Minu eelmise kaaluteemalise postituse peale tuli korduvaid küsimusi, et kuhu need kilod läksid? Alles siis sain aru, et sellest ma jah ei kirjutanud. Küsiti, kas muretsesin nii palju Maria pärast. Ei, ainult rõõmustasin!
Tegelikult olen selliseid kaalulanguse perioode ennegi läbi teinud. Põhiline on selle puhul, et see ei alga mingist otsusest, vaid... lihtsalt läheb nii. Reeglid ja meetodid kujunevad välja aja jooksul.
Ma olen terve elu kadestanud suitsetajaid ja joodikuid, sest kui nemad püüavad oma pahest loobuda, tuleb neil...lihtsalt loobuda! Lülitada see osa oma elust lihtsalt välja. Aga kui on vaja kaalus kaotada, siis sa ei saa söömisest loobuda. Vastupidi- pead sellele mõtlema rohkem, kui varem...nii et mõtled punased õunad, punased õunad, punased õunad.... Kas õnnestus punased õunad ära unustada????
Kaalukaotamine õnnestub minu jaoks siis, kui:
1. Olen Õnnelik!
Sisemine rahulolu endaga peab minu jaoks tulema enne kaalukaotamist, mitte ei ole kaalukaotuse tulemus. Teadmine, kes ja mis sa oled ning kuhu oma eluga lähed, on minu jaoks esimene asi, mis aitab elu korda seada ja ka oma välimuse eest hoolitseda.
Laste kõrvalt on lihtne sel teel segadusse sattuda. Nendega koos saab küll mõelda, aga mitte mõtteid lõpuni mõelda... Viimase aasta jooksul olen hästi palju oma plaane jälle selgemaks saanud. Tulevikule mõtlen alati, aga on aegu, kui mõtted ei jõua mitte kusagile.
Viimase aasta jooksul on aidanud mind ka mitmed "ebaõnnestumised", mis lõpuks on hoopis minud õigemale teele suunanud. Sinna, kus ma pean olema! Kas see polegi mitte meie kõigi elu ülesanne- aru saada, kus, millal, kellega ja kuidas peame olema?
2. Ära mõtle söögile!
Umbes 12-13 aastat tagasi käisin Kaalujälgijates, kus kaalulangetamise põhiline osa oli täpsed toidukogused, pidev mõõtmine ja kaalumine. Ehk et kogu aeg tuli toidule mõelda. Nii et pidev piiramine tõi lõpuks kaasa ülemõtlemise.
Praegu ma mingeid erilisi toite küll ei söö, ega mingeid koguseid ei jälgi. Niisama kohusetundest ei söö (eesmärgiga ennast elus hoida!), vaid söön, kui kõht tahab.
3. Öösel ei söö ja...
4. ...öösel võiks magada!
Need on minu jaoks väga keerulised punktid. Kuna päevad mööduvad enamasti lastega, siis öö on minu aeg ja ka minu tööaeg. Inimesed ikka aegajalt imestavad, kui minu käest öösel kl 1-4 vahel e-kirju saavad, aga selline mu töökorraldus on. Nüüdseks olen endale reegli teinud, et lähen vähemalt kell 2 magama...kuigi seegi iga kord ei õnnestu. Aga siis püüan vähemalt päeval laste uneajal veidi magada, et ööpäevas ikka 6-7 tundi und täis tuleks.
Nii et ei mingeid salanippe, peale selle, et OLE ÕNNELIK ja TUNNE ENNAST!
Vahtejõud on väga oluline.
VastaKustuta