Nüüdseks olen kindel, et ma kuulun BPPNL-i ehk Bryani Poolt Piinatud Naiste Liitu. See on selline salaliit, mille liikmed kõik teavad, kui palju peab oigama, kui on tulemas jalgade päev. Rääkimata sellest, kui jube uudis on see, et "täna on Bryanil hea tuju!", sest see tähendab ülirasket trenni. Liidu liikmed küsivad alati kohtudes teineteiselt vandeseltslaslikult, et "kuidas sul läheb?" ja tunnevad kaasa, kui vastuseks on, et "alles tulin ja alustan trenniga!" BPPNL-i liikmed oigavad vähemalt 4 korda nädalas nii, nagu hakkaks sünnitama... ainult et tulemuseks on lihtsalt veel üks lisa-set harjutust ning veelgi tõstetud raskused. Ehk pidev läbikukkumine ja teadmine, et sa ei saagi kunagi hakkama!
Hirrrrmus vaimustunud olen! Saite ju aru!
Täna Herlendiga kohtudes (mina saabusin koju ja tema lahkus kodust) teatasin, et kui ma veel kunagi peaks tahtma kodus maailma muuta teiste inimeste muutmise teel, siis ta peab mind trenni saatma. See on kirjeldamatu, millise tunde pidev teadlik treenimine annab. Põhiline on aga jah teadmine, kui palju on võimalik endaga veel tööd teha. Kuidas ma saan kellelegi teisele õpetada, kuidas elada ja kuidas ennast parandada, kui mul endal on veel niiiii pikk maa minna??? Ei saagi! Nii et: enda kallal töötamist jätka!
Täna oli veebruarikuu neljas trenn Pärnu MyFitness spordiklubis. Jaanuari keskel toimus tagasilöök- suutsime kogu perega gripist osa saada. Nii jäi 2 nädalat treeninguid ära. Mina küll tundsin juba nädala pärast, et tahaks tagasi, aga Bryan käskis täitsa-täitsa terveks saada ja alles siis tulla.
Eelmisel nädalal tegime kaks segatrenni ja reedel jalgade oma. Tagasitulemise järgsed esimesed segatrennid olid väga mõnusad, kuna harjutasime mu keha taas töötama ning Bryan oli minuga väga armuline. Kuna reede pärastlõunal sõitsin kaheks päevaks Vabaerakonna esinduskogule Pedasele, siis laupäevane trenn jäi ära. Täna alustasime uut nädalat ning uut tsüklit. Esimene sisseharjumise programm oli 6 nädalaks. Seekordne 8 nädalaks. Täna tegime käte osa.
Uue 8-nädalase programmi pealkiri on "Heli ainevahetuse aktiviseerimise faas". Käte osa igatahes meeldib mulle väga. Kolmapäeval saan osa uutest jalgadest. Trenn on nüüd intensiivsem. Vähem puhkust ja suuremad raskused. Pole oluline, et teeksin kindlasti 15 korda iga harjutust, vaid et teeksin kuni nõrkemiseni. See juhtub enamasti 9-11 korra juures. Kui ei juhtu, paneb personaaltreener Bryan raskusi juurde.
Peale harjutuste vahetamise on ka mitmeid muid muudatusi. Mõnest kirjutan hiljem. Üks aga on vesi! Nimelt joon nüüd päevasest normist 2 liitrit sidruni ja ingveriga. Ehk siis 2 liitrit maitsestatud vett ja teised 2 tavalist. Poes otsisin tükk aega ingverit puuviljade letist, kuni tuli meelde teisele poole vaadata. Nüüd on see aga juba tükeldatud ja pudelisse topitud. Ingverist olen siiani vaid hirmujutte kuulnud. Herlend ka ainult irvitas mu üle, kui ingverit kotist välja võtsin ja uurisin, et aru saada, kust otsast seda tarvitama peaks. Esimesed suutäied vett on aga joodud ja praegu on küll mulje täitsa hea.
Enne treeningute alustamist lubati mulle, et Bryan teab, kuidas naised (trennis) nutma panna. Ma küll olen talle juba paar korda öelnud, et "sa ei meeldi mulle enam väga!", aga kusagile mujale pole veel saatnud. Eesti ja inglise keeles ma ei vannu ka, nii et leppisime kokku, et kui tulevikus peaks kangemaid sõnu millegi pärast vaja minema, siis pean seda tegema portugali või hispaania keeles, millest tema saab aru, kuid ma ise mitte. Pisarad ka kõik alles endale hoitud. Aga ma ei või seda avalikult rääkida, sest... kolmapäeval tuleb jalgade päev!!! Räägime pärast seda edasi!
Tegelikult ei väsi kordamast- personaaltreeneriga treenimine on ikka hoopis midagi muud! Vandumise ja nutmise peale ei pea ma tegelikult üldse aega kulutama, sest Bryan saab nagunii kogu aeg aru, mis mu keha (ja ka vaimse hakkamasaamisega) toimub ja kuidas mul läheb. Ja see on nii hea, kui inimene teab, mida ta teeb ja mina ei pea olema pädev alal, milles ma ei ole pädev.
Nüüd tean ka seda, et postituse võiksin tõesti teha peale iga trenni. Mõtteid selleks jätkub. Praegu on aga kogu elu jälle kuidagi nii kiire, et lihtsalt ei jõua. Treenimise suurim positiivne nähtus siiani on, et ma tunnen tohutut energia tõusu. Tunnen, et jõuan teha palju rohkem kui varem ja naudin kõike, mida teen!
Loe teisi trennipostitusi siit:
20.02.2016 Oo, õnnepäev- kaaluks 109,5 kg!
21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!
13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?
9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu
6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener
29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar