Kuidas raamatute kirjutamine mu lapse õunata jättis ja mind taas "superemaks" tegi?

Pean siin taas veidi oma "superema võimeid" tunnistama, aga räägin ausalt ära ka, et miks.

Kui põhjustest pihta hakata, siis kõik asjad on juhtunud sellepärast, et ma olen viimase nädalaga kirjutanud pool noorteromaani "Mälestusteta suvi". Ehk arvutis 50 lehekülge. See on raamatus umbes 100 lehekülge. Leidub palju inimesi, kes isegi ei lugenud viimase nädala jooksul nii palju raamatut. Eelmisel aastal kirjutasin juba umbes 20 lehekülge, seega praegu on arvutis üle 70 lehekülje teksti.

Plaanis on järgmise nädala jooksul see noorteromaan lõpetada. Siis hakkan ka proovilugejaid otsima. Sellised, kes tekstist viitsiks läbi närida ja kõik nõrgad kohad kätte näitaks.

Ja luban, et raamatukirjutamisest räägin ja kirjutan tulevikus. Täitsa on plaanis sel teemal koolitusi ka tegema hakata. Lihtsalt nii palju on küsitud ja huvi tuntud. Olen siiani muudkui öelnud, et ma pole valmis ja pole nagu ise ju prof, aga... seda, mida ma tean, saan ju ikka rääkida.

Mille "andekaga" ma aga tänu sellele töötempole olen hakkama saanud? 

- ei jõudnud Joosepi klaveri poolaasta ettemängule. Jah, käisin viimasel nädalal temaga korduvalt muusikakoolis harjutamas. Aga ettemängu eel mõtlesin, et kirjutan ühe lehekülje veel... ja nii jõudsin 10 minutit hiljem, kui Joosep oli juba mänginud. Muidugi tuletas ta täna seda mulle uuesti meelde...

- Maria ettemängust ei teadnud üldse midagi. Loomulikult ma tean, et kevadel mängivad nad kõik ette ehk teevad poolaasta arvestuse, aga... ma vaatasin lõpuks Maria muusikakooli päevikusse. Õnneks lugesin siis, et arvestusel sai hinde kätte ja et rohkem sel aastal tundi tulema ei pea. Huh, vähemalt pääsen sellest, et teisipäeval oleks mulle helistatud, et tundi pole, vii laps ära.

- Joosepile ei andnud ekskursioonile õuna kaasa. Jah, ma lugesin küll e-koolist, aga et see oligi SEE päev, tuli meelde, kui Joosep koju tuli ja süüa tahtis, sest... tal polnud õuna kaasas. Õnneks olid nad seal saia teinud jms, et ei, nälga laps ikka ei jäänud (lastekaitsjatele igaks juhuks lisasin selle info).

- vastamata on huuuunnik kirju ja telefonikõnesid, sest lihtsalt ma ei saa keset teises maailmas elamist mingi muu asjaga tegeleda. Näiteks tuletas laps meelde, et telefonile tuli teade, et telefoniarve on maksmata... sest arvete maksmisega pole keegi ka sel nädalal tegelenud.

- saatsin ühele raamatukogule 19 raamatu asemel 18. No see võib olla ka seotud mu matemaatilise võimekusega, mitte raamatute kirjutamisega.

- loomulikult ei lisandunud ühtegi loetud raamatut mu blogisse Mida Heli luges, ega uusi videoid sarja Lugedes rikkaks. 

Õnnede õnneks ootab meid järgmisel nädalal ees: 2 tantsukooli kevadkontserti, üks kooli kevadkontsert, lühike esinemine lasteaias (koos oma lapsega!!!), Maria lasteaia lõpupidu, koera juuksur/arstivisiit, massaaž, juuksur, lapse võimlemispidu...

Ja alles järgmisel nädalal on 8.juunil Heli Kirjastuse raamatumüük Raplas ning Mathiase esinemine 9.juuni puhkpillifestivalil. Nii hea on last kodus harjutama motiveerida, kui ütled, et ERR pidi üritust filmima tulema.

Noorteromaani kirjutamise ajal pean veel välja mõtlema, milline saab olema minu poliitiline tulevik ehk kas ja millistele kohtadele Vabaerakonna üldkogul kandideerida ning mis on minu konkreetne nägemus erakonna tulevikust. Selge on see, et kui jätkata, siis nii, et miski minust ka sõltuks. Aga kas saan seda teha vaid erakonda kuuludes? Eriti arvestades praegusi olusi... No sellele ma siin mõtlengi.

Selle nädala saavutusteks oli, et lõpuks saabus mu esimene roll-up reklaam. Lihtsalt sellepärast, et kui keegi nendest raamatutest ei tea, et tea nad ka, et võiks neid osta ja lugeda. Samuti jõudsin 3 korda õuet niita. Jaaa, ma tean, et soovitatakse vähem niita, aga ausalt- ma olen sõltuvuses. Kui vähegi on võimalust, siis niidan. Lillepeenrad ja aiamaa on sel aastal küll veidi vaeslapse osas, sest... ma kirjutan siin raamatut. Aga varsti tegelen nendega ka. Kuna olen viimase pool aastat oma käega siin väga hädas olnud, siis niitmas käisin juba sellepärast, et kirjutamiste vahel käsi uuesti toimima saada. Aga käe teemal on mul mõne aja pärast plaanis teha mu elu esimene tervise postitus. Vist. 

Lühidalt kokkuvõttes olen ülimalt õnnelik, kui sa pärast korduvat helistamist mulle lihtsalt lühikese sõnumi jätad, et mis mure oli. Siis saan sobilikul ajal vastata. Ja ma väga loodan, et lastel ühtegi õuna järgmisel nädalal kuhugi vaja ei ole


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com