Istudki pühapäeva õhtul arvutis vää?

Teate, täna on pühapäeva õhtu ja ma teen nüüd postituse "mina olin siin!" ehk siis räägin lihtsalt sellest, mida ma täna tegin. Ütlen ette ära, et enamuse inimeste jaoks ei teinud ma mitte midagi erilist. Ja see ongi minu jaoks eriline.

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Nii et asi selline, et ma istun teleka ees arvutis. Vaatasin ära "Suure komöödiaõhtu" (ma eeldan, et see oli kordus). Jussi nägin ikka jälle ka (jaaa, ma ei väsi seda kordamast...eriti pärast tänast öist "lugejatega kohtumist"... kohe räägin täpsemalt!), natuke "Kööki" vaatasin ja enne seda mingi osa Aktuaalse Kaamera uudiseid. Ehk siis suure hulga telekast vaatasin täna ära. Nüüd käib näiteks Top Gear, aga seda ainult seepärast, et Herlend tuli katusealt alla (ehk teiselt korruselt), sest ei viitsinud kl 23 enam edasi ehitada ja nüüd on pult tema käes. Vahetasin selle arvuti toidu vastu ehk et Herlend pani arvuti laadija mu palumise peale seina ning sama käiguga virutas puldi sujuvalt ära.

Miks kogu see jama praegu toimub?

Sest öösel oli kohtumine lugejatega.

No Kasper ja Veronika käisid külas. Sõbrad, noh. Istusime pool ööd õues lõkke ääres (selle, mida nad mul grilli süüdata ei lubanud) ja rääkisime kogu maailma läbi. Siis jõudsime blogimise ja raamatuteni. Kasper on see, kes aitas mul mu noorteka "Ütlemata sõnad" meespeategelasele näo andnud Juss Haasmaga kohtuda (Mis värk mul selle Juss Haasmaga on? ). Veronika arvas peale 3 pakkumist ära, kelle järgi ma naispeategelase Maria näo kirjutasin. Hmm, nii läbinähtav olengi?

Lugejatega kohtumine viis meid kell 1 öösel minu töötuppa, kus avanesid saladuslikud algallikad: näitasin neile piltide ja nimedega tabelit, mis raamatu kirjutamise ajal mu seinal rippus. Peale selle näitasin veel hunnikuid poolikute raamatute materjalidest ja rääkisin, kuidas raamatud sünnivad. Nii et sõbrad said keset ööd mu raamatute sünnitusmajas käia. Ma tean, et selline kogemus võib kurvalt lõppeda. No umbes sama, et pärast lihatööstuses töötamist ei taha enam vorsti süüa, sest tead, mis seal sees on.

Ja siis jõudsime blogimiseni. Kasper ja Veronika harisid mind. Ükspäev üks blogija ütles mulle, et minust pole mõtet meedias kirjutada, sest ma pole nii kuulus kui Mallukas või Powerlifting Barbi. Ma siis kaebasin sõpradele seda ja rääkisin, et mul pole õrna aimugi, kes see Barbi on. Meil on kodus koer Barbi, aga ilmselt pole see sama. Ülla-ülla: ma olen umbes 12 aastat bloginud ja mu sõbrad on blogijate teemal paremini haritud. Mulle siis tutvustati blogimaastikku ja vaatasime koos videoid.

"Sa ei saagi teada, sest sa ei vaata telekat," pani Veronika mulle elutargalt diagnoosi.
Jah, võtsin omaks. Multikaid ikka aegajalt vaatan laste kõrvalt, aga seal on ka hoopis teised tegelased.

Eee... pani mõtlema! Kui ma öösel neid videoid vaatasin ja mõtlesin, et ma pole nii kuulus, siis tegelikult oli mu suurim küsimus, et kes üldse viitsiks jälgida videoid, kus on juttu vaid sellest, kuhu mingi uus süst tehti või mis uuendusi veel enda juures on tehtud? Tark-mees-taskus teatas, et paljud vaatavad sellepärast, et see on nii debiilne.

Aa, see kuulsuse teema, et miks üldse kuulsaks saamisest jutt oli? Minu jaoks tähendab kuulsuse teema seda, et mind ja mu raamatuid teatakse ja loetakse. Ehk et ma võin ju kirjutada tohutult hea raamatu, aga kui keegi sellest ei tea, siis keegi ei saa ka öelda. Nii et see on see kuulsaks saamise teema. Ok, olgem siis täpsemat- soov saada tuntud ja tunnustatud autoriks!

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Eee... ma loll seda ka ei teadnud, et keegi viitsiks oma aega netis või telekat vaadates raisata sellele, mis on debiilne.

Igatahes ma sain hunniku õppetunde öösel.

Hommikul ärkasin, saatsin sõber Kasperi tööle (kohvi sai ka ikka!) ja hakkasin mõtlema videoblogimisele. Siis käisin vahepeal Pärnu Jahtklubis Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna koosolekul (piirkonna juhina ma peaaegu nagu juhtisin seda, aga tegelikult oli mul täna alles suvi, nii et ma pigem ikka kuulasin ja vaid vahepeal targutasin kaasa. Lubasin augustis taas asjalikuks hakata). Kasperi kodutöö on nüüd mu "Ütlemata sõnad" läbi lugeda. Ma eeldan, et täna töö juures sai pool juba läbi. Veronika sai kaasa raamatu "Lootusetu" (ma varsti blogin sellest, sest väga hea raamat oli. Juunikuus lugesin.). Talle väga meeldis raamat "Pärast", millega ma teda viimati viskasin. Lugemiseks ikka. Nii et ettevaatust- minu juurde tulles võib raamatuga pihta saada.

No igatahes pärast koosolekut mõtlesin (video)blogimisele edasi- kas inimesed, kes selliseid asju vaatavad, nagu ma öösel nägin, on samad, kes käivad minu blogis? Kas minu lugejad ootavad samu asju, et siin tihemini käia? Et ostan nutitelefoni ja räägin teile, mida ma täna tegin ja kuhu astusin ja mida öösel blogidest nägin jne? Ok, selle teemaga on muidugi praegu veel takistus, et ma pole jõudnud nutitelefoni osta. Tegelen.

Aaa, eile ostetud Kroonika lugesin ka läbi. Kusjuures seda ma ikka aegajalt loen.

Ja kirjanik-Kati käest sain tulevikuks häid uudiseid. Nii juhtub, kui sa teed õiget asja, mida armastad. Mina kirjutamist ja kirjastamist igatahes armastan ja püüan need selgeks ka saada. Õpin kogu aeg!

Kui nüüd algusse tagasi jõuda, siis kogu see omaette undamine tuleb sellest, et mu blogi külastajate arv on viimasel ajal kiirelt tõusnud ja mul on taas paanika ja segadus, et mida te armsad inimesed siit leiate? Mida tahate edaspidi leida?

Kui sa veel enne seda ei teinud, siis tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Mõni ütleb kohe, et ära muretse ja ole, kes sa oled. Heh, eks ma nagunii olen, kes ma olen, sest mul pole kedagi teist, kes olla. Lihtsalt igaüks teab minust erinevat külge. Nii saan ka blogis valida, mida ja kuidas kirjutan. See rõõmus uudis kasvavatest külastajate numbritest ongi see, miks kogu see segane lugu kirja sai ja miks ma pool päeva (video)blogimisele olen mõelnud.

Nii et ma täna ei tahtnudki millestki kirjutada, vaid mõtlesin siin veidi omaette... kõvasti... kirjalikult. Nii juhtub, kui öösel lugejatega kohtumas käia. Aga sina ilmselt istud pühapäeva õhtul arvutis (või telefonis) ja loed seda, mida ma kirjtuasin.

Aitäh sulle! Loodan, et järgmisel korral satud siia seepärast, et sulle meeldib see, mis siin toimub. Ja et rohkem meeldiks, võid soovitada, mida edaspidi lugeda (või videos näha?) tahad. Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!

Ilus elu maal jätkub, sest ilus on olla!