Kuidas ma kogemata lastele pornot kirjutasin. Või mitte?

Eelmisel nädalal sain kogemata teada, et ma olin kogemata lastele pornot kirjutanud. Vist?

Juunikuus rääkisin muude teemade seas ka sellest, kas noorteraamatutes peaks seksistseene kirjutama. Seda arutlust näed siit:

Jah, selle video tegemine oli ajendatud mu viimasest noorteraamatust ,,Mälestusteta suvi", kuna selle kirjutamise ajal pidin mõtlema, mis selle seksiga siis teha. Olgem ausad- enamuse suhetest rääkivate raamatute puhul tuleb ühel hetkel see küsimus endale esitada- autorina, et kas ma tahan seksist ka kirjutada ning lugejana, kas ma tahan lugeda raamatut, kus on seksist kirjutatud.

Nagu videoski räägin, siis ma ei poolda tavalisse ilukirjandusse pornograafiliste stseenide kirjutamist. (Enamus meist ilmselt mõistab, et seks ja porno ei ole samatähenduslikud sõnad.) Eriti mitte noorteraamatutesse. No ja nii ma siis ise ka seda ei teegi. Samas, kui suhe areneb, siis ka autorina on minu jaoks ebaloomulik lasta armunutel mitusada lehekülge ainult käest kinni hoida. Elus ju ka nii ei ole.

Mälestusteta suvi, 1.osa

Siis aga jäi mulle täitsa kogemata blogipostituste grupis ette vahva ja huvitav postitus, kust lugesin, et üks lapsevanem on minu raamatust ,,Mälestusteta suvi" täitsa šokeeritud. Nimelt ei pidavat see 10-aastasele sobima. Pikemalt saad lapsevanema arvamust lugeda siit: ,,Kuidas ma oma 10a tütrele ,,veidi" pornograafilise raamatu kätte andsin". 

Oma postituse lõpus küsib Regiina, et: ,,Aga samas, kas pean nüüd igaks juhuks kõik noortekad läbi lugema enne, kui lastele neid kätte julgen anda?"

Minu lühike vastus on, et jah, sa pead kõik raamatud läbi lugema, mida oma 10-aastasele lapsele annad, kõik laulud läbi kuulama, mida tal kuulata lased (loomulikult vaatama ka, et milline on laulu video), kõik arvutimängud läbi mängima, mida ta mängida tahab, kõiki multikaid, juutuubereid jms vaatama, mida temagi vaatab. See on tõesti uskumatu, kui palju tänapäeva lasteni (ja ka täiskasvanuteni) jõuab infot, mida ei peaks.

Küsimus pole vaid selles, millist infot nad saavad, vaid selles, kas ja kuidas mõistavad.

Mul on näiteks pidevalt probleem, et lapsed saavad nüüd telekast ka youtube´i vaadata ja ma tahaks kogu aeg selle sisu tsenseerida. No näiteks me mõned kuud tagasi kargasime koos tol ajal 5-aastase lapsega mööda kööki ja laulsime koos kõvasti kaasa suusabaasi laulu. See lihtsalt on nii lahe laul. Aga no ma iga kord peaaegu punastasin või vähemalt mõtlesin, et kas peaksin seda lapsele kuidagi selgitama, kui jälle koos karjusime ,,sinu külm käsi minu pükste sees"... Ja see on vaid üks näide!

Ei hakka siin reklaami tegema, milliste juutuuberite kanalitele ma ennast olen pidanud registreerima, et vaadata nende avaldatud videoid enne, kui lapsed jälle midagi uut ja toredat õpivad. Ja kusjuures- need samad juutuuberid teevad ühes videos tõesti ägedaid asju ja samas kõrval on mõne video keelekasutus ja sisu täielik "ei-ei"!

Sellest, et arvutimängudes toimuvast peaksid lapsevanemad teadma, on samuti palju räägitud.

Ja miks see peaks siis raamatute puhul teisiti olema? Kümneaastase puhul on veel tõesti võimalik aidata kaasa sellele, millisena ta maailma näeb ja hea kirjanduse kättesaamisel on tõesti lapsevanemal ja raamatukoguhoidjal ja õpetajal oma roll. Lapsega koos tuleks tema loetavad raamatud läbi lugeda juba sellepärast, et saaks temaga kaasa rääkida teemadel, mida ta sealt avastas. Seks ei pruugi üldse olla kõige kohutavam või keerulisem teema, mida laps raamatust võib leida. Ning lasteraamatud ei ole ainult helesinised lood pilvedest või roosad jutukesed haldjatest. Valik on suur ja seikluslik (ja seksi välistav!).

Nüüd aga minu noorteromaanist ,,Mälestusteta suvi"- nagu raamatul kirjas, siis see on noorteraamat! Eesti keeles on meil vaid üks mõiste- noorteraamat. Inglisekeelsena jagatakse see veel kaheks- young adult (vanusele 12-18a) ning new adult (18-30a). Nii et misiganes käsitlust kasutada, 10-aastane on noorteraamatuks noor. Ning jah- kindlasti on ka täiskasvanutele kirjutatud raamatuid, mida võivad igas vanuses lugejad nautida. Ja kindlasti on ka raamatuid, mis ei sobi mitte mingis vanuses lugejatele...

Lihtne reegel laste- ja noorteraamatute puhul on ka, et vaadata, mis vanuses on peategelane. Umbes samas vanuses lugejad on tavaliselt sihtgrupp, kellele see võiks kõige paremini sobida (kindlasti on ka erandeid!).  

,,Mälestusteta suvi" peategelane Brenda on 17-aastane, mis näitabki, et umbes see võiks olla ka esimeste lugejate vanus. Eriti Regiina blogipostituses kirjeldatud seksistseenis osalenud on pigem kahekümnesed või veelgi vanemad.  

Blogipostituste grupis oli ka mainitud, et ma ei tundu selline inimene, kes võiks sellistel teemadel midagi teada ja kirjutada... no ma siis igaks juhuks jah mainin, et mul on 5 last, nii et vähemalt 5 seksikogemust on olemas. No et oleks ikka täitsa selge ja kellelgi kahtlust ei tekiks.

Kui nüüd keegi, kes pole mu raamatuid lugenud, hakkab selle postituse põhjal lugemisotsuseid tegema, siis igaks juhuks selgitan, et milliseid raamatuid ma siis kirjutan- kirjutan elust! Elulisi teoseid. Kus inimesed sünnivad, elavad ja surevad. Ja nad teevad seda kõike erinevalt. Need, kes pole nii sündinud, elanud ja surnud, ei mõista teisi. Nii nagu elus, nii ka raamatute lehekülgedel. Nii oli, on ja jääb. Ehk et me loeme raamatut enda elust tulenevalt ja tahaks halvaks kirjanduseks lugeda selle, mis enda elus tundub ebareaalne. Aga kirjanikuna ma (kahjuks?) vaatan paljude inimeste elusid korraga. Nii võin kinnitada, et kõik raamatutes juhtuv ei ole minu elust pärit, vaid ma tõesti jälgin seda, mis minu ümber toimub.

Eilsest hakkas Delfi Naistekas järjejutuna ilmuma minu uus romantiline lühiromaan ,,Ebaõiglane". Lugesin esimest kolme kommentaari- hakkab sama jama pihta :D Inimesed kommenteerivad seda, mida nad tegelastest arvavad, mitte ei mõista, et see on väljamõeldud lugu.  (Jaa, ma olen jälginud oma reeglit, et ma kommentaare ei loe, aga tahtsin esimese 3 puhul näha, et millises suunas seekord kommenteerimiste siht võetakse ja üllatusi ei olnud).

Kokkuvõtlikult usun, et laste loetavaid raamatuid tasub ise alati lugeda. Või lugeda vähemalt seda, mida teised lapsevanemad arvavad. Mina kirjutan oma lugemiskogemused lugemisblogisse Mida Heli luges.

Täitsa lõpetuseks olgu öeldud, et mu lugemiskogemuste hulka kuuluvad ka ,,Viiskümmend halli varjundit" ja ,,Grey". No nüüd on siis teema selge :)

Aitäh Regiina, selle huvitava arvamuse eest! Sain ka oma teosele teise nurga alt mõelda!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja peaaegu 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com