Kes ja kuidas meil seekord kulda ... hõbedat (?) munesid?

Olen varemgi kirjutanud, et eks see lastekasvatus üks hanede kasvatamine on. Lootuses, et kunagi munema hakkavad. Möödunud nädalavahetusel võisingi kergendusega hingata- munevad!!! 

Nimelt toimus trompetikonkurss ,,Trompetitalendid Tallinn 2020", mis kevadel ära jäi. Meie peresse tuli sealt kaks 2.kohta: Joosep sai selle noorimas vanusegrupis ja Mathias teises vanusegrupis (tuletan igaks juhuks meelde, et hoolimata pikkusest, on mul poistel ikkagi vanusevahe 2 aastat ja 2 kuud, nii et mõlemad olid täitsa õiges vanusegrupis). Pildil on minu poisid siis lastest äärmised- Mathias vasakul ning Joosep paremal:

Esimese ja teise vanusegrupi osalejad koos žüriiga.

Minu jaoks pole kohad, tunnistused, diplomid, medalid jne kunagi lastekasvatuse eesmärk olnud. Ja ... ikkagi olin pühapäeva õhtul selle kõige üle hirrrrrmus õnnelik! Sellised nähtavad tunnustused on ikkagi mingi märk, et lastekasvatuses on miskit õigesti läinud. Pikema aja jooksul. Sest sellised tulemused ei tule nii, et eile otsustan ja täna oskan. See on aastatepikkune töö. Mitme inimese poolt. Ka nende poolt, kes otseselt pillimängust midagi ei tea. Terviklik kooslus: kodu-kool-muusikakool ja kõik, mis selle vahele ja ümber jääb.

Selline pikk teekond tähendab, et väga kerge on mitte kohale jõuda, enne lõppu ära väsida. Eriti kui silmist kaob siht, et mille poole siis liigutakse. 

Oleks konkurss kevadel ikkagi toimunud, siis oleks ma juba kevadel hulluks läinud. Tookord nägin, kuidas Mathias lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja mina omakorda teda toetada. Iga harjutamine oli selline tsirkus, et harjutamiseni väga ei jõudnudki. Ja mitmed seda olukorda tekitanud teemad oli hoopis kusagil mujal. Nii tuligi temaga tegeleda mitmete kaasnevate teemade ja probleemidega, kuid nüüd on pilk lapse silmis hoopis teine. Sügisest vahetas Mathias ka muusikakooli ning on nüüd Tallinna Muusikakooli õpilane.

Joosepi osalemisest poleks kevadel ilmselt üldse veel juttu olnud, kuna tema õpib trompetit üldse lisapillina. Suvised laagrid ja tihe sügisene harjutamine aga on talle andnud kiire arengu, nii et Joosepil polnud mingi probleem oma lood ilusti ära mängida.   

Mängides nägid mu poisid välja siis sellised: 

Joosep (klaveril Annely Ojasaar)

Mathias (klaveril Piret Randal)

Nagu kõik teised üritused praegusel ajal, nii jälgisime ka sellega kogu aeg, et kas ikka toimub või mitte. Suur-suur tänu Aavo Otsale ja teistele korraldajatele, kes olid kõik ilusti ja hajutatult korraldanud. Majas käisime kõik ringi maskidega, aknad avatud jne. Ehk kõik toimis. Põhiline- lapsed mängisid väga ilusti ja päev oli täis mõnusat muusikat.

Gigamegatänulik olen oma poiste trompetiõpetajatele Neeme Otsale (Tallinna Muusikakool) ja Kaido Kivile (Pärnu-Jaagupi Muusikakool). Samuti klaverisaatjatele Piret Randalile ning Annely Ojasaarele. Just viimased on need, kes tegelikult peavad alati kõigeks valmis olema, kui trompetipoiss otsustab loos mingeid ,,uuendusi" teha. 

Selle ühe päevaga sai minu jaoks aga taaskord veelgi selgemaks, kuidas oluline on tervik. Et kõik koosluses toimiks. Ei piisa, et üks osa on väga hea või toimib väga hästi. Mitmed osad koos annavad tulemuse. Ja nagu öeldud- pikema perioodi jooksul, mitte kohe. 

Nii ongi nüüd taaskord võimalik teha järeldusi, õppida õppetunde, hetkeks hingata ja puhata ning ... ikka edasi liikuda. Aegajalt on sellised hetkeseisu mõõtmised head, sest panevad maha mingi punkti, et mis seisus täna oleme. Nii on lihtsam ka tulevikku planeerida. 

Veelkord suur tänu kõigile, kes tegid meie poiste jaoks selle ürituse ja need saavutused võimalikuks. 

Pillimäng kõlab meil jätkuvalt!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com