"Valgekihv" on lummav film kogu perele

Kuna mu vanimad lapsed on täitsa suured, siis üheks ühiseks tegevuseks on meil viimasel ajal olnud kinokülastused. Tänu Johanna sünnile on sellesse tulnud päris pikk paus. Beebiga koos kinno minna ei saa, kuid siiani nii pikaks ajaks teda väga kuhugi jätta ei saanud.

Nüüd on aga Johanna ka suur tüdruk, sai juba 4-kuuseks, nii et täna saime suuremate lastega taaskord koos välja minna. Koolivaheaja tegemistest on nüüd vähemalt üks kinokülastus kirjas.

Kuna Pärnus olid kõik lastefilmid väljamüüdud või alles vaid esirea kohad, siis sai tänaseks valikuks Märjamaa kino Helk. Kuna seal pileteid ette osta ei saa, siis oli küll hirm, et äkki ei ole kohti... aga oli küll. Kohe päris mitu.

Vaatasime filmi "Valgekihv". Ma olen ju see, kes kooli ajal luges küll päris palju, kuid enamust kohustuslikust kirjandusest pole lugenud. "Valgekihv" on üks neist lugudest, mida olen küll pidevalt kohustusliku kirjanduse nimekirjas näinud, kuid mille sisust siiani midagi ei teadnud. Nüüd siis tean. Kuigi, kuna ma raamatut lugenud pole, siis filmi sellega võrrelda ei oska.

Film haaras kohe maaliliste looduspiltidega. Võrratud lumised mäed, nende jalamil kuusemetsad ning lumised jõed... lummav!

Ja siis tulid loomad! Huntkoerad ringi nuuskimas, selles ilmelises looduses ringi jooksmas... see kõik oli nii loomulik. Need koerte ja huntide hääled olid lihtsalt nii hea osa sellest multifilmist, et tegid sisseelamise väga lihtsaks.

Tagant järgi mõeldes liikus lugu suht aeglaselt, tegelasi oli vähe, nii et jälgida oli lihtne. Mu 4-aastane
kippus kohati nihelema, seega tema jaoks oli lugu kohati liiga aeglane. Kõik ülejäänud aga jälgisid lummatult.

Ma ei mäleta, millal viimati lapsed kinost nii liigutatult lahkusid. See lugu jättis neile tõesti sügava mulje, nii et pärast kino kohvikus sööki oodates muljetasid nad nähtust veel pikalt. Lastele mõeldud toodete puhul ongi minu arust oluline, kuidas see lastele mõjub. "Valgekihv" minu lastele igatahes meeldis väga. Mulle endale samuti. Nii et seda filmi võib julgelt kogu perega vaatama minna.

Pärast kino ja söömist tegime väikese jalutuskäigu Konuvere sillal. Loodusesse me viimasel ajal ka väga tihti ei jõua. Seega see läks seekord väikese loodusretkena kirja. Kuna minu jaoks pole koolivaheaeg ainus aeg, mil lastega midagi teha, siis mingit paanikat veel pole, et nagu peaks koos rohkem tehtud saama või vaheaega rohkem kasutama. Kindlasti on mõnigi retk lähinädalatel veel plaanis, sest kodus oleme saanud piisavalt üheskoos aega veeta. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Pildistas Jaanus Ojangu

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com