Kas surm on parim jõulutunde tekitaja?

No millest sa ikka siin enne jõule kirjutad ja mõtiskled, kui ... surmast. Teatavasti on ju surm elukaare normaalne osa. Iga elukaare. 

Täna seisime ühe võõra naisega Pärnu jõe ääres ja vaatasime, kuidas päästjad otsisid jõe peal võimalikku uppunut. Algul oli küll kõigil kiire, aga üsna varsti võeti väga rahulikult. Olid küll kingad ja jääauguni viivad jälged, aga ... asja uuritakse. 

Selle naisterahvaga aga hakkasime rääkima. Kokku kestis vestlus vist 5-10 minutit. 

Üsna kiiresti jõudsime jutuga selleni, et olime mõlemad hiljuti ühe väga ootamatu ja kurva surma tunnistajaks. Üldse mitte lähedalt, aga nii, et mõlemat puudutas see väga. Milline on võimalus, et sa kohtad suvalisel ajal suvalises kohas (kus sa ei peaks olema!) inimest, keda on hiljuti mõjutanud sama võõraste inimestega toimunud sündmus, millest te kumbki peaaegu et ei peakski teadma? 

Ja teisalt- kogu elu ongi sõnumite kokkukogumine ja mõistmine, et millest sa peaksid mingi järelduse tegema. 

Järgmiseks tuli üsna kiiresti välja, et meil mõlemal on surmasuust läbi käinud laps ja et sellised lapsed on imelised haldjad. Lihtsalt see, kuidas nad teistega käituvad, neisse suhtuvad, oma tegemisi teevad ...

(Kui tihti sa oma parima sõbraga tunde vesteldes selliste sügavate teemadeni jõuad, nagu me võõra inimesega mõne minutiga???)

Päästjad panid oma asjad kokku, võõras naine läks oma abikaasaga ära ja mina seisin nagu lollakas, sest mulle sadas ülihelikiirusel kaela palju-palju mõistmisi. 

Minu FB sõprade ringi kuuluvate ning minuga päriselt suhtlevate inimeste ringile pole ilmselt saladus, et viimane aasta on päris keeruline olnud. Lihtsalt sellepärast, et ma püüan jõuda selleni, et saaksin olla see, kes ma peaksin olema. Aga see tuleb välja võidelda. 

Seal jõe ääres seistes ja pärast nähtule ning võõra naisega peetud vestlusele mõeldes sain aru, kuidas tegelikult on mul kõik korras. 

Jah, mulle on nüüdseks selgeks tehtud, et kui tahan, et mu lapsed saaksid võimetekohaselt muusikat õppida ja kui tahan Tallinnasse kolida, siis pean seda tegema vaid läbi kohtu. Teised inimesed loodavad, et neil lapsed tahaksid muusikat õppida, teised kulutavad raha sellele, et lastele muusikaõpinguteks pillid või mõneks muuks hobiks vahendid osta, aga mina hakkan siis advokaatidele maksma, et võidelda välja õigus, et lapsed võiksid üldse katsetama minna, kas nad saaksid hakkama.... Ning jah, see on ikka laste enda soov ka (mitte siis kohtuskäimine, vaid muusikaõpingud). 

Alles hiljuti mõtlesin ise ka, et äkki polegi kogu seda võitlemist vaja. Kui kõik on nii keeruline, siis äkki tulekski lihtsalt pildilt maha astuda....

Kui sein on püsti ees, siis on ju alati kaks varianti:

1) see on vale tee. Tuleb ümber pöörata ja teist teed minna!

2) see on õige tee, aga sul on vaja tõestada, kas tahad eesmärki saavutada piisavalt ja oled valmis selle nimel töötama ja vaeva nägema. 

Täna Pärnust oma praeguse elukoha poole sõites mõtlesin, et pekki küll- kas selleks sain ma surmalt oma lapse tagasi, et ta nüüd jääks oma võimalustest ilma ja jätaks oma oskused, teadmised, anded kasutamata, sest mina olen kohtus saamatu ja ei saa selleks raha kokku vms? 

Terve oma elu lapsevanemana olen lähtunud sellest, et kuulan ja vaatan oma lapsi, et mõista, millist teed neile avada. Ma ei saa kellegi eest midagi teha, vaid saan võimalusi pakkuda. 

See on sama, nagu viimase aasta jooksul olen näinud, et psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitse jt ei saa midagi lahendada. Igaüks saab midagi teha oma valdkonnas, aga inimelud on nii suur tervik, mida ei saa vaid pisikeste juppide kaupa ravida. Ja seda tervikut saab lahendada vaid inimene  ise. Kui inimene ise ei tee, siis lahendust ei tule. Õigemini- tuleb lahendus, mida inimene ise teeb! 

Ja nii ma rõõmustangi enne neid jõule, et järgmisel aastal saab siis laste hariduselu eest kohtus võidelda, sest MUL ON ELUSAD LAPSED, kelle eest advokaatidele jms maksta. 

Mul on siiani pisarad silmas iga kord, kui mõtlen või räägin tütre võitlusest, mis ta ikkagi meie juurde jättis. 

Samamoodi olen väga teadlik, et iga kord liiklusesse sukeldudes võib midagi juhtuda. Paljudega juhtubki. Eriti lumisel ja jäisel ajal. Ja see ei ole mingi ärasõnamine, vaid ma tõesti olen lihtsalt tänulik iga kord, kui turvaliselt kohale jõuan. 

Maja... koduõu ... kõik need on ülimalt ohtlikud kohad, kus alati võib midagi juhtuda. 

Ja lennukid ... no need lendavad ka ju jätkuvalt meist aegajalt üle. Kes teab, millal mõni meie majale maanduda otsustab ...

Ehk et kõik on võimalik. Aga nii kaua, kuni see pole juhtunud, siis seda ... pole juhtunud. Ja siis ongi hästi. 

See ei ole mingi lollakas püüdlus kõiges head näha. Aga see on tänulikkuse meeldetuletus. Pole ju vaja iga kord surmaga ninapidi kokku juhtuda, et märkamist õppida. Minu jaoks on alati olnud vastikud need vihavaenlastega või perekondlike tülide lõpetamine kellegi matustel. No päriselt- kas tõesti on vaja, et keegi ära sureks, et sa märkaks seda, mis päriselt oluline on. 

Ja ometigi ... täna sain oma märkamise jõe ääres, kus ... ma ei teagi, kas keegi jäi päriselt oma elust ilma, aga kindlasti sain ma osaliseks ootamatule vestlusele, mis aitas taas üle saada mingist allaandmisest, kuhu ise vajumas olin. Ei, see ei teinud mind võitlushimulisemaks. Vastupidi- tänulikumaks. Isegi kui kõik meie ümber võib ohtlik olla, kui kõik võib meilt ära võtta, siis on asju, mida ei saa. Ja kui ise kinni hoida ja arendada seda, mida sinult ära võtta ei saa, siis tulebki rahu. 

Sisemine rahu. 

Ja seejärel ka väline rahu. 

Kas see mitte polegi jõulutunne- rahu sinu sees ja ümber? Aeg, mil loobud kõigest, mida saab rünnata, lihtsalt sellepärast, et rünnakutest vabaneda ja jõuda rahuni, et saaks uuesti oma reaalsust looma hakata. 

Soovin sulle rahulikke jõule! Päriselt! Sellist rahu, mida iseenda sees tunned ja ka väljapoole saad anda. 

Soovin sulle kogemusi ja sisemist rikkust, mida keegi rünnata, ega sinult ära võtta ei saa! 

Ilusat olemist!   

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com