Isiklikest üliheadest uudistest alustades tuleb mainida seda, et eile
käis meie majast minu arust üle 8.astme orkaan ja ... meil on elekter!
Oli eile. On täna. Kümme minutit eile käis ära. Ülejäänud aja on olemas
olnud.
MEIL, kes me oleme elektrita iga kord, kui ilmataat kasvõi veidi hingab!!!
Oleme elektrita siis, kui lumi liiga kõvasti sajab ... või tuul liiga kõvasti lõõtsutab ... või ... no tihti.
Samal ajal oli elekter ära neis kohtades, kus me tavaliselt "pommivarjendis" käime, kui elekter ikka pikalt ära on.
Täna
oli ka selline päev, et elektrita inimeste esimene küsimus on, et "Kas
Kiiev on ära võetud? Mis seis Ukrainas on?" ehk uudised sõjarindelt.
Teema, mis on ilmselt šokeerinud ja abituks muutnud meist paljusid.
Tahaks nagu midagi teha ... aidata ... aga kõik, milleks oleme
võimelised, tundub toimuva kõrval nii väike ja mõttetu.
Ühest tänasest FB postitusest lugesin mõtte, mida võiksime jagada: kindlasti on oluline Ukrainale anda abi, mida võimalik, aga see, mida igaüks kohe ja nüüd teha saab, on olla hea, arvestav, sõbralik jne teise eestlasega (ja teiste meie ümber olevate inimestega ikka ka). Täna ja kohe saame teha nii, et meie omavahel ei tekitaks tülisid sellest, mille pärast pole mõtet tülitseda. Et me ei mõtleks omavahel välja teemasid, mis meid kunstlikult lõhestaks. Me saame hoida oma riigi ühtsena, nii et säiliks turvatunne ja usaldus omavahel. Säiliks ... või taastuks ...
Mõni päev on lihtsalt selline, et asjade olulisus saab selgemaks.
Selline on siis päev, mil jõudsin koos mõne oma lapsega Laikrete perebändi kontserdile Pärnu-Jaagupi kirikus.
Enne tänast oli mul nendega kaks kokkupuudet:
1) ajal, mil mu lastel oli veel õpetaja, kes nendega laulda tahtis-jõudis-viitsis, õppisid mu poisid selgeks Laikrete "Päevade laulu" ning esinesid sellega.
2) Laikrete pereema osales ühel Siseministeeriumis toimunud üritusel, mille korraldas tollane rahvastikuminister Riina Solman, kes mindki sinna diskussiooni osalema kutsus. Laikrete pereema aga jagas nende pere tegemisi ja ühte osa nende elust, mis võttis silma märjaks vist kõigil Siseministeeriumi saalis istunutel ...
Täna aga esitasid nad Pärnu-Jaagupis ülimõnusat muusikat. Laulud olid ilusad. Rahulikud. Tänasel päeval maailmas toimuva taustal mõnusalt rahustavad. Kõigis lauludes oli sees sõnum, nii et kogu aeg tasus korralikult sõnu kuulata.
No ja see, kuidas lisaks vanematele lapsed laulsid ja
pilli mängisid ... Nii tore ja ... kohati ebareaalne. Liiga ideaalne.
Aga see sai varsti lahenduse - nimelt selgitas pereisa varsti, et
tegelikult on nad ikka normaalsed lapsed oma soovide, kahtluste,
protestide ja aegajalt ebakõladega. Avaldatud sai saladus, et kuigi
lapsed oskavad laval käituda, ei tähenda see, et nad väljapool lava kogu
aeg ideaalsed oleksid. Need lood tegid laste laulmise ja mängimise minu
jaoks kuidagi veel ideaalsemaks ning kogu pere koostöö veel
nauditavamaks.
Need kontserdi teises osas räägitud elulised
juhtumid olid minu jaoks tänases päevas just see, mida oli vaja kuulda.
Teades, kuidas me siin ka mitmehäälselt MUBAga flirdime, oli mõnus
kuulda lugusid pillide harjutamisest ... konkurssidest ... skateparkide
mõjust muusikale ... jne. Minu jaoks olid need just sõnumid, mida oli
vaja täna kuulda ja mis julgustaks. Need elulised lood aitasid asju
mõista sama palju, kui sõnumid nende lauludes.
Kui mõlemad minuga kaasas olnud poisid kontserdi lõppedes ka veel ütlesid, et neile väga meeldis, siis oli päev kohe täitsa korda läinud.
Aitäh, armsad Laikrete perebändi liikmed, et olemas olete ja selliseid imeliselt rahustavaid hetki pakute.
Tänasest päevast jäi aga kõige rohkem meelde laul, mis räägib sellest, mida ilmselt paljud meist täna on küsinud: mis siis saaks, kui Eestit enam ei oleks ja sellest oleks saanud minevikumaa?
Rahulikku olemist ja tarku otsuseid meile kõigile igas päevas!
***
|
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar