Kooliaasta läheneb (hirmutavalt?) kiiresti, kuid sellest ma praegu pikemalt ei kirjuta, ega mõtle. On kodusid, kus kõik pidupäevad on hirmsad, sest eriolukorrad toovad suure tõenäosusega esile uued süüdistused, raevuhoo vms. Nii et mõneski peres on toredam, kui pidupäevi ei oleks. Karm reaalsus.
"Ametlik politseistatistika
fikseeris aastal 2000 kogu aasta kohta vaid 676 isikuvastast kuritegu. Uuring
näitas, et perevägivald on levinud ja tavapärane paljudes peredes. Perevägivald
on suunatud eeskätt naiste vastu. Iga päev kannatab 252 naist füüsilise ja 33
seksuaalse vägivalla all. 2/3 juhtumitest toimuvad naise kodus." (ENUT uuring)
Kirjanikuna tunnen, et minu ülesandeks, võimaluseks ja missiooniks ongi aegajalt sellised karmi reaalsuse teemad ilukirjanduslikult lugejate ette tassida, et neist mõeldaks ja kaasa räägitaks. Heaks näiteks on mu noorteraamat
"Mälestusteta suvi", mis tõi lauale teema, et milline on tegelikult vägivaldsest perest pärit noorte tulevik, oskused ja võimed ise armastada jne. Ehk siis mis saab neist lastest, kes järjepidevalt seda lõpetamata perevägivalda pealt näevad.
Vägivalla märkamine on hea algus!
Airi Mitendorf on artiklis "Vägivallastatistika peegeldab hirmu Eesti kodudes" ilusti toonud ära müüdid ja eksiarvamused, mille tõttu (vaimne) vägivald meie kodudes jätkuvalt peidus on. Postituses "Ülestunnistus saamatusest" jagasin ka enda kogemusi, et miks sellest teemast üldse räägin.
Naistevastase vägivallaga tegelemine Eestis on alarahastatud ning seetõttu paljud naised (ja lapsed!) seega jätkuvalt kodudes, kus neil pole turvaline. See omakorda toob kaasa mitmeid muid probleeme (laste probleemne käitumine koolis, terviseprobleemid jne).
Eeltoodud artiklis esitatud müütide ja hirmude tõttu jõuab politseini vaid väike osa perevägivalla juhtumitest ja olgem ausad - ega neist enamasti edasi nagunii midagi ei saa. Näiteks end kogemusest tean, et pärast mitmeid ülekuulamisi jms seisabki politsei sul vastas ja ütleb, et ega kui inimene tahab enda majal lihtsalt uksed ja aknad eest ära võtta, siis teda takistada ei saa, sest see on ju tema maha. Vahet pole, et seal on väikesed lapsed ning tegu on perevägivallaga. Samuti ei saa näiteks lastekaitse eriti midagi teha. Nii ei saa selle teema puhul vaid nö võimuorganitele tugineda, vaid oluline ongi laiem märkamine ning toetamine.
Nii sündis "See ei ole sina!"
Tänasel päeval palun Sinu panust, et selle olukorraga tegeleda. Nimelt olen valmis saanud raamatu
"See ei ole sina!", mis on julgustav ja toetav just sellistes oludes naistele, et nad alustuseks mõistaks oma olukorda paremini ning seejärel julgeks ette võtta samme selle muutmiseks.
Tegemist on ilukirjandusliku lühiromaaniga
"See ei ole sina!", mis räägib kahelapselise naise püüdlustest võidelda välja vaimset vägivalda sisaldavast suhtest. Teekond on keeruline, kuid see on parem, kui jätkata suhtes, milles kannatad ise ja ka lapsed.
Miks räägin (ebaõiglaselt?) vaid naistest? Sest mulle teadaoleva info järgi on praegusel ajal vaimse, füüsilise ja majandusliku vägivalla all kannatavaks pooleks enamasti ikkagi naine.
Ma ei varja, et kuigi tegu on ilukirjandusliku teosega, siis olen inspiratsiooni saanud otse elust endast. Selle vahega, et minu teekond käib koos 5 lapsega. Praeguseks juba aastaid. Raamatu jaoks oleks see aga liiga ebarealistlik olukord, nii et raamatusse jäi naisele vaid 2 last. Ilukirjandus aga seetõttu, et see jõuab suuremate massideni ning toob seega kaasa ka laiema mõju.
Minu vabanemise teekond hakkas pihta sellest, kui lõpuks leidus inimene, kes mulle ütles, et: "Mine psühholoogi juurde!" Edasi hakkasid asjad juba liikuma. Seniste proovilugejate hinnangul ongi minu kirjutatud lühiromaani toimiv sõnum just see, et julgustab vägivalda märkama ning mitte aktsepteerima. Järgmised sammud tulevad juba sealt edasi.
See on oluline teos ka neile, kes ise pole hädas, sest laiendab ka teiste lugejate võimet selliseid olukordi märgata.
Kurvastavad kogemused
Oma teekonda ning teose kirjutamist olen aeg ajalt sotsiaalmeedias jaganud. Selle peale on inimesed minuga oma lugusid jaganud. See on kurb! See, kui paljud naised on olukorras, kus nad ei näegi muud teed, kui lihtsalt edasi kannatada ning sellega iga päev ära anda suur tükk oma vaimsest ja füüsilisest tervisest. Rääkimata sellest, mida pikaaegne vaimne, füüsiline ja ka majanduslik vägivald lastele kaasa toob ning millist maailmapilti neile õpetab.
Teose sünnile aitavad kaasa ka kõik, kes raamatu endale ette tellivad. Seega panustada on võimalik, kui lihtsalt tellid endale raamatu siit: "See ei ole sina!" Raamatu võib tellida ka sõbrale või kohalikule raamatukogule või naiste turvakodule. Sellisel juhul tuleb saatmise aadress lihtsalt panna vastavalt sellele, kellele teos läheb.
Kui on mingeid muid ettepanekuid, kuidas saaksid soovi korral raamatu ilmumisele kaasa aidata, siis kuulan neid ka hea meelega.
Ma olen ette ülimalt tänulik, et selle postituse läbi lugesid ja seega loodetavasti naistevastase vägivalla teemale juba mõtlesid. Veelgi tänulikum olen, kui leiad võimaluse tellimusega raamatu ilmumist toetada.
Kõige olulisem on aga märgata ja mitte aktsepteerida, sest halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui head inimesed lihtsalt seisavad kõrval ja teevad näo, nagu ei märkaks.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar