neljapäev, 7. aprill 2022

Miks tahab maakas linnas elada? Linna- ja maaelu plussid lasterikka pere jaoks.

Tänu oma väljakutsele, mille raames plaanin sügiseks 30 000 eurot teenida, olen üha rohkem ja rohkem kuulnud küsimust, et miks tahan lastega linna kolida. Kas ma ikka tean, mida teen? Miks loobun kõigest heast ja ennast ning lapsi hullumeelsesse linna surun?  jne

Ma ei hakka kommenteerima, et küsijad on enamasti need, kes ise igapäevaselt linnaelu mõnusid naudivad või siis väikeste laste vajadustega tegelema ei pea. 

Mina olen ise kogu oma lapsepõlve maal elanud. Ülikoolis käisin Tallinnas. Sisekaitseakadeemia on küll nii eraldatud alal, et ma ei teagi, kas seal elamine käis üldse linnaelu alla. Ameerikas elasin nende mõistes väikestes linnades ... mis tegelikult olid suuremad kui Pärnu. Aga mõlemas elukohas oli eramaja, nii et ikkagi pigem maaelu lähedane kogemus. Siseministeeriumis töötamise ajal elasin taas Tallinnas. Seejärel personalijuhina töötamise aja elasin Pärnus korteris. Praegune maakoht on siis üks pikemaid kohti, kus olen peatunud. 

Loomulikult on jätkuvalt selge see, et hooldusõigust meil kuidagi jagatud ei ole, nii et ei, mul pole hetkel üldse mingit ainuõigust lastega kolida. Saan sellest ideaalselt aru. Samas tean ka, mis on teine variant... Seega mina teen ikkagi plaane selle järgi, mida enda ning laste suhtes parimaks variandiks pean ning millesse olen valmis panustama. 

Seega, millised on 5 lapse emana minu jaoks maa- ja linnaelu plussid?

MAAELU

+ ruum - pole mingi saladus, et olen läbi ja lõhki loominguline inimene ja vajan ruumi. Ma ei kannata, kui inimesed pikalt minu tänaval käivad. No selles mõttes, et mina jalutan tänaval ja iga päev on seal veel inimesi. Tahaks ju rahus ja vaikuses jalutada. Mulle meeldib, kui köök on 56r2 ja ei pea mööbli otsa koperdama. Või üldse, et rahulikult ka kodus olles saaks 10 000 sammu täis. Koroonaaegsel koduõppel oli normaalne, et mul oli poole päevaga sammude arv täis, sest lapsed eri maja nurkades vajasid pidevalt abi ja ... nii ma siis jalutasingi. 

+ odavam elamispind - siinkohal räägime siiski vaid eluruumide ostmisest, mitte ülalpidamiskuludest. 

+ võimalus endale toitu kasvatada. No vanade talumajadega on küll see trend, et neid müüakse ilma maata, sest maa ja mets on eraldi rahaks tehtud. Seega hullemat majapidamist tavaliselt maamajaga tänapäeval ei kaasne. Samas oma perele piisav aiamaa on ikka olemas. 

+ oma õu - olen alati nautinud seda, et näiteks 1,5-aastase võisin rahulikult õue mängima saata. Aknast muidugi tuli jälgida, et mida teeb ... no ja oleneb ilmast ka. Mõne ilmaga ei saada ikka 10-aastast ka välja mängima. Aga minipisidega polnud vaja, et ma alati liivakasti äärel istuks või kiige kõrval seisaks, sest lapsed said ise õues mängitud. Lihtsalt pidin kogu aeg kuulmise kaugusel olema. 

+ pillimänguvõimalused - räägime siis harjutamisest. Kõige olulisem uudis sel teemal on, et meil ei ole trummikomplekti!!! Aga ... meil on peres kokku 2 akordionit, 2 trompetit, viiul, klarnet ja klaver, mida kõiki mängitakse. Harjutamise aeg ei pea isegi mitte öösel olema, aga ma pole siiani aru saanud, et kuidas üldse korteris see võimalik on... 

Lood on näiteks sellised:


+ rahu ja vaikus - no taas see teema, et ma väga ei kannata, kui inimesed minu tänava käivad. Pärnus elamise ajast on meeles, kuidas kell 6 hommikul hakati naabermaja ees muru niitma. Aga no see oli otse meie maja akna all. Mul oli veel tund aega võimalik magada ja ajas ikka närvi küll. Maal ei niida keegi akna all muru enne, kui ma ise seda ei tee. Ja mina pigem niidan öösel kell 23 ... ja siis ka keegi midagi ei ütle.

+ võimalus loomi pidada - tahtsin alati, et mu lapsed koos loomadega üles kasvaks. See on ikka nii eriline tunne. Samas jäi mu loomapidamine aega, mida lapsed nüüd vaid piltidelt meenutavad, sest tol ajal olid nad nii väikesed. Laste ja muude tööde tõttu rohkem ringi liikudes polnud aga võimalik ennast enam loomade ajagraafiku järgi nii kõvasti kinni siduda. Nüüd on meie kaaslaseks vaid üks labrador. Ma tean, et pean temaga linnas jalutamist proovimas käima ... aga lükkan seda muudkui edasi. Ilmselt tundub mulle hirmus. Maal elades pole tal vaja autode ja suure hulga võõraste inimestega pidevalt suhelda. 

 

 

 

LINNAELU

+ autovaba jalutamisteekond- saad jalutama minna nii, et autoga selleks kuhugi sõitma ei pea. Ja tänavad valgustatakse sinu jaoks ära. Olenevalt elukohast võid saada isegi puude vahel jalutada ja sealt on eelnevalt kõik karud ja metssead jms ära aetud. 

+ lapsed saavad ise kooli minna!!! Ja sealt koju tulla. Ma ei pea iga kord kõrval olema. Ma ei pea iga kord autoga sõitma. Ma ei pea isegi selleks kodus olema. See on ilmselt hetkel kõige olulisem asi, milleks selline elumuutus ette tasub võtta. No ma tõesti unistan sellest hetkest, et 13-aastane saabki ise koolist koju. Ma ei kujuta hetkel veel ette, kui suur vabadus see võiks minu jaoks olla. Ja lapse enda jaoks ka. Või kui isegi 11-aastane seda saaks ... No see oleks juba topeltvabadus. Hetkel unistus. 

+ võimalus ise inimestega (sõpradega) kohtuda - ikka jõuame liikumisvabaduseni. Ise, ega ka lapsed ei pea pikalt autos istuma, et sõprade juurde sõita (rääkides samas linnas elavatest inimestest).

+ ühe paki piima ostmiseks ei pea autoga mitu eurot raha maha sõitma, vaid võid poodi jalutada - no eks see oleneb muidugi ka elukohast, kuid suuremas osas on siiski linnas võimalik poodi jalutada. Jaa, alati on võimalus nii hästi planeerida, et pole vaja ühte pakki piima osta, aga teinekord juhtub nii, et oled nii halb planeerija ja ei tea, mida 5 last just sel päeval süüa eelistavad. Ei, ma ei sõida igapäevaselt paki piima pärast kuhugi, aga kui rääkida plussidest, siis teadmine, et saaks piimapaki kätte ilma täiendava kütusekuluta, on suur pluss.  

+ huvihariduse kättesaadavus - see on vist teema, mida ma siinkohal ei viitsigi eraldu lahti harutama hakata. Nagunii keegi saab valesti aru või solvub. Saan rääkida sellest, et näen, mida Tallinnas muusikakoolis käimine on teinud ühe lapse pillimänguoskusega ... ja samuti järgmiste kahe omaga. Suur pluss on juba see sama liikumisvabadus - lapsed saaksid huviringidesse minna ise, nii et ma ei pea neid kõikjale sõidutama. See tähendab, et kui ühe lapsega olen kodust 30 km kaugusel huviringis, siis ei saa samal ajal teist viia 15 km kaugusele jne. Laste huvides aga praegu jah seda teemad pikemalt ei kommenteeri. Liigitame hetkel selle teema liikumisvabaduse alla. 

+ elekter - linnas saab elektri kiiremini tagasi. Või õigemini- see ei lähegi iga suurema tuulega ära. Elades maal, on suur tõenäosus, et mõned korrad kuus istud elektrivabalt ... tunde ... päevi. Elektriarvel see väga ei kajastu. Talvel kaasnevad sellega aja külmunud veetorud, külmad toad ja muud taolised mõnud. Aga elektrifirma tähelepanu all oled siis, kui elektriarve maksmata jätad, mitte siis, kui elektriliini lõpus mõned päevad elektrita elad. Elekter on ära ju ikka siis, kui midagi juhtub ja siis alustatakse parandamistega sealt, kus on rohkem tarbijaid. Reaalsus. 

+ asfaltee - sopasel ajal (mida on suurem osa meie aastast) on võimalik autosse jõuda nii, et sopp ei tulegi üle tossude või saabaste ääre!!!

+vesi ei külmu talve ära - oo, see on vist parim asi, mida ma korteris elamise talvelt ootan, et ei peaks muret tundma, kas vesi külmub või mitte. Oma tunnetest seoses veetorudega kirjutasin eelmisel aastal siin: Üks naine ja külmuvad torud

+ odavamad elektri- ja küttearved - seda ilmselt küll mitte täiesti elektriküttega korteris, vaid mingi parema variandiga lahendatud elukohas. Maamajas on elektriarved korralikud ja lisandub küttepuude hind ... mille hind ka ikka tõuseb.  

+ väiksemad kulud autole ja kütusele - see on ilmselt suurim punkt, mille pealt mina linna kolides võidan. Isegi, kui lapsed peaks taksotades kuhugi liikuma, siis ilmselt tuleks see odavam kui minu tööaeg+auto+kütus, mis praegu kulub. Jah, ma tean, et saaks ka teisi valikuid teha ja lastel kogu aeg kodus lasta olla, aga no ma tõesti ei poolda teleka ja telefonidega lastehoidu, vaid usun, et lapsevanema kohustus on laste soodumused üles leida ning tagada viisid nende arendamiseks. 

+ anonüümsus - lapsed poleks enam "kellegi lapsed", õpetajad poleks enam samad, kes on nende vanemaid õpetanud (see pole alati halb, kuid kindlasti on olukordi, mis oleks võinud olemata olla), lapsi ei puudutaks vanemate otsused oma õiguste eest seista tasandil, mis toob kaasa väiklaste oma elus pettunud inimeste meelepaha. No väikeses kohas elanud ja kasvanud inimesed teavad, mida siinkohal mõtlen. Anonüümsus aitab aegajalt arengule tohutult kaasa ning avardab piire ja võimalusi. 

+ aktiivsem kultuurielu - iga kord, kui mu enda lapski esineb, tuleb põhimõtteliselt terve päev vabaks võtta, et saaks Tallinnasse kontsertile sõita. Seal elades võiks aga kasvõi isegi teisi esinejaid kuulamas käia, sest üks etendus või kontsert ei võtaks kogu päeva. 

+ odavam toit - no toidupoes käime suuremaid oste tegemas praegugi linnas. Kohalikust poest saavad ostetud põhilised asjad või siis, kui linna pole asja.

 

****

Eelnevast on ilmselt selgelt aru saada, et olen läbi ja lõhki maainimene. Sellegi poolest tunnen praegu, et selles eluetapis oleks linnas lihtsam ja odavam elada. Õigemini ideaalis - talvel linnas, suvel maal.

Minu senine maaelu fännamine pole kunagi vale olnud. Ma ei teadnud kunagi, kes mu lastest saavad, millised on tulevikus nende vajadused. Nii polnud võimalik varem praeguseks hetkeks lõplikult ette valmistada. Nüüd on see käes ja järelikult tuleb lihtsalt praegusest eluetapist tulenevalt uusi otsuseid teha. Muudatused toovad kaasa muudatusi. 

Usun, et on tarkus tunnistada, et mu elukorraldus ei saa praegu olla sama kui siis, kui mul oli 4 lasteaialast (jaa, mul on 4 last korraga lasteaias käinud). Praeguseks on 4 koolilast ja 1 lasteaialaps. 

Jah, ees on veel tee, kus ma pean tõestama, et see kõik lastele hea oleks. Pean näitama, kuidas laste elu paremaks läheks ja miks pole mõistlik samamoodi jätkata jne. Aga no kui peab, siis peab ... 

Rääkimata sellest, et ma ei tea, milline on Tallinna üüriturg sügiseks ... lasteaiakohtade võimalus ... sest lihtsalt olud maailmas muutusid vahepeal. 

Alati on võimalik, et ma polegi kõige targem. Et mul polegi õigus. 

Tahan aga alati olla inimene, kes saab öelda, et ma usun seda, mida räägin ja et ma töötasin selle nimel, et ellu tuua see, millesse ma usun (projekt: Peegliga sõbraks!).

Sellised on minu kogemused maa- ja linnaelu plusside suhtes. Kogemused põhinevad isiklikul praktikal, seega tean, et sul võivad teistsugused kogemused olla. Samas olen õnnelik, kui see mõnelegi inimesele annab selgust, mida üks või teine variant tähendab.  

 

Samal teemal:

19.01.2022 #1 Kuidas Heli kogub 30 000€, et 5 lapsega Tallinnasse kolida?

25.01.2022 #2 Teadmised ja oskused

1.02.2022 #3 Põhisissetuleku suurendamine

16.02.2022 #4 Müü asju!

24.03.2022 #5 Ole kättesaadav!  

7.04.2022 Miks tahab maakas linnas elada? Linna- ja maaelu plussid lasterikka pere jaoks

10.04.2022 Heli müüb asju - mida saad praegu Heli käest osta?

11.04.2022 #6 Mis on mu väärtus? 

***



 
Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  
 
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
 
Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 
 
Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  
 
Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid



 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar