Miks mu beebi kolmeks nädalaks ühekäeline on?

Superema annab aru: mul on ka nüüd ühekäeline beebi. Kohe täitsa kolmeks nädalaks.

Alles kirjutasin, kuidas Johanna päeval tolmuimejat mängis. Sama päeva õhtul aga polnud meil üldse nii lõbus. Tolmuimemisele eelnenud öösel juhtus nimelt lõpuks see, mida ma niiiii kaua olin kartnud- beebi kukkus öösel voodist alla.

Kõigi seniste beebidega oleme maganud maas madratsil. Saanud selle eest korduvalt siunata, aga see oli lihtsalt beebidega kõige turvalisem. Nüüd on meil aga lõppude lõpuks mõnda aega olnud voodi. Kahjuks on see selline, mille madratsit ei saa eraldi maha panna. Siiani polnud ka väga muret, sest beebi ei ukerdanud veel eriti kuhugi. Kõigi mõnikord, kui ta öösiti sõi, siis jäi päris voodi äärele, aga pärast söömist tõstsin alati teisele poole tagasi. Ja vähemalt poole igast ööst magab ta niigi enda voodis. Mõnikord ka terve öö.

Abikaasa on nädalakese haige olnud, nii et oma köhimise-nohisemise ja muude hädadega on ta teleka ette diivanile kupatatud. Seega saime Johannaga kahekesi voodis laiutada. Öösel sõigi ta niipidi, et jäi voodi välisküljele (teine külg on seina vastas). Aga kuna olime voodis vaid kahekesi, oli ta ikkagi päris voodi keskel.

Ja siis äkki kuulsingi seda- sellist röökimist, mida see beebi pole kunagi teinud. Loomulikult sain kohe aru, mis juhtus. Ehmatus oli hirrrmus suur. Beebi rahunes aga üsna kiiresti, nii et võis arvata, et midagi hullu ei juhtunud. Loomulikult jälgisin järgmise päeva oksendamise ohtu, mida selliste kukkumiste korral peab vaatama. Midagi erilist aga ei juhtunud, nii et paanikat polnud.

Mul on maalapsed. See tähendab palju ronimist ja kõikjal ukerdamist. Seega ka tihtilugu kukkumist. Kiirabis oleme ka ikka aegajalt käinud. Kõige hullemad asjad on aga juhtunud ikka vanemate silme all ja nii, et näed, et õnnetus hakkab juhtuma, aga sa lihtsalt ei saa, ega jõua midagi teha. Nii olengi kõigi nende kukkumiste jms kaudu õppinud veel vähem laste pärast paanitsema.

Teisalt loomulikult olen õppinud ka seda, et kui mõnikord võõrad inimesed kõrvalt ütlevad, et ära muretse ja ära valva, siis mina ikka valvan, sest ma tean, et lapsed on kõigeks võimelised.  Olen õppinud küll nö salaja valvama, et lapsed ei teagi, et neil silma peal hoian, aga... kõik on võimalik.

Kindlasti on praegugi mõnigi inimene, kes tahaks hurjutama hakata, aga... teate, oma elu elades tulebki kogemus, et kõik on võimalik ja kunagi ei saa kõigeks valmis olla. Jah, ilmselt on tulumaksutagastuse laekumise järel esimene ost uus madrats, et saaksin taas beebiga põrandal magada, sest nii on lihtsalt turvalisem.

Et midagi on valesti, saime aru kukkumise päeva õhtul. Johanna hakkas lihtsalt suvalisel hetkel röökima. Kusjuures panin talle veel pikkade käistega lukuta pusa selga nii, et ei saanud aru, et midagi käega oleks. Siis aga märkasime, et ta vabatahtlikult ühte kätt ei liiguta. Kui seda ise liigutada püüdsime, siis hakkas röökima.

Järgmisel hommikul sõitsingi Pärnu haiglasse. Saime üsna kiiresti jutule ja kõik meiega tegelenud inimesed olid väga sõbralikud.

Beebi jaoks oli kõige valusam röntgen, sest seal taheti kätt ühte ja teist pidi näha. Pildi pealt oli ilusti näha, et õlavarreluus on mõra sees. Kõik oli paigas, lihtsalt mõra. Kohe tehti mulle selgeks, et beebid kasvavad õnneks üsna kiiresti kokku ja midagi paigast ära ka pole. Nii jäigi ülesandeks lihtsalt käsi fikseerida. Kolmeks nädalaks.

Õnneks tehti esmane fikseerimine kohe haiglas ära, nii et kodus sellega enam pusserama ei pidanud hakkama. Johanna on praegu hädas, sest ei saa aru, kuidas asju ühe käega kätte saada, aga samas ei lase ta ennast kuidagi üldse häirida.

Pärast haiglast naasmist pole ta enam röökinud, nii et ilmselt on sellest fikseerimisest tõesti kasu.

Tänast 6-kuuseks saamist tähistab Johanna siis ühekäelisena. Ja seda kuni minu sünnipäevani, sest just 10.märts saab olema ta esimene fikseerimisvaba päev. Hmm, hästi sihitud! Pidu peo otsa! 

Ehk siis palju õnne, minu armas beebi, 6.kuuseks saamise puhul ning et oleme taas ühe kogemuse võrra targemad ning oskame olemasolevat veelgi paremini hinnata! Selliste hoiatavate juhtumite puhul tean alati, et kui see paneb mind ja veel mõndagi inimest, kes sellest kuuleb, veelgi tähelepanelikumalt käituma, siis ilmselt jääb tulevikus ära mõni suurem õnnetus, mis muidu oleks võinud juhtuda. Suurim õnnetus, mis võib juhtuda, on see, et sa ei oska hinnata tänast päeva ja inimesi enda kõrval ning arvad, et nad jäävad igavesti alles. Teades, et kõik võib hetkega muutuda, oskad olemasolevat hinnata.

Kui sul nüüd tekkib korraks pähe mõte, et sul on elus midagi puudu, siis püüa korraks mõelda, mis sul olemas on?
Kui kõik, mis ja kes sul praegu on, kaoks, kas siis mõtleksid tänasele päevale tagasi kui parimale ajale oma elus? 

Mina tean juba pikka aega, et mu elus on käimas parim periood, mis võimalik ning kui midagi on puudu, siis teen selle nimel tööd, et seda lisada. Aga põhilised asjad on paigas ja nii on raske kurta. Jah, mu ümber on käimas paljugi sellist, mida ma ei mõista ja mis võiks olemata olla, aga jällegi- muudan neid, mida saan ja ignoreerin seda, mida ei saa muuta. Just seda püüan ka oma lastele õpetada.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com