Kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Vähem provotseerivas vormis kõlaks pealkiri nii: käisime loomaaias. 

Kuna nagunii lastega muudkui Tallinna vahet sõidan, siis pakkusin lastele välja, et seekord pärast osade laste laupäevaseid tunde lähme loomaaeda. Mõte tuli eelmisel õhtul, kui minipisiga džungliloomade raamatut vaatasime. Joonistatud pildid. Nii tahtsingi talle päris loomi näidata. Loomaaias on tema ka korduvalt käinud, aga praeguseks 3-aastane eelmistest aastatest väga midagi ei mäleta. 

Hommikul silmi avades pakkusingi lastele selle mõtte välja. Kõigile meeldis. 

Siis ronisin voodist välja ja vaatasin aknast õue. Vihma sadas. 

Ahah ... see polnud mu plaanis. 

Kogu Tallinna tee sadas. Aga no mõtlesin, et lubatud ju sai ... kuigi guugeldasin ikka varuvariante ka. 

Läks aga nii, et kui lõpuks loomaaega jõudsime, oli ilm täitsa ilus. Mõned lapsed kiskusid vahepeal isegi joped seljast ära. Mina mitte. 

Alustasime seekord miniloomaaia pool olevast väravast. Nii said lapsed alustuseks kohe nunnutamisega pihta hakata ja silmad särasid. Seega oli selge, et see oli hea otsus. 

Järgmised tunnid kulgesidki vahvate kohtumiste tähe all. 

Minu jaoks oli vahepeal segane, et kuidas peaks uuendatud loomaaias oma liikumise trajektoori kujundama, et kõik loomad ära näha. Meil jäi kindlasti mingi osa vaatamata. Ilmselt oleks saanud endale kaardi võtta, aga ... hmm ... milleks. Orienteerusime teeviitade järgi. Need on küll toimivad. 

Aga varem oli jah kuidagi lihtsam võtta see ring, ära käia ja siis teadsid, et miskit vahele ei jää. Nüüd on erinevate loomade alad nii suured, et ei saa vahepeal arugi, kas peaks mingis suunas minema või mitte. Ja samas on vanad puurid, kus käid terve rea läbi ja lõpuks leiad vaid lõbutseva paari, kellest mees on vanasse karude puuri roninud ja naine teda siis pildistab. 

Loomade elutingimuste parandamine on muidugi olnud silmnähtav. Jalutasime ka nende aedade vahel, kus varem kõik kitselised ja sead jms loomad olid. Ei kujuta küll enam ette, et nad kõik neis pisikestes puurikestes oleks.  

Seekord nägime korraks ka jääkaru, keda eelmisel korral õues polnud.  

Vahva oli näha, et kuigi suuremad lapsed ju mäletavad ka eelmisi loomaaiakülastusi, siis elevust jätkus lõpuni. 

 

Nii jääbki küsimus - kas õppe-eesmärgil loomade vangistamine on õige?

Kindlasti on see hea teema, mille mõnes järgmises raamatus mõnele oma tegelasele võiksin anda. Mul pole kindlat seisukohta. Ühelt poolt on muidugi kurb vaadata loomi, kes üksinda puuris päeva lõppemist ootavad. Või järgmist toidukorda. 

Samas on nende elu kindlasti turvalisem kui metsikus looduses elavatel liigikaaslastel. 

Minu laste jaoks oli see retk kindlasti hariv ning õpetas pigem loomi austama ja mõistma. Seega loomaaias elavate loomade vangistus täitis vähemalt minu laste puhul küll õppe-eesmärki. 

Jah, see on küsimus, mille vastus oleneb, millisest vaatenurgast vaatad. 

Ise võtsin seisukoha, et kui loomad juba niigi seal on, siis pigem panustan piletirahaga nende heaolusse ning viin lapsed loomi vaatama.  

***

 

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.