Kuus aastat Heli Kirjastust - tehtud!

Täpselt nii ongi, et täna võib tähistada Heli Kirjastuse 6.sünnipäeva. 

Ametlikult muutsin firma nime küll ära märtsikuus ja firma ise oli mul päris mitu aastat varem olemas. Algselt tegelesin firma kaudu küülikukasvatusega. Nii et sellepärast ongi siiani segadus, et millal seda õiget sünnipäeva siis tähistama peaks. 

15.jaanuar on aga kuupäev, kui ilmus Heli Kirjastuse esimene raamat: ,,Minu ilus elu maal". See on üks väheseid minu tõsielulisi raamatuid. Ojaaa, tänasel päeval teeks palju asju selle juures teisiti ... ja samas on see oma aja nägu ning selle hetke üllitis. Pani märgi maha sellesse hetke, milles oli kirjutatud. 

Koos Ene Sepaga raamatuid esitlemas (2017a)

Esimese raamatu kõige olulisem roll oli aga selles, et sain selgeks, et kirjastamine on võimalik. Tehtav. Ja nii läkski edasi. Alustuseks tulid enda järgmised noorteraamatud ,,Tähtajaline elu" ja ,,Ütlemata sõnad". Siis aga vaikselt ka mitme teise autori teosed. 

Keskmiselt olen aastas kirjastanud 10-15 teost. Ehk sellises suht rahulikus tempos. Kui aga mõelda, et paljud neist on minu enda kirjutatud, siis on tegevust ikka jätkunud. 

Ettevõtte keskmine eluiga pidavat olema viis ja pool aastat. See tähendab, et selle piiri olen nüüd napilt ületanud (või noh- tegelikult saab firma juba 10-aastaseks, nii et üldiselt ettevõtluses olen ilusti kauem püsinud). 

Eelmine aasta oli keeruline. Kuna töötan enamik aega üksinda ja tellin teenused sisse, siis tegelen kõigega. Ja kui mina ei tegele, siis ei tegele sellega keegi. See tähendab, et märtsikuine 5 lapse koju jäämine mõjutas töötamist ikka väga. Mittetöötamise poole. Samasugune paus juhtub iga kord, kui mul on muid kohustusi või tervisega probleeme. Ühemehe(naise)firmas tähendab see kohe tööauku ... nagu hiljutine ,,tervisepuhkus" näitas. 

Aga miks olen sellise töö valinud? 

Esiteks muidugi, kuna jätkuvalt tunnen, et kirjutamine on see, mida ise kõige rohkem teha tahan. See on minu kirg ja seda voolab minust ikka veel välja. Tunnen ennast füüsiliselt kehvasti, kui pikalt pole midagi kirjutada õnnestunud. Seega on väga loogiline ise oma raamatuid välja anda. 

Teiseks tööaeg - ma saan ise valida, millal ja kus töötan. Jah, on inimesi, kes tahaks väga minuga 9-17ni rääkida vms, aga on perioode, kus ma neil kellaaegadel polegi kättesaadav ja töötan hoopis teistel kellaaegadel. Sest nii mulle sobib. Kuna enamik kirjastamise tööst saan ikkagi kirjavahetustega suheldes ära teha, siis pole see mingi küsimus. 

Kolmandaks töökoht - võin töötada seal, kus on mu telefon ja arvuti. Kiiremad ja lühemad vajalikud teemad saan ära vastata poejärjekorras, last tunnist või trennist oodates vms. 

Neljandaks töö ja hobi ühildamine - no ma saan näiteks lugemise eest palka. Saan lugeda käsikirju, mida veel Eestis avaldatud pole. Esiteks on üldse mõnus uusi raamatuid lugeda. Ja pealegi on kirjaniku jaoks töötamise oluline osa lugeda, nii et lugemise loen rahulikult oma tööaja hulka. Ükskõik, mida ma loen. 

Viiendaks võimalus kultuurielu mõjutada - nagu eelmises punktis kirjutasin, saan lugeda käsikirju, mida pole avaldatud. Seda nii kohalike kui välismaiste autorite puhul. Saan teha otsuseid, milliseid raamatuid avaldada ja seega laiemalt kättesaadavaks teha. Tegelikult on see väga vastutusrikas ülesanne. Sest kui annad jama välja, teed head reklaami ja inimene, kes loeb 2 raamatut aastas, loeb ühena sinu avaldatud jama, siis on see kurb. Ja samas kui suudad leida raamatu, mis on ülimalt hea ja toetab paljude elusid, siis on see ju nii oluline samm nende inimeste jaoks, keda raamat mõjutas ja kes ilma selle raamatuta oleks hädas olnud. Kuna võõrkeelsete teoste avaldamisega on ots ilusti nüüd lahti tehtud, siis see läheb ka ainult edasi ja vahvaid leide tuleb veel. 

Miks ei peaks kirjastamisega jätkama?

Ainuke mõte, miks mõnikord tuleb palgatööle minemise mõte, on ebastabiilsus. Näiteks kui novembrikuus olid müüginumbrid mõlemas poeketis ilusad, siis detsembrikuus müüsid Apollos Heli Kirjastuse raamatud jätkuvalt hästi, kuid Rahva Raamatus oli samasugune müük, nagu suvepoolsetel kuudel, kui inimestel hakkavad juba raamatukauged mõtted pähe tulema. 

Ja kui samal ajal on mitmed uued lepingud tehtud, siis võtab korraks jälle natuke kõhedaks. Sest üksi tehes tuleb ka kõigi miinuste ja valeotsuste eest üksi otsustada. 

Järgmised 6 aastat ... ?

Tundub, et jätkuvad samamoodi. Õigemini - kiirenevas tempos. Mu vahvad 5 last kasvavad suuremaks ja ma väga loodan, et saan nende kõrvalt rohkem tööd teha. Samal ajal oskusi ja teadmisi on ka nagu juurde tulnud ja neist võiks kasu olla. 

Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes on Heli Kirjastuse raamatuid ostnud või raamatukogudest laenutanud. See ongi see, kuidas nii minu kui ka teised kirjastused saavad tegutseda. Enda jaoks võiksin käsikirju ka arvutist lugeda, kuid raamatuks saavad need ikka tänu lugejatele ja raamatuostjatele. 

Jätkuvaid imelisi lugemiselamusi! 

 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com