Korjasime siis oma niiduki ja trimmeri autost välja ning hakkasime teeradasid looma. Mõne aja pärast pääsesid mõned meist kämpadeni ja hakkasid neid korda tegema. Igal aastal on põhjust kurvastada selle üle, et aasta jooksul, mis meie laagrite vahel on, käivad kohalikud noored kämpades. Nii peamegi iga kord kämpadest suitsukonisid ja pudelikilde koristama. Kas tõesti on lastelaager parim koht, kus pidutsemas käia?
Eks see ongi meie jaoks laagris üks suurim mure, et seal territooriumil ei toimu ülejäänud aasta jooksul mitte midagi ja nii hakkame igal aastal koristama ja korrastama nullist... ja seda kõigest mõnepäevase laagri jaoks. Peale meie laagrit jääb Uulu kiriku ümbrus jälle vaid meie järgmist lastelaagrit ootama.
Kui osa maast oli niidetud, said lapsed vahepeal rohu kõrgust mõõta. Vahepeal avastasid lapsed ka "vahva" mängu: trimmerdava issi eest rohu sisse peitmine. Loomulikult seletasime ilusti, et see on ohtlik.
Herlend ja Veronika taipasid ühel hetkel, kui palju tööd on teha ja korraldasid trepil välkkoosoleku. No ikka tööde kiirendamiseks. See nägi välja selline:
Õnneks polnud seal eriti interneti levi ja nii ei saanud nad kaua facebookitada. Tuli reaalsele tööpõllule naasta. Lõuna paiku pakkisin mina Maria ja Christiani autosse, et nad magama panna ja samal ajal laagri asjad ära osta. Lapsed muidugi linna sõites magama ei jäänud, nii käisin koos kahe lapsega terve laagri jaoks kontoritarbeid, meeneid, majandustarbeid ja muid vajalikke asju ostmas. Samuti töömesilastele süüa. Vahepeal helistasid ehitusmaterjale hankivad Herlend ja Fredy ning tahtsid minu autosse linnast veel vannitoa jaoks küproki plaate mahutada. Tuletasin meelde, et ma läksin ise ka osturetkele, nii et ei mahu. Nad said ise hakkama. Tagasi sõites jäid Maria ja Christian õnneks magama.
Laagriplatsil ootas mind aga mitte nii hea uudis- meie kodust kaasa võetud muruniiduk otsustas vahepeal otsad anda. Mitte lihtsalt niisama, vaid ikka mootor lendas täitsa laiali. No lisame selle oma mõttelisse panusesse laagri korraldamisel. Ju see heinategu ei olnud ühe väikese kodumuruniiduki jaoks võimetekohane töö. Nii tuli Herlendil ülejäänud laagriplats üksi ära trimmerdada. Kusjuures lõkkeplatsi ümbrus jäi lõpuks ikka tegemata, sest ka trimmer hakkas sellest heinast ära väsima. Eks mõnel teisel päeval teeme edasi. Siin on Herlendil jäänud veel viimased meetrid lipuvardani teed rajada:
Päeva jooksul käis meil korduvalt külalisi- nii Eestist, kui välismaalt. Seda enam oli kurb mõelda, kuidas Uulu kirik enamuse aastast niisama tühjalt seisab. Andsime aga siis muudkui aru, et me keegi ei ela siin ja et meil hetkel ei ole ka laager käsil, kuigi plats on lapsi täis.
Meie laagri suurim mure on pesemisvõimalused. Need on küll alati olemas olnud, kuid halvenevad iga aastaga. Oleme planeerinud, et dušširuumide uuendamiseks võiks raha taodelda, aga keegi ei taha ju toetada ruumide uuendamist, kui seda kasutatakse vaid üks kord aastas laagri korraldamiseks. Kuna meie laagrituusik lapsele maksab vaid 35€ (sisaldab toitu ja kõiki muid kulusid), siis on selge, et ka laagri rahadest suurt remonti ei tee. Sel aastal aga otsustasime lõpuks mingigi remondi ära teha ja nii Fredy ja Herlend sellega pihta hakkasidki. Jah, algul oli küll jutt, et nemad seda tegema ei pea...aga lubadustes saad lõpuks kindel olla ikka siis, kui need on täide viidud. Siin siis on näha, kuidas Fredy ja Herlend koos tööd teevad:
Jah, Herlend miksis muusikat, kuni Fredy töötas... aga no ma rikun hea pildi ära ja ütlen, et selle pildi väliselt tegi ka Herlend käed mustaks.
Kell 21 panime lõpuks asjad kokku. Meie enda lapsed nägid selleks ajaks välja sellised:
...ja laagriplats jäi meist maha sellisena:
Õhtul koju jõudes oli hea uudis, et veel 6 last registreerusid. Nimekiri muudkui pikeneb. On veel mõned vabad kohad, kuid seda telgiga tulles. Kämpad on täis.
Aitäh kõigile korrastustöödel osalenutele! Kolmapäeval jätkame! Ja alates 8.juulist laagerdame!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar