Millised on positiivsed asjad ühekäelise beebi juures ja milline on mu suurim viga?

Sellest, miks mu 6-kuune beebi praegu ühekäeline on, kirjutasin siin: Miks mu beebi kolmeks nädalaks ühekäeline on?  Ühelt poolt on need päevad suht kiiresti läinud. Johanna on õnnelik ja suht rahulik, nii et ilmselt tal valus pole. Kuna ta ei tohi käe peal eriti ukerdada, siis hoiame teda palju süles ja turvahällis, kus ta ei saa kõhuli keerata. See talle ei meeldi. Selle peale vingub.

Nii olingi sel nädalal mitu päeva emapuhkusel. Jaa, kasutan meelega seda vastuolulist sõna, kus emana kodus olemine ja "puhkus" on ühte lausesse pandud. Minu jaoks tähendasidki need emapuhkuse päevad, et mul polnud väga vaja kusagile minna, kuid beebi ei lasknud mul ka kodus midagi teha. Enamused päevadest panin teda magama või söötsin ja nii kui üks neist tehtud sai, oli juba ringiga uuesti vaja teisega pihta hakata. Tean, et elu beebiga seda tähendabki, aga mina olen praeguseks oma viienda lapse puhul teistsuguse eluga harjunud. Olen harjunud eluga, kus ta on minu loomulik osa ja teeme asju koos.

Võtsin aga rahulikult- mõned kirjastamisega seotud asjad tuli ära teha, kuid suuremad kirjutamised ja kirjastamised ootavad praegu valimiste lõppu.

Mina ka ootan. Ükskõik, mis see tulemus on, siis ikkagi võiks see juba käes olla.

Praegu mängibki minu vastu mu suurim viga. Nimelt on mul elus kõige raskem sellepärast, et tean, et kõik on võimalik. Ja mitte lihtsalt tean, vaid tegutsen selleks, et see nii oleks.

Miks see mu suurim viga on? Sest enamasti on kõrvalistel isikutel mind raske mõista, sest piltlikult laip on juba maas, aga mina ikka veel teen kunstlikku hingamist, sest tean, et kõik on võimalik. Teen nii, sest tean, et tihtilugu visatakse "laibad" liiga kiiresti kõrvale ning neist võib veel väga asjalikku asja saada.

Sitast saia tegemine on minu jaoks saanud nagu isiklikuks väljakutseks. Pidevaks.

Praegu on iga päev minu suurim küsimus, et kas ma peaksin seoses valimistega veel midagi tegema. Ühelt poolt tean, et kõik, kellele ma meeldin, hääletavad minu poolt juba praegu. Need, kellele ma ei meeldi, ei hakka minu poolt kunagi hääletama. Seega nende inimeste mõttes võiksin ilmselt ammu rahulikult järgmise romaani kirjutamisega jätkata.

Aga siis on veel need, kes ei tea mind piisavalt palju, et teada, et nad tahaksid mulle oma hääle anda... ja kui ma mõtlen, et äkki seisan (jälle!!!) valimistulemuste ees ja näen, et see üks hääl, üks inimene, kes ei saanud minuga tuttavaks, on puudu, siis tahaksin tagant järgi, et oleksin veel kusagile välja läinud, veel mõne mind tutvustava postkaardi jaganud... Ja see kõik on ainult minu suurima vea pärast- sest ma usun, et kõik on võimalik!

Ma ei sure, kui ma seekord Riigikogusse ei saa. Aga samas olen selleks juba nii palju vaeva näinud, et mul oleks midagi pakkuda. Olen nii palju inimestelt kuulnud, et mul on midagi pakkuda. Ja nii jääbki üle mõelda, mis on veel need targad asjad, mida teha, et hiljem ei peaks ühe hääle pärast nukrutsema. Kõik on võimalik!

Nii on võimalik igast olukorrast midagi head leida. Näiteks enne tänastele kohtumistele-debattidele sõitmist avastasin, et ühekäelise beebi juures on midagi head ka- nimelt sain rahulikult oma hommikukohvi juua nii, et beebi ei krabanudki tassi käest. Sest tal on see käsi lihtsalt kinni. Aga hetk peale selle foto tegemist võttis mu marakratt oma jalad appi, nii et kõik oli taas loogiline- ema koos beebiga kohvi ei joo!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!  

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com