Mida ma 3 koolilapse kõrvalt valitsuse uutest piirangutest arvan?

Oeh, see on selline teema, et ega ei julgegi sõna võtta. Kõigil on oma arvamus ja rahvas on nii närvis, et mingit teinteise arvamuse aktsepteerimist enam praeguseks ei ole. Aga ma riskin. 

Keegi meist poleks aasta aega tagasi uskunud, et nii kaua eriolukorraga tegeleme ... ja et enamik meist selle lõpuks ikka ka veel elus on. Kõigil küll pole nii hästi läinud. Mõistan ka seda. 

Aga no uutele piirangutele otsa vaadates on jälle tunne, et kas need on ikka läbi mõeldud? 

Lihtsalt pidevalt tundub, et me ühelt poolt ilgelt üritame ja piirame oma elu. Kõigil närvid sellest püsti. Kõik kannatame üheskoos ebamugavusi. Ja siis samal ajal toimuvad või tehakse asju, mis kõigile senistele pingutustele vee peale tõmbavad. 

No alustades sellest, et me paneme koolid kinni, saadame lapsed distantsõppele, aga samal ajal need samad inimesed saavad kõik toidupoes kokku. 

Mäletan eriolukorra algusest juhtumit, kui me lastega rannas jalutasime. Peale meie oli rannas veel üks inimene. Teineteisest möödudes hoidsime vist kümnemeetrist vahemaad. Ja pärast läksin poest läbi. Jätsin lapsed kuulekalt autosse. No ja rahvas lihtsalt ronis seljas. Ei olnud võimalik ka poolemeetrist vahemaad hoida. Tänasel päeval on lugu täpselt samasugune.

Uutest piirangutest: jätame koju alates 5.klassi lapsed. Aga kui palju on neid peresid, kus on vaid üks vanemate klasside laps? Ja kui palju neid, kus on ka nooremaid. Ehk et minu jaoks tähendab see, et 5.klassi laps jääb koju, väiksemad koolilapsed on aga ikkagi koolis, lasteaialapsed lasteaias ... ja kokku saavad õhtul samas kodus, kus on ka see koju jäänud 5.klassi laps. Kõik pisikud ja viirused jms, mida jagati koolis-lasteaias, jagatakse kodus ka ikkagi ära. Saan aru, et vanemate klasside lapsed ei käi oma kodudes ja ei too võimalikku haigust kooli, et kontaktide arv on väiksem aga ... pärast toidupoes ikkagi jälle kohtutakse. 

Või siis maski kandmine - kõigile kohustuslik - ja siis poes pingi peal üks onuke sööb mingit toitu, mask ilusti lõuale tõmmatud... Kõik jalutavad rahulikult mööda ja tema ennast ka kelleski-millestki häirida ei lase.

Või veel "parem" suhtumine - inimesed, kes perekondlikult saavad kinnituse, et on koroona positiivsed ja lähevad üheskoos veel toidupoodi, sest peavad ju nüüd isolatsiooni jääma ja varusid on vaja täiendada... Ja ka need, kes teavad, midagi nagu teha ei saa ...

Viimane aasta on minu töötulemusi tugevalt mõjutanud, kuna töötan niigi suurema osa ajast kodus. Distantsõppel lapsed ei toeta seda väga. 

Ma toetan kõiki meetmeid, mis aitavad viirust vähendada. Aga samas olen kogu aeg kahtleval seisukohal, et kas koolihariduse arvelt on ikka kõige õigem piire tõmmata? Eriti kuna kõike lihtsalt ei saa distantsilt õpetada. Näiteks pillimängu. Jällegi näide, et viimased nädalad on meil jäänud ära kõik kontakttunnid pilliõpetajatega, kes töötavad mitmes koolis. Aga no toidupoes kohtume nendega ju ikkagi. Eriti väiksemate laste puhul on järjepidevus nii oluline. Jah, toetan väga seda, et kõik terved püsiksid, aga ma pole kindel, et laste pillitundide jms sellise hariduse kahjustamine viiruse peatamiseks kõige õigem viis on. Kindlasti kahjustab see aga laste tulevikku.

Sama lugu on spordiga. Lapsed on distantsõppe ajal niigi palju arvutis ja pärast trenni ka minna ei saa, aga samal ajal võivad mingid inimesed 200-kesi meelelahutust nautida?

Saan aru nö kollete sulgemisest. Et kui klassis või koolis on avastatud nakatunud, siis saadetakse koju. Aga profülaktika mõttes jällegi kõigile lajatada tundub ebaõiglane. Eriti kuna näha on, et senised meetmed ei ole mingit lõplikku tulemust toonud. Nii jõuame olukorda, kus meetmed ise kahjustavad inimesi rohkem kui viirus. 

Peale selle on juhised väga segased- sisetingimustes võib kokku viibida maksimaalselt 200 inimest, aga ... huvihariduses rühmaviisiline tegevus lubatud ei ole? See tähendab, et kui klassis on kuni 200 õpilast, siis võiks nagu kohtuda? Või tõesti öeldakse jälle, et 10 õpilasega ühist tundi ei või teha? Aga meelelahutusest võib kuni 200 inimest osa võtta? Või mida?

Meelelahutuskohtades on 50-protsendilise täituvuse nõue, aga teatris vaheajal koogisabas või hiljem garderoobi järjekorras võivad kõik koos seista? 

Ausalt, mul pole mitte midagi toimivate meetmete vastu. Aga närvi ajab see silmakirjalikkus, mis tuleb meil kõigil oma närvide ja rahaga kinni maksta. Just see pidev valmisolek, et mida piiratakse, kuigi selleks hetkel põhjust polegi. Ennetamine on hea, aga praeguseks on see olukord meid kõiki nii pikalt mõjutanud, et pigem peaks mõtlema, et piirangud piiraksid nii vähe kui võimalik, et toimiks kõik see, mis vähegi võimalik.

Kinnitan- see on mu isiklik 5-lapseline arvamus, mis ei lähtu ühestki uurimusest, vaid minu (enda arvates) loogilisest talupojamõtlemisest! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com