Jah, meie teine pisipoeg sai 4.veebruaril juba 5-aastaseks!
Pealkirja lugedes võib tulla mõte, et räägin ka meie oma kodust. Õige seegi- nimelt möödus 2.veebruaril 6 aastat meie praeguse kodu Kuuse talu ostmisest. Peale selle, et see tähtpäev on Tartu rahulepingu sõlmimisega samal päeval, on see ka nii minu kui Herlendi vanaisa surma-aastapäev. Nii et eluring toimib, kõik on tasakaalus.
Minu mõtteid Joosepi esimesel elukuul võid lugeda siit: sünnitus ja kahelapseline elu vanas blogis!
Esimesel elukuul arutlesin kahelapselise elu üle. Praegu vaatan neid pilte heldimusega ja ei saa aru, kuidas ma tol ajal kartsin, et kahe lapsega hakkama ei saa. Samas on aga õige, et eks iga järgmist sammu on lihtsam teha, sest eelmisest tuleb kogemus. Praeguseks on kogemus teine ning nö eelmine tasand (elu kahe lapsega) tundub ülimalt lihtne ülesanne. Tänasel päeval on mul puhkepäev, kui vaid kaks last on kodus.
Joosep oli sündides tumeda naha ja mustade juustega. Nagu minagi sündides. Täitsa teistmoodi kui Mathias. Nii olid mul algul kodus must ja valge koer... tähendab poeg! Joosep läks küll edaspidi blondiks, aga ta pole ikka see nö päris blond, nagu meie ülejäänud kolm last. Ta on ikka teistest kolmest tumedama peaga ning minu värvi silmadega. Ehk siis igast otsast minu suguvõsa moodi.
Selle tasakaalustamiseks on ta aga väiksest saadik olnud issi poeg. Tema on meie peres see laps, kelle jaoks issi olemasolu või puudumine mõjuvad hulga tugevamalt, kui teiste jaoks. Kui issit pole, siis sobivad ka järgmised isased suguvõsa liikmed. Aga ikka meesliin. Teiste puhul nagu pole see vajadus nii tugevalt välja löönud. Eks Mathiasel on ka mees-eeskujusid väga vaja, kuid temal on neid vaja kuidagi teisiti. Ja Mathias kipub juba praegu olema pigem see, kes mõtlemise ja väärtushinnangutega annab pigem ise eeskuju. Tema enda jaoks teeb see elu muidugi keerulisemaks.
Poegade võrdlemise juurest tänasesse tagasi tulles on mul aga ülimalt hea meel kõigi üle, kes täna kohale jõudsid. Haigetele aga soovime kiiret paranemist. Nii, nagu 5 aastat tagasi, on ka praegu haiglad karantiinis. Mäletan, kuidas ma tookord haiglas sõin võiga suhkrusaia, sest keegi mu juurde ei saanud ja pärast 4,9 kg poja sünnitamist oli mul kogu aeg ilge nälg ja energiavajadus. Nii saime ka enne tänast palju teateid, kuidas kutsutud on haiged. Tundus, et peaaegu ühtegi last ei jõua kohale. Paar minutit peale peo algust ei saanud ma aga aru, miks mulle nii tundus- maja oli ju laste kilkeid ja sagimist täis.
Mitu päeva kestnud mure, et kas keegi ikka jõuab kohale, langes õlult. Me oleme oma lastele kogu aeg andnud võimaluse ka ebaedu maitsta. Me pole neid ainult võitma ning rõõmustama õpetanud. Sellegi poolest tahaks ikka oma lapsi alati igal võimalikul moel õnnelikuks teha. Teha kõik, mis minust sõltub, et nad võiks rõõmustada. Joosep on terve aasta õnnetu olnud, sest tema sünnipäev ei tule ju mitte kunagi, nagu ta räägib. Seda enam olen väga tänulik kõigile, kes tulid. Aitäh! Mu pojake oli õhtu lõppedes õnnelik maailma lõpuni... ja tagasi ka!
Koos tegime mõne pildi ka:
Aegajalt kuulen ikka, et miks pidada pidusid, kui raha ja aega võiks ka mujale kasutada? Et miks kohustuslikul ajal kokku saada? Aga ikka seepärast, et VÄHEMALT siis kokku saada ja näha, kes me kõik teineteisele olemas oleme ja tunda, et meil on vaja teineteist. Nii tähistatakse meie kodus ka edaspidi sünnipäevi ning muid perekondlikke tähtpäevi, sest need on lihtsalt tähtsad. Lihtne viis kaasteelisi õnnelikuks teha. Miks mitte seda siis teha? Kui kalli inimese saab õnnelikuks teha nii väikese asjaga, siis oleks kuritegelik seda mite teha.
Aitäh, armsad, tänase õhtu eest!
Palju õnne :).
VastaKustuta