Milline on lihtsaim viis mõista, millest sul elus puudust on?

Eile oli mul väga kiire päev. 

Ilmselt kõige kiirem päev, mis mul kunagi on olnud. No suurem osa ajast 100-160 km/h. 

Ehk siis lõppude lõppude lõpuks jõudsin Audru ringrajale. Sõitma. Päriselt. Seal toimus TLK Racing Cup. 

Mitu aastat on juttu olnud sellest, et ma võiks kunagi sõita. Vähemalt iga kord, kui ma taustajõuna mingit rahvarallit vaatamas käin. Umbes kuu aega tagasi jõudsin lõpuks Libatse rahvasprindi rajale. See oli nii äge. Ja siis üks Libatses sõitnutest kutsuski, et võiksime ka ringrajale tulla. See oli pigem treeninguks mõeldud rajapäev, kus vahepeal ka aega võeti. Herlend võttis kohe mõttest kinni ja hakkas autot ehitama. 

Nii me siis eile õigel ajal ja õiges kohas olimegi. Ikka selleks, et kiirustama hakata. Rajal.

Päeva jooksul tegin toimunust mõned live ülekanded. Neid saad näha siit:

Mis tunne oli enne esimest sõitu? 

Kuidas läks driftimine esimeses ajavõtuga sõidus? 

Kui palju ma teisel ajavõtuga sõidul muru peal sõitsin? 

Mis juhtus viimasel ringil?

Pole vist vaja lisadagi, et päeva lõpuks oli enesetunne gigamegahea. 

Milline on siis kõige lihtsam viis mõista, millest sul elus puudust on? 

Õige vastus- katsetamise teel.

Sa ei tea, millest sa puudust tunned, kui sa seda pole proovinud, ega tunda saanud. Võid ju unistada, aga unistus ja mõistmine, millest sa unistad, on erinevad asjad. Nii tulebki proovida ja katsetada, et teada, mis sulle meeldib ja sobib. Eile ma seda kindlasti tegin.

Eile õppisin rajal endal kohta päris mitmeid asju. Näiteks seda, et umbes kiirusel 120 km/h teelt välja sõites töötab mu mõistus edasi ja vaatan, kuidas tagasi rajale saada. Usun, et mõned aastad tagasi see poleks nii olnud. Jah, tegu oli turvalise rajaga, aga ... me kõik kirjutasime enne rajale minekut alla pika tekstiga paberile, kus kõigi õnnetuste ning ka enda surma eest vastutame ise. 

Võistlejate koosolek oli ürituse algul umbes selline, et: ,,Te kõik olete vanad kalad ja teate, kuidas asjad käivad..." Siis ma olin küll korra vait ja mõtlesin, et kas peaks ütlema, et püüan teist korda elus gaasipedaali rohkem põhja vajutada? Ja et eelmine kord oli hoopis käänulisel külavaheteel, kus väga kiirust arendada ei saanudki? Õnneks läks see tardumus üle ning pärast koosolekut sain korraldajalt vastused kõigile küsimustele. Kaasa arvatud näiteks see, et kust ma üldse rajale saan. 

Minu suurim paanika oli kogu aeg, et ma teistele ette ei jääks... nii ma siis korduvalt hiilisingi mööda raja äärt, et teisi mööda lasta, aga siis oli hea jällegi neile sappa võtta ja vaadata, millise trajektooriga teised sõidavad. Vähemalt nii kaua, kuni nad jälle eest ära kadusid.

Enne eilset ma ei teadnud, kuidas mulle selline adrenaliin sobib. Jah, ma olin seal kõige aeglasem kõigist sõitjatest. Kui minu parim ringi aeg oli 1.54, siis parimatel meestel oli see 1.32. Mehed ja naised sõitsid kõik koos (tähendab - kõik need 3 naist, kes osalesid, sõitsid koos kõigi meestega). Rajale läksid selle järgi, millise autoga sõitsid. Minu puhul siis tagaveoliste klass. Nii et sellepärast siis ka ajavõrdlus parima mehega.

Ajast olulisem oli aga see, mida kõike ma proovida sain. No näiteks mingil hetkel hakkasin muudkui igas kurvis driftima. Mõtlesin (meelitasin ennast!), et olen rehvid juba siledaks sõitnud. Pärast tuli välja, et kõigest kuumaks ja rehvirõhk oli suur ning tegi rehvid ümmarguseks. 

Enne viimast treeningut saime vahva üllatuse osaliseks, kui meile pakuti sõitmiseks päris õigeid rajarehve. No selliseid, millega saab ka kiirust arendada ja rajal püsida. See oli muidugi jälle täitsa uus olukord ja tuli harjuda autoga, mis tegi jälle kõike teisiti, kui ma eelmiste sõitude ajal selgeks olin saanud. Aga see oli nii äge ja andis hoopis teise maitse kiirusest. 

Kõige jubedamad olid minu jaoks 3 hetke:

1) kui ma stardijärgses kurvis keset teed tiiru peale tegin ja nägin, et samal ajal päris mitu autot kohe mu selja tagant tulevad

2) uute rehvidega 120 km/h teelt pauguga välja sõita, nii et ma ei saanud aru, mis autost sai. Pärast sain teada, et velje sõitsin vigaseks... muud ei midagi.

3) kui minu ees kurvis mingi auto lappama läks, kui tema kõrval oli veel mitu autot, nii et ma ei teadnud,  kust ja kuidas peaksin mööduma. 

Aga need kõik lahenesid. 

Kõige suurem pettumus oli minu jaoks viimane ring. Ehk see, kus sul oli aega üks ring, et enda parim aeg sõita. Olin selleks ajaks võistlusrehvidega juba sõbraks saanud ja kõik toimis. Kurvid tulid ilusad, sirged olid kiired ja siis... eelviimases kurvis sõitsin lihtsalt teelt välja. Lisaks oli seal kraav, mis oli ikka väga lähedal. Ronisin küll kiirelt rajale tagasi, aga see koht jäi küll sees kripeldama. 

Või siis hoopis motiveerima, et järgmisel korral saab paremini... ?  

Järgmisel korral ...

Nii et mina olen jällegi sammukese lähemal sellega, et teada, mida ma oma elus teha tahan ja kelleks saada ning milline inimene olla. Ei, see ei tähenda, et ma nüüd ralliga tegelema hakkaks. Vaid seda, et kõik uus, mida teeme, avab meis midagi uut ja näitab uusi võimalusi. See rajapäev oli minu jaoks kindlasti piiride avardamine. Mida rohkem gaas põhja läks, seda rohkem mõistsin, kui paljut ma endast igapäevaselt ei kasuta. Aga peaks. Tahaks. 

Õhtu lõpuks Herlend kinnitas, et minu probleemid olid seotud pigem autoga. Ehk et piirid ei tulnud ette mitte minul, vaid pigem autol. Herlend ise sõitis parima aja 1.46, mis on 8 sekundit minust kiirem. Ja ausalt, ta on varem sõitnud. 

Tänaseks on tunne, nagu oleks eile terve päeva kusagil metsas roomanud või 3000 kilomeetrit jooksnud. Või noh, midagi taolist. Väga mõnus kogu keha trenn oli see küll ka.

Suur-suur tänu peamehhaanik Herlendile, kes ikka uuesti ja uuesti on selle ja teiste autodega mitte millestki midagi teinud. Ja seekord sai kinnitust, et järelkasv on meil ka olemas. Sõitude keskel ei lasknud Herlend poistel rehve vahetada, kuid pärast viimast sõitu said Joosep ja Christian ka näidata, mida on päeva (ja eelneva elu) jooksul õppinud.

Peale kõige muu oli mul hea tunne teada, et minu eest hoolitseti. Ma ei pidanud ise muud tegema, kui rajal sõites mõnulema. Jah, ma oskan ise ka autol rehve vahetada. Iga autojuht peaks seda oskama. Aga ma ei pidanud seda tegema. Tundub, et üha enam saan vaikselt maitsta selle vilju, et mul kodus hunnik mehi kasvab... või?

Aitäh Libatse Romuracing tiimile, kelle soojas toas kõik need mehaaanilised imeteod on aset leidnud. 

Aitäh Anne-Mai, et mind kutsusid, sest mul polnud sellest üritusest tõesti õrna aimugi. 

Suur tänu ka kõigile korraldajatele. Mul pole küll mingi sellise üritusega võrrelda, aga minu jaoks oli korralduslikult ka kõik vahva. 

Oeh... ilmselgelt olen ma nüüd nakatunud. Täiesti kiiruse pisikuga pihta saanud. 

Ja uute asjade katsetamist jätkan samuti, sest tean, et ma ei pea ilma jääma sellest, mida pole olnud, lihtsalt sellepärast, et pole varem oma eluteel seda proovida ja katsetada saanud. 

Huvitav, kas mulle antaks õppimise eesmärgil kasutada mingi hea auto ja rada, kui selgitaksin, et ma tahan kogu selle kogemuse ka raamatusse kirjutada, aga mul on selleks veel rohkem kiirusekogemust vaja?  

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com