihti käime- jah, kõik, kes te ei usu, et mu lastega on võimalik üksi kusagil käia... me käime raamatukogus!!!), et see tee neile selge oleks. Ja meie lastele meeldib raamatukogus väga!

Sopaste laste äraostmatu õnn

Lugesin täna neljalapselise Liivi postitust sellest, kuidas paljud kõrvalseisjad on kommenteerinud, et neli last on liiga palju. Eks olen isegi neid kuulnud. Praegu aga ei hakka arutlema teemal, kellel on õigus meie elu kommenteerida. Silma jäi aga selle postituse all üks kommenteerija, kes ütles, et võib küll saada neli last ka, kui jõutakse nende eest hoolitseda, süüa teha, lastel puhtad riided selga panna...

No siit edasi polnud vaja lugeda. Täna ma õnneks oma lastest pilti ei teinud. Hommikupooliku (kui me lõpuks kodust välja saime) veetsime linnas. Käisin kirikus laagri viimast arvemajandust ajamas. Nüüd on jäänud veel vaid aruanne teha. Jõudsime kokkuleppele, et järgmisel aastal tuleb laager teisiti. Ikka vist kohe täitsa teisiti. Ja see on hea uudis. Ma olen aastaid laagri teemal halvimateks uudiseks valmis olnud...ja nüüd tuli ka halvim ära... koos helgema tulevikuga. Aga eks helge tulevik minu puhul tähendab tavaliselt, et ma olen endale jälle hunniku tööd ja vastutust kaela tõmmanud. Seega sellest kirjutan pikemalt, kui plaanid on selgemad.

Kui lapsed olid ära maganud, läksime jälle koos õue. Mis sellest, et alles oli vihma sadanud. Mis sellest, et meie Christian eelistab enamuse ajast ikka roomata...mööda sopast maad...veeloikudes...

Püüdsin veidi puudeladumisega tegeleda. Umbes nädala puud sain sisse. Jagan neid hoolega mitme kuuri alla- kuivemad majja, märjemad endisesse küülikute kuuri, kus käib õhk paremini läbi. Tegelikult on selle aasta puud tellimata ning need on sügisel õue jäänud puud, mida siin praegu sisse püüan saada. Mida ma aga öelda tahan, on et lapsed mängisid sel ajal õues. Täitsa ise. Christian ka.

Suurematega saime isegi päris kiiresti kokkuleppele, et veega ei mängi (mille alla Maria arvates muidugi ei käinud jalgratta katmine sopakihiga....sopp ei ole ju vesi...ja see, et ta selle tegemiseks pidi veeloigus seisma, oli lihtsalt paratamatus). Christian aga...käis kõikjal.

No ja nii ma õhtul tuppa tulles lasingi lapsed kõigepealt veega üle, siis püüdsin riided seljast kätte saada ning seejärel sooja vanni. Täitsa tavaline päev maalaste elus. Aga no jutu alguses mainitud kommenteerija arvates tähendab see vist, et mul on liiga palju lapsi.

Aga minu lapsed olid seda kõike tehes õnnelikud... Ja seda ei saa mingi raha eest osta!

Pügamata lambad ja laste kodutöötamine

Hakkame lastega vaikselt kodusele lainele saama. Sel aastal tunnen üha rohkem, et mu lapsed on juba päris lapsed. No ikka teel inimeseks saamiseni. Nüüd saab nendega juba päris palju asju koos teha. Ja kui mitte koos, siis vähemalt ei sega nad enam nii palju.

Näiteks on meie üheks suureks lemmikuks lammastele rohu etteniitmine. Mina niidan maja eest põllult vikatiga rohtu, lapsed panevad käru peale ja veavad lammastele ette. Mathias sai hoo sisse, kui mõned nädalad tagasi laste veidi vanem sõber Marek siin käis ja nad koos seda tegid. Nüüd meeldib Mathiasele ka koos Mariaga seda tööd teha. Joosep...tuleb aitama. Ainult, et selle tulemise käigus kaob ta kogu aeg kusagile ära. Aga pildi tegemise ajaks on kohal ja fotode järgi on ta kõige töisem poiss sel hetkel ning suure-töö-tegija-Mathias teeks nagu eimiskit:

Marial on naiselik roll, nagu ikka. Ehk siis juhatab vägesid:

Tegelikult aitas Mallukas suurel vennal kogu aeg rohtu peale panna ning käis kõik need korrad temaga kaasas, kui ma ka pilti ei teinud (mitte nagu Joosep, kes vaid pildistamisega hirmutamisel kohale ilmus). Mõnikord ma mõtlen, et Maria-sugune pisike tüdruk vajaks veidi rohkem hoidmist ja hellitamist ja nunnutamist, kui ta meie peres saab... aga samas ei kujuta ma ette, et kuidas ma teda kasvataks, kui ta oleks üksik laps... Tal on suuri ja väikest venda nii vaja. Neil kõigil on teineteist nii vaja, et kui üks on juba veidi kauem puudu, siis nõutakse aru, et kus õde-vend on.

Rohu niitmise ja ettevedamise ajal mängis Christian kusagil õues. Jah, mul pole täpset ülevaadet, kus mu aastane pisipoeg mängib, sest kui on vaikus, siis ma tal kogu aeg silma peal ei hoia. Kui ta on suuremate õe-vendadega, siis saan hädaolukorrast nende kaudu teada. Kui Christian on aga kusagil üksi, siis käin ikka aegajalt kontrollimas, kas ja kust ta jälle on alla kukkunud või kuhu kinni jäänud. Aegajalt ikka juhtub. Jah, ma paisutan lastega juhtuvaid äpardusi suuremaks, sest mind ajavad närvi inimesed, kes oma lapsi liigselt ninnunännutavad. Christiani viimase aja lemmikmänguasi on muruniiduk. Nii pean jälgima, et ta niitmist lõpetades lähedal ei oleks, sest siis on masin kuum:

Nii me siis elame ja koduneme taas.

Aga lambad on ikka pügamata, sest ootavad järjekorras. Sel aastal pidavat pügajaid üle Eesti jälle vähem olema, sest kõik on Soomes... Äkki peaksime oma lambad järgmisel korral Soome kaasa võtma? Fakt on aga see, et kui ma mõtlesin, et võiks vahepeal ikka kogu loomapidamisega pausi sisse teha, kuni lapsed saavad suuremaks... siis õige aeg sai maha magatud ja lapsed saidki vahepeal suuremaks. Nüüd on neil juba meie pügamata lambaid vaja....ja kassipoegi ka.... meil on vasti pakkuda :)

Millal see juhtus- laager sai läbi?

Täna Uulust lahkudes kallas taevast jälle vihma. Taevased pisarad liitusid meie omadega, mida me lahkumisele eelnevatel tundidel korda mööda seal valasime.

Kui Veronika mäletas, et pisaraid valatakse peale iga laagrit, siis mina ei mäleta, et viimastel aastatel nii kurb oleks olnud. Olin seekord neljandat aastat laagriülem, iga kord ka omad lapsed (1 kuni 4) kaasas. Nii on pigem olnud kergendus, et kõik läks korda. Alati on olnud küll laagri lõppemise pohmakas koju jõudes, aga seegi on siiski pigem kergendus õnnestumise üle.

Mitte aga seekord. Täna tunnen hommikust saadik pidevat leina. Jah, ettevalmistused hakkavad minu jaoks juba jaanuarikuus esimeste taotlustega ning laager lõppeb alles siis, kui juulikuu lõpuks on kõik arveldamised tehtud ning aruanded esitatud. Nii püüdsin ennast hommikust saadik pidevalt tegevuses hoida. Poolmagamata öö selja taga (rääkimata mitmest laagrile eelnenud magamata nädalast, kui oma järgmist noortekat kirjutasin) tegi olemise veel tundelisemaks. Kasvatajatele tänukirju kirjutades tundsin, et... ei nuta, ei nuta... Lisaks teadmine, et peale jumalateenistust kihutab Herlend Soome tagasi...ja me pole lastele laagrituhinas seda veel eriti rääkida jõudnudki...

Seekordne suurim traditsioonide murdmine oli see, et otsustasime eile ise jumalateenistuse maha pidada. Meie laager lõppeb viimastel aastatel nimelt pühapäeval ning siis on kõigil kirikuõpetajatel jumalateenistused kirikutes. Eelmisel aastal tegime lõpujumalateenistuse varahommikul, sest muul ajal ei saanud keegi tulla.

Rääkisime eile pikalt ühe kirikuõpetajaga ja saime teada, et see on täiesti lubatud. Luc teadis ka täpsemalt, mida me tegema peame ning nii me pidasime töörühmaga maha pika arutelu sel teemal. Nii kestis pinge viimase hetkeni. Tavaliselt oli viimasel päevale põhimõtteliselt vaid koristamine ja koju kolimine. Täna aga valmistusime jumalateenistuseks, mis puudutab meid kõiki, sest teeme ise, oma laagriperet arvestades.

Ja siis oligi see käes. Viimane asi, mida me koos laagris teeme...kuigi alles see oli, kui algusjumalateenistusel kuulasin, kuidas kogu meie äsja kokku saanud laagripere ühiselt Meie Isa palvet luges. See ühtsus tõi juba siis kananaha ihule. Aga nüüdseks olime mitme päeva ja paljude ühiste tegemiste võrra ühtsemaks kasvanud. Näinud teineteise erinevaid külgi, jaganud oma elusid, jaganud ühtseid tegemisi...

Meie laagris käib palju neid, kes kordavad (justkui endale tõestades), et nad ei arva kirikust midagi ja Jumalast eriti ka mitte, aga et neile lihtsalt meeldib selles laagris. Me pole kunagi laagris ei lastel, ega kasvatajatele midagi peale surunud. Seda ei saagi teha. Aga see, mida me koos kogeme, ei jäta puudutamata kedagi. Ükski meist ei tea, mida me tegelikult kaasa viime. Kindel on see, et elus saavad mingil hetkel kokku need inimesed, keda teineteisel on vaja. Kuigi Uulu laagrist lahkudes tunnen seda ühtsust igal aastal, siis see aasta oli veel kuidagi eriti eriline. Laager möödus seda kiiremini, kuna polnud mingeid erilisi lahkarvamusi, ega erilisi vaadete erinevusi. Nii toimus põrkumise asemel sujuv erinevate liinide segunemine. Igal tasandil. Nii, et me ei saanud ise ka aru...ainult tundsime.

Nii suutsingi jumalateenistusel öelda sissejuhatavad sõnad, alustasime avalauluga, mida kõik väga hästi kaasa laulsid...ja siis mul juba pisarad jooksid. Kuna mul oli jumalateenistuse käigus veel mitu korda vaja osa võtta, siis oli kõige targem korraks lahkuda ning köögis ära nutta kõik see, mida oli vaja ning taskurätikut käes pigistades kirikusse tagasi minna.

Kõigi aastate jooksul on minu jaoks kõige selgem märk laagris toimunud muutustest laul: esimesel päeval kobavad umbes 80 inimest pimeduses, püüdes võõrast laulu kuidagi kokku veerida...ja viimasel päeval kostuvad eelnevatel päevadel õpitud laulud tõesti rõõmu ja tänuga kõrgustesse. Nii ka seekord.

Oma palvetega küünalde süütamise ajal Taize laulude juhtimisega saime ka koos Luciga hakkama. See küünalde süütamine ja oma palvetele mõtlemine ise niigi on mind alati nutma ajanud. Seekord aga kõigele eelnevale lisaks pidin vaatama teisi vesistavaid kasvatajaid... Ja siis tuli aeg lõpupalveks. Palusin kõigil tõusta, käed kokku panna ja võtsin ette lehe mõtetega, mis eile koos Luci, Liisi, Kasperi ja Andreasega kirja panime. Mõtlesin palve lugemise ajal neile lühikestele mõtetele "liha ümber", et mõtetest saaks ühtne tekst... samal ajal silme ees pilt sellest, kuidas me viiekesi üleval toas piiblikohti läbi arutame ning mõtteid välja laome...iga rea juures tuli meelde, kes seda ütles ja mida ma seejuures mõtlesin...kuidas juba neid ridasid kirja pannes kummitas laagri lõppemine silme ees... ja nii uppusidki viimased sõnad pisaratesse. Luc aitas õnnistussõnad lauluna ära laulda.

Korraga sai reaalsuseks see, et kõik see korraldamine ja muretsemine ja lootusetuse tunne enne laagrit on lõppenud. Enam ei saa laagris midagi juhtuda...ei halba...ega ka head mitte. Vabanemine kogu pingest... Nii laagrile eelnevalt, kui laagri ajal teadsin ju kogu aeg, et ma ei saa kindlalt öelda, et "järgmisel aastal uuesti", sest pesemisruumide ja muude tingimuste olukorda arvestades ei saa milleski kindel olla, seega...

Kiriku tagumine ots oli täis lastele järgi tulnud vanemaid, kes vist imestasid, millisesse kurba laagrisse nad olid sattunud. Selgitasin küll, et tegelikult on ainus halb asi see, et laager läks nii hästi ja meil oli nii tore laagripere, et kurb on lahkuda.

Lõpupalves tahtsime kõigile laagrilistele kaasa anda järgmised mõtted:
- Me kõik oleme erinevad ja erilised. Kuid igalühel meist on koht maailmas.
- Me pole kunagi üksi.
- Aeg parandab kõik haavad. Kui sa täna kukkusid, siis homme on kõik hästi.
- Näe enda ümber head, sest kõik ei ole su ümber halb.
- Kui keegi sind kiusab, siis see ei ole sinu süü, vaid temal endal on probleem.
- Teie olete maailma valgus.
- Ära karda.

Loodan, et läbi pisarate need sõnad siiski teie kõigini jõudsid.

Ja nüüd tulebki tunnistada, et laagrimaailmas elatud päevad on jälle möödas. Sellises koosluses ja sellise vaimuga laagrit ei tule enam. Järgmisel korral on jälle veidike teisiti. See ei pea tähendama ei paremini, ega halvemini, vaid lihtsalt teisiti. Nii, nagu kõik asjad siin elus on muutumises.

Aitäh teile kõigile, et olemas olite ja et andsite nende päevade jooksul endast seda, mida andsite! Eks te ise tea, mida teil on neist päevist kaasa võtta ja mina tean, mida mina sain. See on hindamatu väärtusega!

Aitäh!

Murrame traditsioone

Selle aasta laager on läinud traditsioonide murdmise lainel. Suurim neist oli maastikumängu tõstmine viimaselt täispikalt päevalt eelviimasele. Eesmärgiks see, et saaksime lõpuõhtut paremini planeerida ja varem alustada.

Uus asi päevakavas oli ka viktoriin. Liis ja Luc valmistasid piiblitundides räägitu põhjal küsimused ette. Liis viis ka viktoriini läbi ja mina täitsin tabelit. Algul läks veidi aega, enne kui saime süsteemi õiget jalga tööle. Tegime nii, et kõik tõid ise oma vastused kohe ära ja peale küsimuse lõppu said kõik ka kohe teada, kes punkte sai. Oma kraaksuva esimesel päeval ära kadunud häälega lugesin aegajalt ka skoori ette.

Jooksu pealt sai lisatud ka tarkade klubi võistkond, mis koosnes abikasvatajatest. Nemad polnud küll piiblitundides käinud, kuna täitsid sel ajal muid kohusutusi, kuid laagrile eelnev haritus tõi neile auväärse 2.koha. Stiilinäide tarkade klubist tööhoos:

Tarkade klubi võistkonna vastuste stiilinäide:
Küsimus: mis oli Joosepi elukutse?
Vastus: Heli segamine töötegemise ajal (kes veel ei tea, siis küsimus oli Piibli Joosepi kohta, aga mul on kodus ka üks Joosep... kelle puhul tundub aegajalt, et teda on 7 tükki).