Järgmises karjääris jäi Herlend üles äärele autot remontima ja meie lõbustasime ennast kättesaadavate vahenditega. Milleks karjääris on siis vesi ja kivid. Läksime jalgupidi vette. Kõik. Ehk siis Christianil lasin ka tulla nii kaugele, kui ta tahtis... ja ega ta kaugele ei tahtnudki- kui lõug hakkas vette minema (roomates), siis kobis välja tagasi.
Herlend küll nägi pärast, et laps on märg, aga kuidas ta nii märjaks sai, vaatas pärast pildi pealt.
Meil kõigil oli igatahes väga lõbus. Herlend küll arvas, et me oleme hülged, aga tema pole meie peres kindlasti see, kelle järgi vee soojust mõõta. Meie lastega eriti veega ei pirtsuta- kui vett näeme, siis jalgupidi peab ikka sisse saama. Kusjuures võõras kohas ujumise koha pealt olen mina jällegi jänes- mulle ei meeldi minna vette, kui ma ei tea, kui palju vetikaid või kalu seal on ja kui kaugel on põhi. Õppisin 15-aastaselt ujuma ja basseinis meeldib mulle rahulikult pikka maad ujuda, aga looduses tahan alati, et mõni parem ujuja enne vees oleks.
Veekogude ja vihma(kogude)ga on meil peres selline reegel, et võib küll sulberdama minna, kui pärast saab kohe sooja ja kuivad riided selga. Seekord loomulikult mul riideid neile kaasas polnud (me ju ometigi ei reisi praegu!), kuid siinne kodu oli 15 minuti kaugusel.
Veest saime välja siis, kui Mathias hüüdis ühe pisikese sõna:
"Uss!!!"
Jah, ma nägin küll enne ise ka seda puupulka seal vees, mis nägi ussi moodi välja ja mille juures Mathias seisis... aga veest lasime jalga ikkagi. Kui loogiliselt mõelda, siis soe ilm...mittetöötav karjäär...ussid tahavad juua...
Pärast Herlendilt küsisin usside kohta ja neid pidi siin jah palju olema. Nastikuid eriti mitte. Aga rästikuid see-eest küll. Ja eriti mürgiseid. Aga need vee ligi ei tule.
Nii et järgmisel korral püsime veel kindlamalt vees (aga no karjääris pidid vee all 5 meetri sügavused kanalid olema... nii et karjäärivees vist ei tasu ikka püsida).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar