Sel nädalal oleme muuseas teinud tuuri "Tunne kodumaad". Ehk vaatame üle kohti, kus jaanuaris-veebruaris käisime. Aga praegu on kõik hoopis teisiti. Tõsine avastamisrõõm.
Üks vahvaim avastus oli järv. Talvel elasime sellest umbes paarisaja meetri kaugusel, aga kuna siis oli kõik paksu lume all, teadsime vaid teoreetiliselt, et seal on järv. Nüüd siis nägime, et see nii ka on.
Lapsed tahtsid loomulikult jälle kohe vette hüpata. Lubasin, et ühel järgmisel korral. Eriti kuna Christian samal ajal parklas autos magas. Nii leppisidki lapsed sõrmega vee katsumisega ning rohukõrrega kalade püüdmisega.
Mõnusaim elamus minu maalastele olid konnakullesed. Meil oli kõigil sel hetkel niiii hea meel, et me üle 5000 elanikuga linna puhkama tulime. Järveelamused läksid kohe nii ekstreemseks, et tahtsin vaatama minna, kas saab ümber järve kõndida. Enne järve tippu jõudmist näitas aga Joosep metsa poole ja ütles, et seal on luukere. Tema edasi ei tule. Vaidlesin pikalt oma Ma-ei-karda-mitte-kunagi-mitte-midagi-Joosepiga, kuid tema pistis hoopis teises suunas jooksu. No ma siis ka väga ei tahtnud enam edasi minna. Järgmisel korral...
Järveäärsel mänguväljakul näitasid lapsed jälle turnimisvahendite sihtotstarbelise kasutamise oskusi. Arvata võib, et sealt, kust Joosep alla hüppab, oleks pidanud hoopis üles ronima.
Tuletan meelde reeglit, et ronida saab sinna, kuhu ulatud. Kuna Joosep turnimispuudele ei ulatunud, leidis ta asendusvariandi. Ronimata meie peres ei jää.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar