Millised on 5 vale arusaama kodus töötamise kohta?

Teatavasti ei läinud ma peale esimese vanempuhkuse lõppu tagasi personali- ja kommunikatsioonijuhi kohale, millel enne laste sündi töötasin. See tähendab, et mitmete inimeste arvates olen nüüdseks veidi üle 10 aasta kodune olnud.

Tegelikult olen sel ajal kirjutanud ja avaldanud 16 oma raamatut, omandanud magistrikraadi, saanud kutsehariduse (ja kutsetunnistuse), osalenud lasterikaste perede liidu töös, kuulunud kohaliku omavalitsuse volikokku, tegutsenud Vabaerakonna juhatuses, kirjutanud artikleid erinevatesse väljaannetesse jne. Põhiline on ilmselt aga olnud see, et hakkasin väikeettevõtjaks ehk asutasin Heli Kirjastuse. See tähendab, et nende aastate jooksul olen vääääga palju kokku puutunud suhtumisega, et: "Sa oled ju kodune, mis sul viga....!"

Nendest suhtumistest nüüd kirjutangi. Siin on põhilised valearusaamad, millele mina nende 10 aasta jooksul olen pidanud vastama seoses sellega, et mul on kodune töökoht:

1. "Miks sa ei tee 3 korda päevas süüa ja kuidas sul on mustade pesude korvis riideid- ise oled päev läbi kodus?"
Jah, tihtilugu pesen enne tööpäeva nõusid või viskan pausi ajal mustad pesud masinasse. Söögitegemine pole aga midagi, mille saab kiirelt põhitöö kõrvalt ära teha. Kui ma otsustan süüa teha, siis tuleb see tööaja arvelt. Jah, kodus töötades on teekond töökohast toidutegemise kohani lühem, aga nii nagu kodust väljas ei saa töö ajal süüa teha, ei saa seda ka kodus töötades.

2. "Ma tulen korraks läbi, sest sa oled nagunii kodus..."- ja solvumine eitava vastuse korral
Lähimad sõbrad-tuttavad teavad, et olen pidevalt kodus. Samas teavad enamus neist ka seda, et see ei pruugi tähendada, et ma neid alati vastu võtan. Nendega seda probleemi pole. Seda teemat tõstatades kardan alati, et varsti ei julgegi keegi mu juurde tulla... aga küsimus on küsimises. Ehk et kui tahad tulla ja helistad ning küsid, siis ma ju oskan kohe öelda, kas saan külalisi vastu võtta või mitte. Nii et küsimine, kas võib tööajal tulla, on ok. Aga see, kui küsitakse ja ma ütlen, et täna ei sobi, sest ma pean tõesti mingi töö ära lõpetama ning siis solvutakse, see pole ok.

Mulle väga meeldivad need mu sõbrad-tuttavad, kes saavad aru, et "ei"-seekord ei tähenda, et järgmisel korral ei peaks küsima.

Näiteks ka laste külalised- mulle väga meeldivad lapsevanemad, kellele saan otse öelda, et tänasel õhtul-nädalavahetusel-vms pean töötama, kuid järgmisel korral võivad lapsed meile küll tulla. Mu lastele väga meeldib kui neil sõbrad külas käivad, nii et see on lubatud alati... kui mul aega on. Seega olengi tänulik kõigile lapsevanematele, kellega saan ausalt sellest rääkida. Ja kui ma ka väga väikese etteteatamisega luban külalisi, siis järelikult siis sobis.

Seega küsimus pole selles, millal ja kui palju külla tulla, vaid selles, et kui ma ütlen, et täna ei sobi, siis keegi ei solvuks selle peale ja sellega arvestataks.

3. "Mina ei suudaks nii ebastabiilse sissetulekuga elada..."
Kus see sissetulek stabiilsem on? Koduse töökoha puhul on ebastabiilne seepärast, et tööaeg on ebastabiilne. Kuid nagu töökoha puhul ikka- kui ei tööta, siis sissetulekut pole.

Samal ajal tähendab see, et kui soovid rohkem teenida, tuleb rohkem tööd teha. See on see, miks mulle ei sobiks töökoht, kus su tööalasest pingutamisest midagi ei sõltu. Jah, see töötasu ei pea olema alati rahaline, kuid minu jaoks on oluline seos (erinevas vormis) töötasu ja pingutuse vahel.

Mingis mõttes on töötasu ka see, et ma ei pea hommikul tund aega ennast valmis sättima, et tööle minna, vaid saan sinna minna paari sammuga. Jah, kui on kodust väljas üritused, siis on teine lugu, kuid iga päev neid pole. Minu jaoks on ülimalt oluline võimalus pikemate tekstide kirjutamise ajal jalad lauale panna ning arvutitoolis mõnusalt lebotada.

4. "Sa saad töö ajal käia (lastega) arsti juures, koosolekul, kohtumisel..."
Jah, saan küll. Tööaja kellaajal. Aga mitte töö ajal.

Nagu kõigil teistel, ei ole ka minu jaoks tööaeg see, kui istun lastega arstikabineti ukse taga või toidupoe järjekorras.

Lastega trenni sõitmine on minu jaoks lastekasvatuse aeg. Jah, seda saan teha tänu kodusele töökohale. Aga see pole töötamise aeg. See on minu valik, et klassikalisel tööajal pühendan aega lastekasvatusele, kuid... järelikult pean klassikalisel lastekasvatuse ajal hiljem tööle rohkem aega pühendama (nt mõnel õhtul või nädalavahetusel).

See on ajakasutuse ja prioriteetide küsimus, mitte see, et mina saaksin tööajal kõiki muid asju teha. Tööaeg on ikka aeg, millal teen tööd ning kui teen midagi muud, siis pole see minu jaoks samuti tööaeg. Nii et kodus töötamise puhul on tööaeg jagunenud päeva ning nädala peale laiali ebastabiilsemalt, kuid vastavalt sellele, kuidas ise valin.

Erinev küsimus on see, et kui mina näiteks kohtun inimestega või juhtub midagi, mida saan hiljem mõnes oma raamatus või artiklis ära kasutada, siis on eelnev siiski mingis mõttes tööaeg. Näiteks ootan põnevusega võimalust riigikogus töötada, sest sealt saaks lisaks kõigele muule ilmselt väga põnevaid uusi raamatuid.

Ja lõppude lõpuks on kõigil võimalik töö ajal mitte tööd teha ning käia arsti juures, kohtumistel jms. Lihtsalt pärast ei saa palka. Mul on sama- võin kõike teha, aga kui pärast seda tööd millalgi ära ei tee, siis pole ka sissetulekut. Lihtne. 

5. "Mis sul viga haige laps iga väiksemagi põhjusega koolist-lasteaiast koju jätta..."
Eee... kes sul keelab haige lapsega tööle minna?
Jah, loomulikult jätan haige lapse koju... aga siis on ta mu töö juures. Ja ilmselt tead sa ise ka, mis tunne on koos lapsega töötada...

Väikeettevõtjana oled teadlik igast oma ajakasutusest. Sa võid lihtsamini valiku teha töö ajal midagi muud, aga samas tead, et see tegevus pole töö ning tööalaselt kasu ei too. Kui kellegi teise jaoks töötades on lihtne mõelda, et "kasutan tööaega oma asjade ajamiseks", siis iseenda tööandjana seda vajadust pole- sa võid töö ajast teha kõike, mida vaja, aga... see pole siis enam tööaeg ning tuleb hiljem kusagilt tasa teha või leppida selle võrra väiksema sissetulekuga.

Lootes, et rohkem lastega peresid kolib maale, on normaalne, et kaugtöö ning väikeettevõtluse võimalusi peab parandama. Igal ametikohal seda teha ei saa, aga samas kui töö ei eelda kontoris või spetsiaalsel töökohal olemist, siis tasub mõelda kodusele töökohale. Samas pole kodus töötamine lihtsalt lõbutsemine, vaid peab ennast ja oma aega veelgi paremini juhtima ja kontrollima. Aga see kõik on õpitav. Mina õpin ka pidevalt. Ning kui olukord muutub, tuleb muudkui ümber õppida. Nagu näiteks praegu koos pisikese 6-kuuse haavatud sõduriga.

Lõpuks ennetan ka toredaid õpetlikke lauseid sellest, et "kui sul on lapsed, siis pead nendega olema, mitte töö peale mõtlema!" Olgu siis selge, et kahjuks või õnneks vajavad ka minu lapsed peale tähelepanu veel süüa, riideid, peavarju, liikumiseks autot koos kütusega (ning koos autojuhiga) jne, nii et pole mõtet mulle seda laulu laulda, et ma töötama ei peaks.

Korduvalt on minu käest küsitud, et kirjutaksin raamatu pereelu planeerimisest ja laste kõrvalt kodus töötamisest. Nüüd võin kinnitada, et koostamisel on pereelu märkmik ning ilmselt ka pikem juhis selle kasutamiseks. Ikka selleks, et ka teised saaksid kasutada nippe, mida mina oma töö- ja pereelu kokkuliitmiseks kasutan.



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com