Käisime täna laste vanavanaema sünnipäeval. Millegi pärast hakati mingil hetkel murutraktorit testima-remontima-katsetama-vms. No ja siis oligi nii, et kõik lapsed käisid koos onu Rasmusega murutraktoriga sõitmas.
Mathias tegi ilusti tööd ja pakkuse onule hands free pedaalitallamise võimalust:
Joosep aga teatas kohe, et "Mis muru niitma? Ma tulin siia sõitma!" (Joosepit teades- ülla, ülla!). Onu Rasmus sai lahendamiseks ülesanda: "Kuidas traktorit koos Joosepiga sirgel teel hoida?":
Või tegelt- vahet pole! Las siis juba läheb- lehvitame parem:
Mariale meeldis ka muru väga. Niitmisest ta samuti väga ei hoolinud, aga onu viis jalutama küll... kuskile kaugele...:
...kaugele...
Christiani arvates on muru niitmine üks ülilõbus asi... nagu tema arust on ka kõik ülejäänud asjad maailmas. Ühe oma lõbususe pisiku andis ta onule ka:
Seejärel läks tõsiseks- algas sõit täpsete juhiste järgi:
Lõpetuseks ka tõsisemad ettevalmistused suurde liiklusse astumiseks- õppetund "Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?":
Ja kes ei tööta, see ei söö... tähendab, kes ei niida, see riisub:
Nii me elamegi ilusat elu maal! Ikka õpime ja kasutame seda, mida õppisime!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar