Ma tean ise ka, et mul on siin juba nagu lahutusblogi, aga no ... ajad on sellised. Lisaks on mu postkast ka nagu lahutusnõustaja postkast, nii et lihtsam on otse siin suuremad teemad lahti kirjutada, kui kõigile ühe kaupa samadel teemadel nõu anda. Küsimused on lihtsalt kõik samad. Mõistetav. Samas ka kurb.
Lubasin aga siis rääkida, et milline oli meie viimane kohtuotsus. See jõustus nädal aega tagasi, aga ma pole kirjutamiseni veel jõudnud.
Kõik oli võimalik
Eelmisel nädalal astusin Harju Maakohtusse siis teadmisega, et kõik on võimalik. Olin terve nädala oma lastega täielik nõid olnud ja endaga samuti.
Suur osa naisi, kes mulle kirjutavad, ütlevad, et püüavad kohtusseminekut vältida. Julgustan neid seda mitte kartma, sest kohtuotsus annab tulemuse, mida kiusliku suhtlemise korral omavahel saavutada ei saa. Samas- nädal aega tagasi sain aru, mida nad mõtlevad. Enne kohtuistungit istusin ühe lastekaitse kõrval ja soigusin, et "ma ei taha siin olla" ja "tahan koju ära minna". Ta arvas, et ma ei saa lahkuda ja mind nagu natuke oleks seal kohtuistungil vaja. Ma siis jäin. Aga see oli kõige vastikum tunne kõigist kohtuistungitest, kus siiani olen käinud (ja praeguseks on neid olnud ikka mitmeid).
Mis siis seekord teisiti oli? See, et kõik oli võimalik. Laual olid taaskord KÕIK laste hooldamise ja elukorraldusega seotud teemad- koolid, elukoht, asukoht. Ehk et võimalik oli, et kohtust oleksime lahkunud teadmisega, et kõik, mida viimase aasta jooksul oleme üles ehitanud, lammutatakse uuesti laiali.
Mis oli eelmise kohtuotsusega valesti?
Laste elukoha, hariduse, viibimiskoha ja osaliselt välismaal käimise osas oli meil tehtud kohtuotsus eelmise aasta septembris. Ehk et aasta aega tagasi. Selle järgi oli mul ainuõigus:
- otsustada laste elukoht
- otsustada laste viibimiskoht
- valida lastele kool ja muu haridustee
- lubada lapsed kooliga seotud välismaareisidele
Hoolduskorra osas otsustati, et lapsed peavad olema 2 nädalavahetust ning pooled koolivaheajad isa juures.
Rahu see kohtuotsus meile ei toonud, sest vaidlusi tekitas laste transportimine- mida ikka tähendab kohtuotsuses see, et "pooled kannavad transpordikulud võrdselt ja kui isal pole transporti, siis ema sõidutab". See oli lause, mille tõttu lapsed suure osa viimasest aastast neid nö kohustuslikke kohtumisi ei saanud.
Miks uus kohtuasi? Uue kohutasja algatasin mina ise. Nimelt andsin märtsis sisse avalduse, et soovin õigust ka lastega välismaale minna. Proovisin kokkulepet saada kohtuväliselt, aga see ei olnud võimalik. Nii oli loomulik käik avaldus kohtule.
Sellele vastaski isa vastuavaldusega, kus nõudis KÕIGI eelnevate kokkulepete uuesti ülevaatamist ja et lapsed läheksid täiskohaga tema juurde elama. Või siis vähemalt väiksemad. Plaaniks oli, et kui kõik lähevad, siis suuremad saavad Tallinnas koolis edasi elada, aga hakkavad siis õpilaskodus elama.
Kõige selle taustaks on muidugi elatise kohtuasi, milles tehti otsus jaanuaris ning mille järgi määrati laste isale minimaalne elatis. See oli arvestusega, et lapsed on tema juures kuni 6 ööpäeva kuu jooksul.
Kohtumistest rääkides oligi põhjenduseks pidevalt, et elatis on määratud KUNI 6 ööpäevaste kohtumiste osas, seega see võib tähendada ka 0 kohtumist kuu jooksul.
Teoreetiliselt ju õige.
Ärakuulamisest sai kohtotsus
Eelmisel nädalal algas kohtuistung siis infoga, et tegemist on ärakuulamisega ja pärast räägib kohtunik ka lastega jne. Kohtuistung kestis 2 tundi (esialgses kavas oli kirjas tund aega). Lahkusime aga kohtuotsusega. Kuna me mõlemad loobusime edasikaebamise võimalusest, siis hakkas otsus järgmisest päevast kohe ka kehtima.
Usun, et üheks oluliseks asjaoluks oli see, et üks lastekaitsetest ütles, et näha on, et neid lapsi on juba nii palju üle kuulatud nende kohtuasjade raames. Lapsed teavad, et "tuleb järgmine tädi, kes tahab meiega koolidest ja elamisest ja emmest ja issist rääkida". Samas on lapsed alati kõigiga hea meelega rääkinud ja kõigi osapoolte arvamustes on ilusti kirjas, et lapsed oskavad oma arvamusi avaldada. See aga ei tähenda muidugi, et see lastele lihtne, ega hea oleks, et nad kõiges selles niiviisi osalema peavad.
Seepärast oli ülimalt hea, et arutelude käigus kujunes nii, et jõudsime otsuseni ning see lugu pikemaks ei veninud ning lastega rohkem ei räägitud.
Asi pole ainult lastes. Kui laste uus advokaat mulle kevadel helistas ja ütles, et on laste esindajaks määratud, siis küsisin mina: "Millises kohtuasjas?" Ehk et ka enda jaoks on seda jama päris palju.
Langenud koorem
Kohtusaalist tõustes ei saanud ma tükk aega aru, et mis siis nüüd täpselt juhtus. Koorem oli langenud. Kerge oli olla.
Kõige olulisem oli minu jaoks, et kohtunik ütles korduvalt välja mitmed asjad, mida ise tundsin, kuid minu sõnad ei lugenud:
1) kohtuotsus jms ei saa sundida teist poolt oma ÕIGUSI kasutama - ehk et kui teine pool loobub oma VÕIMALUSEST lastega koos olla, siis ma ei saa seda sundida. Jah, see tähendab mulle lisakoormust nii ajaliselt kui rahaliselt, aga lapsed saavad sellest aru ja sellega kahjustab teine pool ISE enda ja laste suhteid. See pole minu vastutus.
2) mõnikord tulebki asju veelgi täpsemalt reguleerida, et asjad toimiksid - ma ise kartsin ühte osa, mis nüüd ikkagi selliselt reguleeritud sai. Seisin sellele tükk aega vastu, kuid lõpuks olin nõus ja praegu tunnen, et tegelikult oli see ikkagi hea. Nimelt siis nädalavahetuste täpne jagamine.
Milline oli viimane otsus?
Kahetunnise kohtuistungi tulemuseks oli, et suures osas jäi aasta tagasi tehtud otsus kehtima ja ME SAAME LASTEGA SAMASUGUST ELU JÄTKATA! Lapsed saavad edasi käia koolides ja lasteaias, millesse tulemise võitlesime eelmisel aastal samuti välja kohtus. Me võime jätkuvalt elada seal, kus ise otsustan ja mida suudan meile korraldada.
Lisaks sellele on mul õigus lastega minna välismaale, kui ise tahan. Reisi pikkuseks kuni 3 kuud. Nimelt on plaanis ühel suvel ära teha reis, mis enne koroonat ära jäi ning lastega suveks ikkagi USAsse sugulaste juurde minna. Nüüd on see võimalik.
Uute asjadena tuli:
- jagasime ära, et millised on nädalavahetused isaga ja millised minuga- ehk siis ühel paaris ja teisel paaritud nädalavahetused. Kartsin seda osa, sest laste esinemised jms tegemised võivad asjad segi lüüa. Kirja läks, et esinemised jms kooliga seotud teemad ning tervis on põhjus nädalavahetuste muutmiseks ning neist peaksin 2 nädalt ette teatama. Nüüd siis on õpetajatele antud info, et kõigist esinemistest esimesel võimalusel mind teavitada, sest meil võib see suurem korraldamine olla.
- jagasime ära transpordi tasustamise korra. See oli suurim senine võitlus. Nüüd on kindel, et üks korraldab ja tasub ühe ning teine teise isa juures oldud nädalavahetuse transpordi. Siis ei ole küsimust, kui palju üks sõit maksab, kes peab sõitma jne. Ehk et see on ilmselt suurim võit. Selle punktiga sai muidugi kohe kohtupäeva õhtul selgeks, et kohtuotsusesse tuleb kirja panna ka see, et milline on laste bussipeatus.
- välismaale mineku õigusega olin lõpuks nõus ka isa suhtes. Temal on vaja 2 nädalat enne reisi mulle teavitada, kuhu läheb ja kus lastega peatub. Algul olin selle vastu, sest lapsed pole ka Eestis temaga nii palju olla saanud kui oli kirjas eelmises kohtuotsuses. Samas sain aga ise ka aru, et tegelikult on ju lastele parem, kui saavad rohkem reisimas käia.
Kas kohtuskäimine aitas?
Ilmselt kirjutan mõne aja pärast pikemalt küsimustest, mida te minu käest kõige rohkem küsite. Oluline teema on aga see, et kõik, kes minuga ühendust võtavad, kardavad kohtusse minna. Mina näen praegu, et see on parim otsus olnud. Kohtuotsused võtavad küll aega ja on pingelised. Ning nagu aru saada, siis õiguste osa täitmist keegi siiski kontrollida ei saa, aga ikkagi on see mingi kindlus.
Jah, hooldusõiguse jms osas saab kohtus üha uuesti ja uuesti käia kuni laste 18-aastaseni saamiseni. Ja seda ei saa kuidagi takistada.
Oluline on aga kõik asjad ära põhjendada.
Mida rohkem on sul kirjalikke tõendusi (omavahelised kirjavahetused, laste toimiv elukorraldus ja senises koolis hakkamasaamine jms), seda lihtsam on asju ajada.
Kohtuistungil on oluline ISE kõik tõendid esile tuua ja neist rääkida. Enamikus kohtuasjades ei ole kohtu asi lisamaterjale otsida. Samuti, kui sa arvad, et kohtunik kogu mitmekümneleheküljelist materjali valdab, siis nii see ei ole. Ise pead kas või korduvalt esile tooma kõik asjaolud, mis otsust võiks mõjutada.
Ole valmis erinevates lahendusteks. Selge on see, et igasugustes vaidlustes ei saa võitjat ja kaotajat olla. Mõlemad pooled nö võidavad ja kaotavad.
Kõige tähsam on aga TEGELEDA! Laste hooldusõigus ja kogu elukorraldus on teema, mida ei saa edasi lükata ja mis ei lahene, kui peitu poed. Sellega tegelemine võib vastik olla, aga tegelemata jätmine pole ka meeldivam.
Hooldusõiguse teemadel soovitan mina alustada KOV lastekaitsetöötajast (nüüd: laste heaolu spetsialist!). Jah, neid on erinevaid ning EI, sa ei saa loota, et ka lastekaitsetöötaja laste huvisid esmatähtsaks peab (no näiteks meie puhul ühe lastekaitse soovitus tõsiselt kaaluda, et 3 last võiks elada õpilaskodus, selle asemel, et ühe vanemaga päriselt Tallinnasse kolida).
Ühtseid lahendusi pole, seega ei saa keegi kellegi pealt otse midagi üle võtta.
Mina jagan meie loo kohta asju just seepärast, et kaoks HIRM teemaga tegeleda. Mina vajasin paar aastat tagasi just infot, mida polnud. Tundsin ennast samuti hirmul ja ebakindlana. Kõik oli võimalik. Samas täna, rohkem kui 2 aastat pärast lahkukolimist ja 1,5 aastat pärast kohtuasjade alustamist on tunne hea ja turvaline.
Loodan, et kellelegi on minu kogemustest kasu ning mõne aja pärast vastan ka siin küsimustele, mida minu käest küsite. Võid siia postituse alla ka jätta küsimusi, kui veel midagi teada tahaksid ja siis mõnes järgmises postituses vastan.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
