4,5 aastat pärast lahkuminekut ja ... ikka alustan päeva pisarates ...

Tänasel imeilusal talvepäeval peaksin ma õues jalutama või ... kohtule elatise kohtuvaidluses vastust kirjutama. Ei suudagi valida, kumba siis teha ... aga ... tegelikul ei vali ma kumbagi ...

... sest ma tean, et olen nii kaugele tulnud ja jõudnud ning mul tuleb kohtule vastus valmis kirjutada, aga ... see tähendab jälle sukeldumist kõigesse, milleks ma pole valmis ... juba vaid mõte kõigist neist lahutamisega seotud teemadest tõmbab sisemuses midagi vastikult kokku ... tekitab vastikud värinad ... pisarad jooksevad ... ja mitmed muud kehalised reaktsioonid ...

... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... sest ... see ei ole läbi .... see aeg pole mitte mingit rahu toonud ... rahu on siis, kui ma ei pea teise poolega midagi arutama ... võtan kõik täiendavad kohutused endale ja ... lihtsalt jõuan ja teen ... aga ... 10 päeva pärast tuleb kohtus taas sukelduda aruteludesse  ... tõestamisse ... 

Jah, ma ei tea praegu, millele mul üldse kohtuvaidluses tuleb vastata, sest ... vaatasin ära vastamise tähtaja, aga dokumentide avamise lükkasin edasi ... sest see on vastik ... see on füüsiliselt ebameeldiv ... Seekord tuleb mul siis lugeda, et mida teine pool vastas minu esitatud hagile ning pean omalt poolt tema väiteid kommenteerima. Pean taas selgitama, et minu lapsed on väärt minimaalses määras toitu, elamist, riideid, arstiabi ning ... äkki isegi mõnda üritust koos sõpradega. 

... ja tuletan meelde, et ma küsin lihtsalt seda, et kui ma suurema osa ajast üksinda lapsi kasvatan, siis teine pool tasuks riiklikult minimaalses määras oma osaluse lastekasvatuses ... 

... kohtule vastuse kirjutamise "soojenduseks" lugesin Kärt Anvelti artiklit "Vägivaldsest suhtest lahkumise hind: emad kaotavad lapsed ja kodu, kodulaen ning liising jäävad". Ostsin selle artikli pärast ajalehe juba eelmisel nädalal, kuid ei suutnud ennast sed alugema sundida. Praegu vaadates, mis mu sees toimub tean, miks. 

Ma kuulen nii tihti, kui tubli ma olen, et lastele nii paljut suudan võimaldada ja hakkama saan ja ... Aga, tegelikult on igapäevaselt väga tuttavad tunded, et: 

- see ei lõppegi mitte kunagi

- ma ei saa kunagi sellest ringist välja, eriti, kuna mu noorim laps saab 18-aastaseks 11 aasta pärast ... ja kas see on punkt, kus saan täielikult teise poolega suhtlemise lõpetada?

- ma ei jõua tõestada, et ma lastest hoolin 

- ma ei jõua hakkama saada sellega, millega vahel isegi kaks vanemat koos hakkama ei saaks ... 

Selle artikli lugemine oli ühelt poolt toetav, sest näitas, et paljudel naistel peale minu on veel nii. Aga ... ma teadsin ju seda tegelikult varemgi. Te kirjutate mulle. Te jagate minuga otse oma lugusid. Ma olen kirjutanud raamatud "See ei ole sina!" ja ... "Uus algus" ... ja need pole tühja koha pealt sündinud.

Lugesin artiklist kirjeldusi, mida mõeldakse vägivalla ... mida vaimse vägivalla ... mida materiaalse vägivalla all ... kogu keha mäletas ühte või teist või kahesaja kuuekümnendat kogemust ... 

Ja ... seda rohkem kiskus see artikkel samuti lõhki, sest ... kui paljudel naistel peale minu on nii, siis ... polegi ju lootust ... ma päriselt oleksin 10 päeva pärast kohtus õnnelik siis, kui kuuleksin, et kasvõi edaspidi hakkavad lapsed saama riiklikult minimaalset elatist, sest nad on seda väärt ... jah, ma tean, et eelmise õppeaasta jooksul, mil nad olid KOGU aja minu juures, saidki nad kokku 550€ elatist kuu jooksul ning kohus ei aruta, kas tagant järgi peaksid nad rohkem saama, sest ... sel ajal, kui ma pidin kohtule selles osas vastuse kirjutama, olin ma autoõnnetuse järel hoopis nädalaid pikali voodis ... 

... jah, ma tean, et minu valik ja eralõbu on see, kui lapse hambaravi maksab 800€ ja ... siit edasi umbes 100€ kuus .... et valin lastele võtta matemaatika eraõpetaja, sest nad pole koolis ainet selgeks saanud, aga vähemalt ühel tuleb mõne kuu pärast eksam ära teha ... minu valik on, et nad käivad muusikakoolis ja mitmed trennis ... ehk need kulud võiks kõik ju tegemata jätta, eks ... aga jah, mina olin see, et kolme erineva kohtuasja raames taotles endale õigust laste hariduse üle ainuisikuliselt otsustada ... 

... mul pole jaanuaris ühtegi lastevaba päeva olnud ... oleks pidanud olema 2 nädalavahetust, aga ... minu valik oli, et ühel neist nädalavahetustel oli ühel lapsel proovieksam ... nüüd on kolmel esinemine ... seega ... eks ole ju minu valik, et kogu aeg on kellelegi vaja süüa osta ja tegeleda ... (kas ma pean igaks juhuks lisama, et ma väga armastan oma lapsi ning nendega on tore koos olla, aga 100% üksinda 5 lapse vanem olla on vahepeal ... veidi väsitav ... eriti kuna need vabad päevad ma kasutan lisatööde tegemiseks, nii et saaks rahaliselt paremini järjele ...? ) 

... miks see kohtuvaidluse ootamine nii seest lõhki kisub on teadmine, mis mind ees ootab ... sest ma olen proovinud näiteks arutada, et kui lapsed peaksid nädalavahetusel haiged olema ja ei saa siis teise poole juurde minna, kas saaks selle nädalavahetuse ümber vahetada ... või kui neil on esinemine ja lapsed seega nädalavahetusel töötavad, kas saaks selle ümber vahetada ... ausalt, vastused pole isegi sellised, mida tasuks lugeda ... tihti vaatangi esimese ja viimase lause ära ning panen kinni, sest midagi uut seal ei ole ... ja mitte ühtegi lastekasvatust toetavat lauset seal ka ei ole ... ja isegi kui ma ei vasta, siis neid kirjut tuleb ... ja tuleb ... ja see on 4,5 aastat pärast lahkuminekut ... 

... mida ei tule, on lause, et: "jah, saan aru, et lastel on ka oma elu ja tegemised ning ikka võime nädalavahetuse ümber vahetada, et kõik lapsed saaksid korraga tulla ning vähemalt kord kuus isa näha!" 

... jah, ja ärgem unustagem, et mina teen seda kõike selleks, et elatise kohtuvaidluse järel ülimalt rikkaks saada ... ja lapsed on suurema osa ajast minuga selleks, et ... no mina saaksin teist vanemat kiusata ja lapsed temast eraldada ... loomulikult (kas pean kirjutama, et viimane lõik oli irooniline ja et ma olen lihtsalt sellest kõigest nii väsinud ....)

... ja siis ma mõtlengi, et ma võiks öelda, et ju jääb ... ma ei jõua rohkem, aga ... siis tuleb jälle meelde või saan infot selle kohta, et sellises olukorras naisi ja lapsi on nii palju ... 

... ja siis pean istuma koolis ja arutlema teemal, et: "miks lapsel on hinded sellised?" või "miks lapsel on midagi tegemata?" või "miks laps igas tunnis ei käi?" ... või kuulma mõnelt teiselt vanemalt, et "minu lapsed suudavad küll ise ..." 

... teate - ma olen nad kõik elus hoidnud ja ise  ka elus ja ... see on suure IGAPÄEVASE töö tulemus ... 

... ning kõik, kes te sarnases olukorras olete - ei, see pole minu jaoks kuidagi lihtsam. Keerulistest aegadest ja oludest rääkimine lihtsalt tõmbab ennast veel alla, nii et jah, enamasti räägin neid asju seal ja nendega, kellega on vaja ning kellega vesteldes saan nendest olukordadest edasiliikumiseks kuidagi tuge. Aga see ei tähenda, et minu elus neid raskeid kohti ei oleks. 

Kogu seda postkastis toimuvat jama ma enamasti ei jaga, sest see levitaks sitta veelgi rohkem. Seda pole vaja. Aga see on olemas. Ikka veel. 

Ja ma saan väga hästi aru, miks inimesed vägivaldsetes suhetes püsivad, sest ... lahkumine nõuab niiiii palju jõudu, energiat, enesekindlust, vastipidamist, raha ... jne. 

... ilmselt on minu jaoks kõige keerulisem praegu see, et ükskõik, kui avalikult ma siin asju jagan, siis kõigis oma avaldustes olen alati lapsi kaitsnud ... olen alati kõike jaganud selle teadmisega, et ma võiksin rääkida veel rohkem, kuid laste kaitsmiseks seda ei tee ... nüüd aga tahavad suuremad lapsed ise kohtuistungile kaasa tulla ja ... see on täpselt see, mille eest ma neid ju kaitsnud olen ... nemad ei tea, mida päriselt räägitakse ... põhjendusteks tuuakse ... ja kõik need aastad olen ma kõiges selles laste eest paljusid asju varjanud just selleks, et nemad hoitud oleksid ... ja see omakorda on ise väsitav, aga ... kui sa kedagi armastad ja tema eest vastutad, siis see on SEE, mida sa oma laste heaks teed ... 

... aga, see mida me teeme on ... et oleme korraks väsinud ... ja see on ok ... ja siis ... liigume edasi ... 

***

Mina olen Heli Künnapas (43), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (17a, 14a, 13a, 11a ja 7a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 40 raamatut. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.