Kevadvaheajal testisime valmisolekut suvevaheajaks

Ei jõua nagu kohale, et koolivaheaeg hakkab lõppema. Ilmad on olnud sellised, et tundub, nagu suvine koolivaheaeg oleks käes. Kõige keerulisem oli päev, kui kaks väiksemat pidid minema lasteaeda, et ma saaks hambaarsti juurde minna. See tähendas hommikusi pisaraid ja kurvastamist lasteaias, kuna lapsed ei saanud kohe üldse aru, miks nemad peavad minema kui suuremad jäävad koju. Aga no järgmisel nädalal lähevad jälle kõik hommikuti kodust välja. Peale minu ja beebi Johanna.

Millised tegevused siis koolivaheaega mahtusid?

Palju-palju saime lihtsalt koos lastega kodus olla. Ärkasid kõik ikka tavapärasel ajal, kuid see oli teistmoodi, kui ei pidanud kuhugi minema.

Suurematel poistel toimusid ikka korvpalli trennid, kuid ülejäänud tunnid-ringid-trennid olid nädalaks pausil. Minu jaoks oli see järelikult samuti täielik puhus, sest ei pidanud pidevalt kella vaatama. Jah, laste kasvades pean lihtsalt mõtlema välja paremaid viise, kuidas ka nooremad lapsed saaksid osa sellistest võimalustest, nagu vanemad. Kui vahepeal tundub, et ma mõne asjaga hakkama ei saa, siis järelikult on asjad halvasti korraldatud- tuleb õppetund õppida ja edaspidi paremini planeerida. Õnneks või kahjuks juhtub lastega see, et nad saavad muudkui suuremaks, seega ka iseseisvamakas. Nii saavad suuremad üha rohkemate asjadega ise hakkama.

Vaheaega mahtusid ka mõned sõpruskohtumised (=kohtumised sõpradega), mõnus matk Valgerannas, grillimised koduõues, puudevedu ja -ladumine jne. Tallinnas toimunud sõpruskohtumiselt koju sõites tuli mõte lapsed ajaloolistele radadele viia. Pirita metsa! No neile radadele, kus Sisekaitseakadeemias õppides ikka jooksmas sai käidud. Ja Sisekaitseakadeemia aia taga käisime ka ära. Lapsed siis uurisid, et kas tulevikus hakkavad nemad ka seal ülikoolis käima. Kinnitasin, et nemad võivad tulevikus õppida kus- ja midaiganes tahavad.

Päevad nägid aga välja sellised, et lapsed ärkasid vara, võtsid beebi Johanna ka kööki ning vaatasid koos telekat. Nii sain mina veidi kauem magada. Siis läksid nad õue ja... vahepeal käisid süüa küsimas (sellist, mida saaks õue kaasa võtta) ja siis oligi õhtu käes. 

Pidevalt oli tunne, et suvevaheaeg on käes. Minu jaoks oli mõnus test, et kas suvevaheajal saan töötamise ning lastekasvatuse ühendamisega hakkama. Selle nädala jooksul nägin, millistel teemadel pean oma ajajuhtimist parandama, et suvel lapsed saaksid ilusti kõik kodus olla ja et see meid samal ajal pankrotti ei ajaks (ehk et ma ikka tööl ka selle kõrvalt jõuaks mingil määral käia). Teisalt tundub, et koduste laste kõrvalt on mul tegelikult ilmselt lihtsam töötada kui trennides-ringides-koolis-lasteaias käivate laste kõrvalt...

Mõned nädalad veel ja siis saamegi juba teada, kuidas see suvevaheajatamine meile sobib.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com