Mitmendat päeva tegelen nüüd taas sellega, et teisi inimesi ennast käsile võtma ning midagi muutma julgustada. Räägin siis sissetulekute suurendamise väljakutsest FB grupis Lugedes rikkaks.
Selle käigus oli üheks soovituseks, et jaga teadmisi teemal, milles oleks ekspert. See ekspert ei tähenda, et pead kõigist kõige targem olema. Piisab, kui oled mingist hulgast inimestest targem ning nende jaoks oleks sinu jagatud infost kasu.
Täna lõi äkitselt pähe teadmine, et ma hakkan ühel teemal varsti päris kõrget professionaalsust saavutama. See on lahutamine. Tänase postituse teema ei ole, et kes peaks lahutama või miks inimesed lahutavad või kuidas saaks lahutust vältida. Teemaks pole ka minu lahutus, ega selle põhjused ja viisid.
Pereelu teemadega seotud FB gruppides on aga kurvastavalt tihti küsimuseks, et inimene on enda jaoks erinevatel põhjustel selgeks saanud, et tahaks lahutada, aga lükkab seda edasi, sest arvab, et on selleks liiga vaene. Sellistes gruppides küsitakse tihti võõrastelt nõu, et mida siis teha, kui arvan, et olen lahutamiseks liiga vaene. Küsitakse, et millega peaks arvestama ja mida otsustamisel eelnevalt läbi mõelda.
Tänane taipamine oligi, et sel teemal oskan ilmselt jagada mitmeid mõtteid, mis kellelegi ehk abiks on ning aitavad selle otsuse või järgmiste sammude tegemise lihtsamaks teha.
Millised on soovitused inimesele, kes arvab, et on lahutamiseks liiga vaene?
1. Kui sa arvad, et oled lahutamiseks liiga vaene, siis alustuseks tunnista, et ilmselt on sul õigus
Kõlab veidra soovitusena, aga leppimine sellega, et sul pole nii palju raha, et lahutamise käigus ning pärast lahutamist lihtsalt elada, on suur võit. Kui juba mõtled lahutamisele nii, et äkki ei peaks seda tegema, sest raha pole piisavalt, siis näitab see, et raha on piisavalt suur küsimus. Samas on see vale küsimus, sest ükski suhe ei peaks TÄNAPÄEVAL püsima vaid sellel, et kes koostöö lõppemise korral teise poole rahalist olukorda rohkem kahjustada suudab.
Samas võib selle küsimuse tekitada teadmine, et kui oled eelnevalt proovinud lahku minna ja näinud, kuidas see läheb ning kuidas teine pool hakkab käituma, siis ilmselt oled selgeks saanud, et isegi kui sul abielus olles on raha, siis pärast seda ilmselt läheb suhtlus selliseks, et teine pool hakkab tegelema sellega, et sul seda enam poleks. Nii tundubki lihtsam koos olla, sest see on odavam (sellest, kas see nii ka on, kirjutan aga viimase punkti juures pikemalt!).
Lahutamisega kulud loomulikult kasvavad. Nüüd tuleb üksi maksta see, mida enne kahekesi. Oluline samm on lisasissetulekute leidmine, enda väärtuse tõstmine tööjõuturul jne. Need kõik on aga viisid, et loomulikust kulude kasvamisest üle saada. Need toimivad mingi piirini, kuid teadliku pankroti poole liigutamise puhul jääb neist ilmselt väheks (aga sellestki järgmiste punktide juures pikemalt).
Peale selle võid kindel olla, et kui julged elus muudatuse teha, siis kindlasti on sul kohe vaja soetada uus muruniiduk, külmkapp, auto jms, mis siiani on toiminud, kuid nüüd kindlasti alla annavad. See on kindlasti mingi seaduspärasus, mis nii toimib.
2.Kui sa arvad, et oled lahutamiseks liiga vaene, siis võta kiusamist kingitusena
Kui raha teema on kõrvale jäetud ning muudest põhjustest tulenevalt suudad ja julged ikkagi selle sammu teha ning lahutamise ette võtta, siis ilmselt hakkab pihta projekt: "Kui sa ise aru ei saa, et oled lahutamiseks vaene, siis teeme sulle selle selgeks ning aitame kaasa, et see kinnitust saaks!"
Selline projekt sisaldab suuremal hulgal hoiatusi, ähvardusi, halvaendelisi "ennustusi", teavitusi, avalikku halvustamist, "sõprade" seas "sõna levitamist", ühel hetkel kohtukutseid ... erinevaid ... üha põnevamaid... jms. Sellistest asjadest on võimalik kaheti aru saada:
1) mõistad sulle saadetavat sõnumit ja tunnistad, et oled lahutamiseks liiga vaene ning lepid abielu jätkamisega
2) oled loll-jäärapäine- ...enesest hooliv (isekas?) jne ning teed näo, et ei saa sõnumist aru (või tunnistad, et see vaid kinnitab su otsuse õigsust!) ja lähed lahutamisega edasi
Mõlemal juhul on aga esiteks tegemist kiusamisega. Teiseks aga on kõik need "sõnumid" igal juhul kingitus. Need kinnitavad infot, mida oled ju varemgi teadnud. Ükskõik, kumma otsuse teed ning millise tee valid, kas jätkamise või loobumise, siis need käitumised lihtsalt kinnitavad, et lahutust soovides oled teinud otsuse õiglastel alustel. Sellised käitumismustrid ning käitumisviisid ei tule nullist. Isegi kui tegemist on ülisuure solvumisega, siis valime igal hetkel, millist käitumismustrit kasutame (see, kas solvumisel on alust, on jällegi eraldi teema).
Eraldi mõistmine on see, et iga kiusamine saab toimuda ning laieneda kaasaaitajate mõjul. Selle punkti juures on hea uskuda karmasse. Las karma annab sõna-teo-vaikimisega kaasaaitajatele võimaluse enda elus näha, et kuidas nad oma elus samas olukorras käituksid. Karmasse uskudes vabastad endast veel ühe mõtte, mille pärast muretseda.
See, kui keegi mõlema poole tõde teadmata pooli valib, on samuti kingitus. See ütleb midagi nende inimeste kohta. Mõistmine, keda saad usaldada, on suur kingitus. Kui su psühholoog ühel hetkel on inimene, kes teisel poolel sinu vastu kohtusse dokumente valmistada aitab, siis ilmselgelt tead, et perenõustamisele sinna kedagi ei saada (eriti, kuna ilmselgelt tema tööst polnud ka kasu).
Siinkohal on siis eraldi küsimusteks see, kas mõlemad pooled on ühel meelel selles suhtes, mis on lahutuse põhjuseks ning eraldi küsimus on see, kuidas lahutust läbi viiakse. Kõrvalseisjatel ei saa olla piisvat infot, et otsustada, kummal on lahutuse põhjuste suhtes õigus. Kiusamist toetades on aga vaikijal vastutus ka selle eest, mis on kogu teema taga.
Kas sa tead vaikides, et mida paljundada ja levitada aitad? Süda rahul sellega?
3. Kui sa arvad, et oled lahutamiseks liiga vaene, siis ära kakle avalikult, aga ära ka vaiki
Alles hiljuti sain teada ülimalt abistava lause: vägivald kasvab vaikuses. Kui me neist teemadest ei räägi, siis arvavadki inimesed, kes on samas olukorras, et see on ainult nende mure. Kui nad ei suuda olukorda lahendada, siis arvavad, et see on nende isiklik saamatus ja võimetus. Vaikivaid kaasaaitajaid tuleb samuti üha rohkem juurde, sest keegi ei oska-julge-taha sekkuda.
Nii on oluline, et sellistel teemadel ei vaikitaks.
Samas pole mitte ühegi pere lugu avalikult arutamiseks. See, mis täpselt on kõige taga, on vaid osalejate asi. Kui isegi psühholoogi-perenõustaja-lastekaitse-jms nõustajate juures ei saada ühist pilti sellest, mis toimus, siis vaevalt, et avalikkus oleks koht, kus oleks võimalik tõde välja selgitada. Jah, sellega saaks mõnigi endale ilmselt kuulsust või raha tekitada (no kui vähemalt üks pool on selline, kellest näiteks Kroonika või Õhtuleht võiks tahta kirjutada), aga tõde sealt ei tuleks.
Rääkimata sellest, et kui lahutuse keskel on lapsed, siis mida avalik "tõe väljaselgitamine" lastele teeks? Nende jaoks on niigi keeruline kodusõjas osaleda. Et lisaks lastele veel pinget ja vaataks, kas lõpuks ikka purunevad? Lapsi ei lõhu lahutamine kui selline. Laps lõhub lõhkumine.
Lastest rääkides on meil aga palju peresid, kus vaikides jätkatakse, kuigi lapsed näevad igapäevaselt, mis toimub ja laste tõttu tuleks lahku minna, aga ... (loe nüüd kõiki eelnevaid ja järgnevaid punkte). Fakt on see, et lapsed märkavad rohkem kui mõnikord vaja oleks ning kui nemad teavad, mis on tõde, siis sellest piisab. Igavesti.
4. Kui sa arvad, et oled lahutamiseks liiga vaene, siis ära karda lastekodu/turvakodu ja muid riiklikke lahendusi
Sellisesse kohta jõuavad lapsed siis, kui neil pole süüa, riideid jms turvalist elukeskkonda. Kui laste elust kaob turvalisus selle tõttu, et ühe lapsevanema teadlik soov on teine pankrotti ajada, siis tulebki riiklikud lahendused vastu võtta. Laste hoidmine-kaitsmine-päästmine ei saa vaid ühe vanema eesmärk olla. Eriti kui teine vanem teeb selle meelega keeruliseks.
Kui kõik käib seaduste alusel ning ühe vanema vaesustamine on seadusega lubatud, siis tulebki tunnistada, et ühel hetkel tuleb võitlemine lõpetada. Riiklikud lahendused ongi sellisteks hetkedeks. Seadusega pole mõtet vaielda. Eriti kui võib arvata, et sellel, kel on lastega vähem kohustusi ning vähem tahtmist aega-energiat-raha lastesse panustada, ongi rohkem aega-energiat-raha, et neid seadustesse panustada. Nii tuleb ühel hetkel rahulikult käed püsti tõsta ja ennast süüdi (või süüdimatuks?) tunnistada.
Jah, turvakodu on ajutine lahendus. Aga kui lapsed juba mitmekesi sinna jõuavad, siis küll kusagil ikka leidub keegi, kes korraldab mõne riikliku kampaania (kui juhtum on eriti eriline!) või vähemalt kellel on piisavalt raha, et sellised toredad lapsed endale võtta. Iga armastav vanem on ju pigem nõus oma lapsed ära andma sinna, kus neil on turvaline, kui võitlema lõputult (teise vanemaga!), et lapsi hoida seal, kus neil pole turvaline ning nende heaolule-võimetele-vajadustele vastavad võimalused pole tagatud.
Kui kõik spetsialistid on juba ammu käpad püsti tõstnud ja öelnud, et kokkulepped pole võimalikud ja nad midagi teha ei saa, siis lihtinimese ja kõigest lapsevanemana ei ole tõesti enam mõtet võidelda. Kes oled sina, et saad hakkama olukorras, kus spetsialistid, kes on oma tööd aastaid õppinud ja saavad selle eest palka, mille eest oma lapsi toidavad, on öelnud, et nemad hakkama ei saa? Oluline ongi see koht ära tunda ja mõista, kus tuleb samuti alla anda. Ikka laste turvalisuse nimel.
Kodusõda on sama, nagu ükskõik, milline muu sõda. Lapsed tuleb esmalt turvalisse kohta toimetada. Mäletan, kuidas aastaid tagasi nägin ühes filmis, kuidas lapsed üksinda suure laevaga sõja eest pakku saadeti. Kusagil võtsid sõjapõgenikke vastu abistajate hordid, kes võimaldasid lastele toitu, riideid, meelelahutust, haridust ... Seega, kui sõjapõgenikuna oleks lapsel parem elatustase, siis iga armastav lapsevanem tunnistaks, et tuleb oma laps teele saata ... Nimesilt käe ümber ja ... ilusama elu poole. Turvalisema.
Kümne aasta pärast kohtume ...
5. Kui sa arvad, et oled lahutamiseks liiga vaene, siis ela samamoodi edasi
Alati on ka see võimalus. Kui muud lahutamise aluseks olevad põhjused on vähemolulised, siis lähtu ainult rahast ja tee otsus jätkata.
Samas raha teemal jätkates on mõistlik välja arvutada, kui palju sellises abielus raha kulub. Kui palju rohkem kulub sul endale raha, et ennast mõistuse juures hoida? Kui palju rohkem kulub raha, et lastele kodune olukord kingituste vms kulutustega tasa teha ning nende käest asjadega andeks paluda? Kui palju maksab pidev kodust eemalolek, sest seal ei taha olla?
Kui palju läheb raha, et teist poolt õnnetus suhtes õnnelikuna hoida? Kui palju jääb raha teenimata, sest püüad teist poolt õnnelikuna hoida ning püüad ebamõistlikke ootusi täita?
Kui püüad sellist abielu päästa, kuid ühel hetkel ikkagi selle võimatust mõistad, siis jäävad sulle tasuda ka need kulud. Seega - kas hakkad neid võlgu tasuma täna? Või üritad veel mõned aastad jätkata, sest oled täna liiga vaene? Milliseks kasvavad abielu päästmise vaimsed ja finantsilised võlad selleks hetkeks?
Muidugi - kui lahutamiseni viivad teemad on lahendatavad, siis alati on võimalik hoopis nende teemadega tegeleda. Kordan - siinkohal on jutt sellest, kui muudes probleemides ja nende suuruses küsimust pole ning küsimuseks on vaid raha.
***
Kokkuvõtlikult: kui sul juba kerkib küsimus ja arvamus, et äkki oled lahutamiseks liiga vaene, siis ilmselt on sul õigus. Olulisem küsimus on aga see, et mida selle teadmisega nüüd peale hakkad ja kuidas edasi käitud. Mis on see, mille esikohale sead - enda ja laste vaimse tervise või raha?
Vihjeks võin öelda, et kui valid raha, siis mõne aja pärast kahanevad halveneva vaimse tervise tõttu su enda sissetulekud nagunii. Lisaks toovad nii enda kui laste vaimse tervisega seotud küsimused kaasa ajalised ja rahalised kulud.
Kui lähed lahutamise teed ja saadki teada, et oled selleks liiga vaene, siis tõstagi käpad püsti ja tunnista, et nüüd on lapsed kolmandale poolele saadaval ja kaotasid. See võimalus on alati olemas, seega ei ole nii, et kui teed enda ja laste suhtes õige otsuse ning teine pool panustab maksimaalselt, et selgeks teha, et sul pole õigust nii otsustada, siis nagu poleks enam allaandmiseks võimalust. Ikka on. Alati on. Kui teisel poolel on õigus oma kohustustest loobuda ja vaid õigusi taga ajada, siis sa võid ka kõrvale astuda ja öelda, et loobud kõigest. Kui spetsialistidel on õigus öelda, et nad hakkama ei saa, siis on sul ka õigus öelda, et ee .... olengi loll ja võimetu ning ei oska, ega jõuagi.
Kui lähed lahutamise teed ja riskid sellega, et teine pool hakkab teadlikult ja (paha)tahtlikult panustama sellele, et sind laostada, siis mõtle, et see on ikkagi tee vabaduse poole. Kõik, mis toimub, on ju varem toimunud. Kõik, mida sulle tehakse, on varemgi tehtud. Sulle. Kellelegi teisele. Teises vormis. Aga mõte jääb samaks.
Nüüd on iga ületatud mäe puhul vähemalt võimalus, et see on tee vabaduse poole. Vabanemise poole. Ühel päeval saad ennast turvaliselt tunda. Ühel päeval teavad lapsed, mida toob homne päev. Ühel päeval saad teha tööd nii palju kui tahad ja suudad. Ühel päeval saad maailma panustada sellega, mida sul anda on, mitte ei kuluta oma lastevabu hetki teise poole algatatud totakate kohtuvaidluste vastuste kirjutamisele. See on võimalik, kui tead, et oled lahutamiseks liiga vaene, aga ikkagi valid tee vabaduse poole.
Ma olen ülimega tänulik kõigile, kes viimasel ajal oma lugusid on jaganud. Samal ajal on see hirmutav. Jah, saame paljuga hakkama. Kriisiolukorras eriti. Aga kui kriis on pikaajaline ja tahtlikult venitatud ja juhitud, siis tahan, et sul oleks teadmine, et võid alla anda. Mina tean.
Käes on suvevaheaeeeg! Palju õnne meile kõigile!
Ilusat igapäevast lastekaitsepäeva! Et kõik ikka parimaid otsuseid teeks.
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
Lahutamisega ei pruugi kulud alati kasvada (ei puutu küll teemasse, et oled lahutamiseks liiga vaene, aga kuna selline lause oli välja toodud, siis ei saa kirjutamata jätta). Minul näiteks vähenesid tunduvalt, sest oli kujunenud välja olukord, kus eksabikaasa elas minu korteris, mina maksin kõik arved, ostsin toidu ja sisuliselt andsin talle ka taskuraha, sest tema otsustas oma ülikooliõpinguid aastaid pikendada ja "luuletaja" olla. Ei andnud ühtegi luulekogu välja, mainin igaks juhuks. Kui lõpuks temast lahti sain, siis oli kohe rikas tunne.
VastaKustuta