Kuidas "Amadeus" mind bussiga Draamateatrisse tõi?

Alustuseks pean ikka välja ütlema rõõmusõnumi - tallinlased saavad teatris käia ka nii, et ei võta poolt päeva selleks vabaks! Samuti saavad nad teatris käia nii, et maksavad vaid teatripileti eest ning ei pea lisama transporti ja parkimist. Lapsevanematel vajavad lapsed hoidmist vaid mõned tunnid, mitte pool päeva! Kujutate ette, kui mugav see on!!!

Eelmisel nädalal oli mingi piletite kampaania FBs ja minu sõbrad jagasid samuti linki ja teadet, et: "Ostsin pileti!" No ma siis lasin ennast hetkest kaasa viia ja tegin lahti Draamateatri lehe ning ostsin endale pileti. 

Draamateater on minu jaoks olnud alati kuidagi midagi kättesaamatut. Ma ei tea, millest see tunne või eelarvamus on tekkinud. Kusagilt on meeles, et sinna on keeruline pileteid saada. Samuti on tunne, et seal töötavad Eesti parimad näitlejad. Kordan - need kõik on teaduslikult tõestamata tunded, mis on kuidagi mind kusagilt saatma jäänud. 

See tähendab, et olen aastaid Draamateatrist pidevalt mööda kõndinud unistades, et ühel päeval ... millalgi ... olen mina ka see, kes sinna ülimalt kvaliteetset etendust nautima läheb. 

Eile ma siis seal ukse taga seisingi. Ja siis sees. Ja siis juba saalis. 

Ahjaa - ja kuidas ma sinna sain? Bussiga! Umbes 40 minutit enne etenduse algust olin bussipeatuses. Ilma jooksmata ja rabelemata olin täiesti õigeks ajaks saalis. Ei mingit parkimiskoha otsimist, ega parkimistasu maksmist. Niiiiii mugav! Ütlen ette ära, et tagasi sain ka bussiga! Pidin 4 minutit bussipeatuses ootama ja mu tõld oligi kohal. 

Jaa, ma olen jätkuvalt autosõidufänn, aga praegused vaimustunud bussisõidu-postitused on seotud ilmselt avastusega, et kui lihtne võib inimese elu olla. Ilmselt olen harjunud nii paljude asjade pärast muretsema ja hoolitsema, et ootamatu kergustunne lihtsalt võtab praegu veidi sõnatuks. 

Etendus Näljasest ja Külmetavast Autorist

Käisin vaatamas etendust "Amadeus". 

Piletit ostes ma väga sisusse ei süvenenud, sest vaatasin lihtsalt selle järgi, milline on mu vaba õhtu, kus ühtegi muud kohustust ei ole. Väga hästi läks, et see just see õhtu oli. 

Ilmselt istusin vist mõlemad vaatused suht hinge kinni hoides. Ei tahtnud ühestki sõnast ilma jääda. Kõik tundus oluline.

Saan aru, et lugu ise on välja mõeldud ning Salieri ning Mozarti vahel sellist teemat tegelikult kunagi ei olnud. Suure osa etenduse ajast püüdsin meenutada, mida ma Mozarti kohta õppinud olen. Pidevalt käis peas ikka küsimus, et mis on teoses ajaloolist ja mis väljamõeldud. Lõpuks aga polnud tegelikult vahet. 

Valus oli seda tükki hetkel vaadata, sest igast otsast meenus kohe meie praegune võitlus autoritele laenutushüvitiste tõstmise eest. Ühelt poolt oli hea teada, et autorite ellujäämine on aastasadade vanune teema. Teiselt poolt valus mõelda, et ... kas nii see jääbki? 

"Amadeus" on vaid üks teos, milles kirjeldati, kuidas geniaalne autor tegi tööd, mis oli oma ajast ees. Seega asjatundjad kinnitasid tema geniaalsust, massid aga hülgasid, sest oli erinev. See tähendas vähenevaid sissetulekuid ning võimetust uusi teoseid luua. 

Asjatundjate jaoks aga oli geniaalne autor loomulikult ohuks, nii et ega neistki autori sissetulekute päästmisel abi ei olnud. 

Ükskõik, kas see osa etenduses oli ajalooliselt tõde või mitte, siis emotsioone tekitas see teema küll. Eriti just seetõttu, et tuletas meelde teisi erinevaid Nälgivaid Kirjanikke ja Hääbuvaid Muusikuid, keda koolitundides on õpitud või kirjanduses kohatud. 

Nii on "Amadeus" minu arvates kohustuslik vaatamine kõigile, kes praeguste elavate autorite teemadega tegelevad. 

Kogu etenduse jooksul kordus minu jaoks peas küsimus, et kes kaotab? Kui autor enam ei loo, siis kes on see, kes tema loomingust ilma jääb? Kas varakult surnud või muule alale läinud autorite loomingust jääb ilma autor ise või kõik teised inimesed? 

Need mõtted ja tunded kummitasid mind ilmselt isiklike seoste pärast, kuid teosest tulid need väga hästi välja.

Parimad näitlejad päriselt laval

Hinge kinni hoidma pani muidugi ka see, kui suht etenduse algul astus lavale Mait Malmsteni Salieri ja ... ei lahkunudki sealt enam. Kui, siis mõneks ükskikuks hetkeks.  

Loomulikult olen teda teleekraanil näinud, kuid päriselt laval mitte. Tõeliselt nauditav kogemus. Esiteks juba see, et ta oli põhimõtteliselt kogu etenduse aja laval ning väsimuse märke polnud lõpuni välja. Kehastumine sama tegelase erinevate ajajärkude vahel - nauditav! 

Ilmselt ei peaks ma Malmsteni- suguse näitleja puhul selliste asjade üle imestama, kuid ikkagi elusast peast laval näha, kuidas näitleja selle kõigega hakkama saab, on väga eriline kogemus. 

Tõnis Niinemetsa mängitud Mozart oli samuti väga värvikas. Loomulikult olen minagi Niinemetsa pigem naljatamas näinud, nii et selline tõsisem tegelaskuju oli täiesti midagi muud kui temalt nägema ole harjunud. Erinevad Mozarti ajajärgud ja olekud olid väga hästi mängitud. 

Tõsiselt naljakas

Kuigi tegu oli pigem ikka tõsise tükiga, siis naerda turtsatada sai ikka korduvalt. Aga see eeldas tõesti, et sa kuulad ja kaasa mõtled. Läbimõeldud ja asjakohane nali. Ja seda ikka korduvalt. 

Nii oli selles tükis minu jaoks kõike kuidagi piisavalt. Tõsiduse ja kergema poole tasakaal paigas. 

Mozarti muusika, mis mitmes kohas tegevust täiendas, tõstis kindlasti huvi tema teoste vastu. Kindlasti plaanin lähiajal nüüd erinevad tema teosed ära kuulata, sest laval tehtud teoste analüüs andis neile hoopis teise vaate. 

***

Teatrist välja astudes tundsin, et miski on kindlasti muutunud. "Amadeus" puudutas sügavalt. Lõpplahendus jättis hinge rahu, kuid samal ajal avas uued viisid, kuidas asjadest mõelda. Mõtlemisainet jätkub. Eelkõige oli aga tegu väga meeldivate tundidega, mille jooksul sai teatris ülihead näitlejatööd nautida.

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.