Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?

Ausalt, ma ei ole mingi teismeline hull jälitaja, aga... täna tuleb täielik fännipostitus. Alustuseks lugu sissejuhatav pilt on selline:

Selle pildi tegi Kasper pärast seda, kui ma väriseval häälel oma jutu olin Jussile ära rääkinud ja siis selgitanud seda, mida ma alustuseks närviliselt kokku pudistasin.

Veronika, Kerli ja Fredy vaatasid kogu lugu ülevalt mäe pealt ja karjusid:
"Heli, ei värise!"
Eee.... no tegelt ka- aitääääh, sõbrad! Mul polnudki sõnad veel suus piisavalt sassis.

Kõrgelt vaadates nägi kogu lugu välja selline:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar nädalat tagasi lastelaagrit juhtides pidin laagri abikasvatajalt Kasperilt korduvalt kuulma, et ta läheb ära. Mingid Paopao etenduse proovid. Valgustama. Iga kord tuli ta sealt tagasi "pao-pao" lauldes. Appi, kuidas see närvidele käis. Talle endale ka, aga kummitas, nii et vait ka ei jäänud. Pao-pao, noh!

Mingil hetkel tuli mul silme ette Paopao reklaam, milles nägin ka Juss Haasmad. Jaaa, kuigi ma pole mingi hull fännitar, siis Jussi teemal võtsin sõna näiteks siin: Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt! See oli siis aeg, kui tema olemasolust täitsa teadlikuks sain.

Seejärel hakkasin oma viimase noorteka "Ütlemata sõnad" tegelastele nägusid otsima. See tähendas, et ühel õhtul istusin köögis põrandal maas ka rebisin Kroonikatest ja muudest sellistest ajakirjadest kuulsuste ja muude inimeste pilte välja, kleepisin need endale suurele paberile ja tekitasin seega tegelasele näod. Raamatu juures on minu jaoks üks keerulisemaid asju nimede mõtlemine ja teiseks tegelaste ettekujutamine. Seepärast kasutangi nüüd seda, et teen endale suure pilttabeli tegelastega, et see, kellel raamatu algul on lühikesed pruunid juuksed, ei muutuks vahepeal pikkade juustega blondiiniks jne.

Ma mõtlesin, et ma sellest väga kellelegi ei räägi, sest lugedes tekib ju ikka enda jaoks silme ette pilt sellest, milline tegelane välja näeb. "Ütlemata sõnad" meespeategelane Joel on aga kõigi lugejate südamed lummanud (arvestades tagasisidet, mida olen saanud). Nii tunnistangi nüüd avalikult, et jah, Juss Haasma oli see, kelle pilti oma seinal mitu kuud vaatasin, et kirjutada raamatusse "Ütlemata sõnad" tõsiselt südantliigutav tegelane Joel.

Miks sellest nii suur asi teha? "Ütlemata sõnad" läheb hinge. Seda on paljud lugejad öelnud. See aga tähendab, et selle kirjutamiseks pidin mina läbi elama veel rohkem, kui lugejad lugedes. Pidin kogu loo endas läbi tunnetama ja kirjutatut uskuma. Kujutluspildid. Täpselt selleks ongi vaja, et mul endal oleks tunne sees õige ja pilt silme ees. Piltidega tegelaste tabel aitas selles väga kaasa.

Ja nii juhtuski, et Jussist sai minu elus oluline inimene, sest ta aitas enda teadmata sündida just sellisel Joelil, nagu ta nüüd minu raamatus on. Täpselt sellepärast hakkaski ka mulle endale tunduma, et kuigi ma pole hull teismelisest fännitar... siis hullult fännav olen ma vist praeguseks küll.

Nii et kui Kasper taaskord paopaotades valgustamise proovist tuli, küsisin otse, et kas etendusele tulles saab ta mind Jussiga kokku viia. Lubas, et saab. No väga usutav see küll veel ei tundunud, aga... lootsin loomulikult.

Eile oligi siis see päev, kui etendusele jõudsime. Kasper võttis mu kohe sappa ja läksime... eee... no selle asja nimi vist oli väligarderoob või midagi. Hunnik tuntud näitlejaid istus seal. Aga neid polnud mul vaja. Jussi polnud. Autosse oli läinud. Kasper rääkis hiljem, et oli Jussile minust enne rääkinud ning algul oli ta aru saanud, et ma olen mingi ajakirjanik ja küsis, et millest ma tahan rääkida. Kasper siis seletas, et ma ei taha tema käest mingeid vastuseid, vaid ise tahan rääkida.

Mäe pealt kogu Jussi otsimise lugu jälginud Veronika, Kerli ja Fredy naersid, et nad nägid jah, et meie Kasperiga läksime Jussi otsima ühes suunas, aga otsitu tuli hoopis teisest suunast, meie selja tagant.

Ja siis ta seisiski mu ees. Ma muidu pole üldse väga pisike, aga kui mulle ikka ülevalt alla vaadatakse, siis tuleb isegi minul pisike tunne peale. Nii ma siis seletasin seal, et kes ma olen ja miks ma selle raamatuga ta nina all vehin ja mida ma tahan. No ja et ei, ma ei kirjutanud Jussist raamatut, vaid tema andis näo minu raamatu tegelasele ja inspireeris selle tegelase kujunemist. Huh, segane lugu, aga... paremini ma seletada ei oska.

Igatahes oli jõulude tunne küll! Aitäh-aitäh-aitäh, Kasper!

Tegelikult on ju naljakas, kuidas mõni inimene võib su elu mõjutada nii, et sa ei tunne teda üldse ja et tal endal pole õrna aimugi, et ta midagi teinud on.

Nüüd aga, kallid sõbrad, vaadake, keda te mu raamatu "Ütlemata sõnad" esikaanel näete:

Khmm, mida oligi vaja tõestada!!!

Ja sellepärast ma ei räägigi, kes veel mu tegelastele nägusid andsid :)