Kuidas ma oma laste tulistamise tõttu võitjaks tulin?

Normaalne oleks kirjutada koolivaheaja postitus sellest, et viidi lapsed suusareisile (eelmisel aastal koolivaheaja lisandudes ju oli see jutt, et just suusareisideks sai see loodud), mina aga pean tunnistama, et võitsin, sest tulistasin oma lapsi.

Laste eilne päev algas kurva uudisega, sest sõber, kes pidi külla tulema, ei saanud tulla. See tähendas, et esiteks oli mul kodus 3 asemel 5 last, sest väiksed ei läinud ju selles ootuses ka lasteaeda. Pealegi olin oma tööpäeva planeerinud nii, et saan lastega olla. Kõige tipuks neist viiest suuremad olid täitsa pisarateni kurvad, kuna suur plaan sai nii ootamatu lõpu.

See tähendas kiiret reageerimist. Kuna suusapuhkustel me veel ei käi, siis suurem osa koolivaheajast on kulunud kodus puhkamisele. Nädala jooksul on plaanis muusikakoolis üks tund trompeti konkursiks ettevalmistumiseks (lisaks muidugi kodune harjutamine!) ning üks korvpalli trenn. Muid kohustusi lastel pole. Minul on valimistega samuti juba rihm lõdvaks lastud- kes mind toetab, on oma hääle juba andnud või teeb seda pühapäeval. Kes ei toeta, seda ma ilmselt tänaval ligihiilimisega ka ei veena (minu enda kogemus ühe kandidaadiga).

Ootasin küll tulumaksutagastuse laekumist, et osa sellest koolivaheaja pidamisele kulutada, aga kuna seda pole siiani juhtunud, siis tuli kättesaadavamate vahenditega hakkama saada.

Lapsed viskasid lihtsalt õhku, et lähme Laserparki. Tüüpiline eestlane- esimene vastus oli "ei".

Siis hakkasin mõtlema, et miks ka mitte.

Pealegi oli meil veel kasutamata üks jõulukingiks saadud Apollo kinkekaart. Kuna Laserpark avati hiljem, siis mahtus filmivaatamine ilusti päevaplaani. Apollo kinkekaartidega on muidugi see kehv asi, et kui internetist ostad kinopiletid ja kogu raha ära ei kasuta, siis see mõni euroke jääb sinna kusagile rippuma ja seda sa enam kasutada ei saa. Tänapäeval ikka enamus kinkekaarte on juba sellised, mille ülejäänud osa saad sa kas hiljem kasutada või tagasi. Nii et selle probleemi võiksid Apollo inimesed mingil hetkel ikka ära muuta.

Enne kino mõtlesime veidi jõe ääres jalutada, aga ilm oli hirmus tuuline, nii et see lõppes kiirelt.

Filmivalikuks sai "Hundid ja lambad 2". Jäime täitsa rahule. Klassikaline world-peace-tüüpi film minu arvates. Täitsa nauditav igatahes.

Seejärel oligi aeg Laserpargi käes. Lapsed küsisid kohe, kas tulen nendega mängima. Jälle vastas tüüpiline eestlane, et "ei". Siis hakkasin jälle mõtlema. Üritan üldse sisse harjutada kommet, et enne iga "ei"-d mõtlen, et miks ka mitte?

Seekord tuli välja, et põhjust pole. Nii jagasimegi juba õhinal, kes ühes meeskonnas on ja mis värvi püssid saame. Suuremad poisid on tantsutrenni laagriga seal varem ka käinud ja teadsid, mis toimub. Meie väiksematega kuulasime hoolega.

Laserpargi kodulehel on vanusepiiranguks küll alates 5.eluaastast, aga meie 4,5-aastane Krissukas sai ilusti hakkama. Aga no talle pole kunagi ronimine ja muu selline aktiivne tegevus võõras olnud. Kuna mängusaalis on mitu treppi, siis pimedas võib-olla tõesti väiksematele lastele see eriti turvaline pole.

Mõni minut pärast mängu algust teadsin, et see oli parim "jah" minu elus. Mul oli niiiii lõbus! Hiilisin mööda nurgataguseid, ajasin oma lapsi taga ja muudkui tulistasin neid. Nemad mind ka. Mängus pead pihta saama teise püssile ja tabamus lülitab püssi mõneks sekundiks välja. See oli üks suur asi, mis mulle meeldis- kui ma "surma" sain, siis sain mõne hetke pärast edasi mängida, mitte ei pidanud igaveseks kuhugi pingile ootama minema. Laste kohta ma ei tea, aga mina küll poleks tahtnud kusagil nurgas "surnud" olla kauem kui need mõned sekundid ja vaadata, kuidas "elusad" edasi mängivad.  Mulle meeldis kogu aeg mängida.

Üllatuslik hetk oli minu jaoks, kui ühe nurga peal sain kokku Krissuga (4,5a), kes oli minu meeskonnas... ja ta hakkas mind tulistama... sest ta polnud enam minu meeskonnas. Krissu oli vahepeal käinud väljas ja püssi ära vahetanud ning kuulus nüüd hoopis mu vastasmeeskonda. 

Laserpargi kodulehelt infot lugedes tundus, et 18-minutiline mäng on hirmus lühike. Tegelikult aga olin esimese mängu lõpuks läbimärg ja väsinud. Ma siis istusin mängunurga põrandal ja puhkasin, kuni lapsed mängunurgas mängisid.

Peale esimest mängu õppisin selgeks, et püss näitab kogu aeg, kui palju sul punkte on ning mitmendal kohal sa mängijate seas oled. Hasart haaras mind pealaest jalatallani. Seekord olid pere väiksemad koos suurima vennaga minu vastas. Nii hakkasin järjest neid tulistama ja nii punkte koguma. Püsisin kogu aeg esimesel kohal. Kuni mängu lõpuni. Suurele pojale sain ka ikka pihta. Ise "surma" ka. Ja niiii lõbus oli.

Ojaa... juba kuulen, kuidas aasta ema tiitel tuleb, sest ma võitsin mängu oma väikseid lapsi tulistades... aga ausalt- oli küll äge!!!

Joosuga olime teises mängus ühes meeskonnas, nii et põgenemise vahele saime mõne selfie ka teha.  

Aastate jooksul on minu jaoks alati olnud suur küsimus, et mida saan koos lastega teha? Mitte see, et viin lapsed kuhugi, kus lapsed teevad midagi. Vaid just koos. Näiteks avastasin mingil hetkel, et mererannas jalutamine on tõsiselt vabastav ühine kogemus. Nii oleme lastega selliseid käike ette võtnud pea iga ilmaga. Siiani aga pole väga palju tegemisi, mida tehes meil kõigil ühtlaselt lõbus oleks. Suuremate lastega koos küll juba saaks rohkem asju teha, kuid vanusevahe väiksematega on ikkagi tuntav.

Kinos on tore koos lastega käia. Aga kui valida oleks, siis ausalt ma vaataks pigem "Tõde ja õigust", kui mõnda multikat. Ja kui ma oma Apollo klubiliikme ajalugu vaatan, siis on seal 6 multika kohta 1 täiskasvanute film, nii et...  Aga mulle meeldib koos lastega multikaid vaadata, sest me teeme seda koos!

Sõdimine Laserpargis oli aga just üks sellistest tegevustest, mis haaras meid kõiki. Jah, 6-kuune Johanna jäi küll maha, kuid kõigi ülejäänud lastega oli ülimalt nauditav üritus.

Lõpetuseks ootan aga väga soovitusi, millistesse kohtadesse võiks veel minna, mis oleks ühtviisi huvitavad ja nauditavad nii lastele (4,5- 10-aastased) kui lapsevanematele? Need kohad ja tegevused võivad olla erinevatel aegadel ja kohtadel tehtavad. Ehk et mitte vaid selleks koolivaheajaks, sest ma tahaks ikka igal ajal ning erinevates kohtades koos lastega tegevusi nautida. 

Tänan juba ette heade mõtete eest!

P.s. nüüd ka uued videod meie youtube kanalil. Tule ja vaata järgi! Kui tahad meie tegemistega kursis olla, siis tule meie kanali jälgijaks. Õpin veel seda värgi, aga varsti juba rohkem videoid!



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com