Sel nädalal selgusid järjekordsed kirjanikupalga saajad. Olgu siis kohe öeldud, et mina olin nende 43 seas, kes seda seekord saama ei hakka. Saatsin seekord ka ilusti oma tulevikuplaanid ning info seniste tööde kohta teele. Aga mul tuleb jätkuvalt loota sellele, et minu raamatuid ostetakse ja loetakse.
Eks Eesti Noortekirjanduse Ühingu lõime koos teiste noortekirjanduse huvilistega ka eelmisel aastal seepärast, et noortekirjandusele üldse rohkem tähelepanu tõmmata. Fakt on ju see, et kui noortekirjandust ja noortekirjanikke ei ole, siis ei kasva lugejaid ka sellele "päris kirjandusele".
Kirjanikupalga teema on aga mõningates ringkondades taas tõstatanud
teema, et kas kirjutamine on ikka päriselt töö ja kas selle eest peaks
maksma. Kas kirjanik peaks suutma ennast raamatute müügist ära elatada?
Või on see selline kunst, mille säilimiseks peaksime kogukondlikult
peale maksma?
Minu esimene raamat ilmus umbes 11 aastat tagasi. Selle aja jooksul olen korduvalt kuulnud:
- mis tööd sa teed? Kirjutad... ahah, aga mis TÖÖD sa teed?
- mille eest sa raha saad, et kirjutada?
- sul nii veab, et saad päevad läbi kodus olla
- kuule, ma tulen 5 minuti pärast läbi, sest sa nagunii oled kodus
- mis sul viga lapsega päeval arsti juures käia, sa ju nagunii kodus
- hästi elame - hommikul näohoolduses või massaažis käia, saaks ma ka endale seda lubada
- kunstnikuhing, sa ju ei tea, mis raha on ja kust see tuleb
- kes sind üleval peab?
- miks sul rohkem raha ei ole ja sa rohkemate asjade eest ei maksa?
- miks sa lastele ei osta .... (seda.. seda... seda ...)
- miks sa endale ei osta ... (seda... seda ... seda)
- millal sa mingi päris töö selgeks õpid?
- ... jne.
Olen loobunud selgitamast, et ma olen lõpetanud gümnaasiumi kiiruskirjaga, kõrghariduse saanud Sisekaitseakadeemiast, magistrikraadi EELK Usuteaduse Instituudist ning mul on karusloomakasvatuse kutsetunnistus. Lisaks muusikakooliharidus akordioni erialal, lisapillideks klaver, viiul ja kitarr.
Esimest last oodates töötasin personalijuhina erasektoris, enne seda Siseministeeriumis.
Nii et kirjutamine ei ole päris selline töö, millele oleksin kukkunud, sest muud teha ei oska või taha või saa. Pigem on kõik eelnev andnud ideid, kogemusi ja indu kirjutada raamatuid, mida ka loetaks.
Eelnevate kogemuste tõttu olen julgenud endale valida töökoha, mille jaoks teen tööd kodus või mõnes teises valitud kohas endale sobilikul ajal. Tänu varasematele kogemustele julgesin endale luua Heli Kirjastus OÜ.
Selge on see, et on inimesi, kes ei pea kirjutamist tööks. Samas on igaüks meist kogenud, kuidas mõni raamat võib muuta su päeva või isegi elu. Aga neid teoseid kirjutavadki need samad kirjanikud, kes tunduvad päevad läbi niisama lebotavat ning rahalaeva ootavat.
Ma olen 5 lapse kasvatamisel võtnud oma esmaseks ülesandeks alati, et veedan lastega võimalikult palju aega koos. Neid huviringidesse-kooli-lasteaeda sõidutades räägin nendega autos, käime koos jalutamas jms. Tean, et ma ei suuda neile rahaliselt pakkuda kõike, mida saaksid üksikud lapsed või sellised, kelle ema töötaks vaid raha pärast. Jah, ma usun praegu ikka veel seda, et suudan kirjutamise ja kirjastamisega ennast ja lapsi üleval pidada nii, et ei pea mõnda teist töökohta võtma lihtsalt seepärast, et seal makstakse palju raha. Kindlasti on võimalik, et kusagilt tuleb mõne ülihea töökoha pakkumine, aga hetkel tunnen, et minus on veel nii palju lugusid, mida ei ole jõudnud kirja panna, sest lihtsalt elu rahab ka elamist.
Kirjanikupalga avaldusse panin kirja need pikemad teosed, mida oleksin saanud siis kirjutada, kui ei peaks igapäevaselt mõtlema, et rahavoog pidevalt olemas oleks, sest igapäevased arved vajavad maksmist (hmm, ma ei hakka siin tõusvast elektrihinnast ja kütusest jms luksusest hetkel rääkima...). Enamik neist on noorteraamatud, mis omakorda juba niigi on mittekasumlik äri, sest noorteraamatuid ostetakse enamasti vähema kui näiteks eneseabiteoseid või romantikat.
Mulle väga meeldis üks mõte, mille üks raamatusõber kirjanikupalga teemal ütles. Nimelt et väga tore on, et raamatukogust raamatuid laenutatakse. Aga kui me soovime, et kirjanikud uusi raamatuid kirjutaks, siis oma lemmikkirjaniku raamatud võiks ikka koju osta ja nii palju sellesse panustada. See pole heategevus, vaid panustamine sellesse, et sulle meeldib, kuidas see autor kirjutab ja tema saab edasi kirjutada, kui tema eelmisi teoseid ostetakse. Nii lihtne süsteem ongi!
Kokkuvõtlikult võibki öelda, et alati on ja jääb olema inimesi, kelle arvates kirjutamine ei ole töö ning paberiga võiks midagi targemat teha, kui neid raamatutele kulutada.
Samal ajal on hulk inimesi, kes istuvad ja ootavad, millal kirjaniku uus raamat välja tuleb. Ma näiteks vastan iga päev üha suuremale hulgale küsijatele, kes soovivad teada, kus on noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa, mida juba ammu lubasin. Nüüd tahan järgmise aasta alguseks ikka valmis saada. Aga see ongi see sama süsteem- autori ühtesid teoseid ostes aitad kaasa sellele, et järgmised sünnivad.
Nii on minu üleskutse sel aastal, et kingi raamatuid! Osta oma lemmikautori teos ning kingi see kas iseendale, sõbrale või kasvõi mõnele raamatukogule või haiglale vms. Seda muidugi juhul, kui arvad, et lugemine on oluline osa meie kultuurist ning et see võiks jätkuda.
Just nii saame igaüks ise otsustada, kes on selle aasta kirjanikupalka väärivad kirjanikud.
Just nii saame ise otsustada ja suunata, millisele kirjanikule palka maksame ja kes uusi teoseid kirjutab!
***
 |
| Foto autor Triin Künnapas |
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas
noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss
Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar