Beebiga olen igas valdkonnas produktiivsem

Enamuse sellest aastast olin ma rase. Kogu selle aja mõtlesin, et pean kõik oma tööd ja tegemised ära tegema, sest kui beebi sünnib, ei jõua ma enam midagi. See tähendas pidevat stressi, sest ülikuum suvi ja rasedus ei sobinud kuidagi kokku ja miski ei edenenud. Kevadel polnud võimalik ilma süüdistada, aga siis ka ikkagi asjad ei edenenud.

Tänaseks päevaks ongi seis selline, et Johanna esimese 2,5 elukuu jooksul olen ma trüki saatnud 5 raamatut, millest 3 on minu enda kirjutatud. Nii- uhked numbrid reas. Nüüd hakkame tähtsust vähendama. Ehk et üks neist oli tegelikult kordustrükk, mille puhul oli vaid kirjastamisega seonduv korda saada (tekst üle vaadata, tagakaane tekst, kõik materjalid saata jne), teine oli kinkeraamat, millel tuli fotod leida ja tekstile toimetaja ning kujundaja. Kolmanda raamatu aga kirjutasin ka päriselt pärast Johanna sündi.

Nimelt on nüüd trükikojas kaua lubatud ja paljude poolt kaua oodatud sarja ,,Mõni õhtu romantikat" järgmine raamat. Seekordse osa pealkirjaks on ,,Helisevad ööd saarel". Esimesed mõtted sellest raamatust said kirjan veebruaris ning sellest ajast alates lubasin kõigile, et tuleb uus romantika raamat... aga nüüd on see PÄRISELT ka tulemas.

Raamatutega on tihti see, et ma suudan nüüdseks küll igal ajal kirjutada, aga sellegi poolest mõnikord mõni käsikiri lihtsalt ei edene. Ja alles pärast saan aru, et polnud selle raamatu kirjutamiseks õige aeg. Tavaliselt tähendab see, et mul on päris elus veel mõni inimene kohtamata, mõni vestlus pidamata, mõni kogemus saamata. Kui kirjutamine ei edene, siis on kõige õigem soovitus, et mine ela tavalist elu! Ja kui seda elu elad, siis õige raamatu jaoks tuleb õigel hetkel kindlasti mingi mõte.

,,Helisevad ööd saarel" oli kindlasti selline raamat, mis seisis ja seisis ning siis elu andis jälle lahenduse. Ei, see ei tähenda, et ma enda elu paneks raamatusse, vaid seda, et ma näen või kuulen midagi, mis minu tegelastega kokku sobib. Midagi sellist, mille peale ma ise poleks tulnud, et ka nii võib elada.

Elamisest sai alguse ka mu kinkeraamat. Ma pole ise seda veel katsuda saanud, aga Rahva Raamatu ja Apollo poodides on juba olemas. Selles kinkeraamatus on mõtisklused sõbrale. Sellised lühikesed mõtted, mida suvalisel hetkel võid endale meelde tuletada. Ilus armas raamatuke jõulukingituseks. Kaanepilt sai valitud veidi riukalikum ühest erilisest sõprusest.

Ja loomulikult eelmises kolkaküla koolist rääkivas postituses mainitud minu esimese noorteromaani ,,Lõpupidu" kordustrükk. Samuti pole veel käes hoidnud, aga tean, et see tuleb imeilus raamat. Apollo internetipoes on aga juba olemas. ,,Lõpupidu" on läbi aegade olnud mu ainuke raamat, mille kaanepilt oli minu jaoks... küsitav. See oli ka ainus, mille valmimisel mul mingit sõnaõigust ei olnud. Nüüd sai see viga parandatud ja sain kaanepildi, mida lihtalt armastan.

Kõiki neid kolme raamatut saad minu käest otse osta ka. Ostusoovist kirjuta helikunnapas@gmail.com. 

Aktiivne sügis pole lõppenud. Riigikogu valmisteks valmistumise kõrvalt mõtlen ma, et kirjutan veel vähemalt ühe romaani valmis ja kaks lasteraamatut ootavad ka. Jaaa, isegi kui ma kasutaks oma blogis naerunägusid, siis ma ikkagi ei paneks seda eelmise lause kõrvale.

Kuidas see kõik on võimalik? Sest mul on imeline beebi! Praegu vähemalt küll. Või noh- eks ta imeliseks jääb ka siis, kui oma magamis- ja käitumisharjumusi muudab, kuid praegu on Johanna harjumused vägagi töötamist soosivad. Olen jätkuvalt kindel, et lapsed teavad, milliste vanemate juurde tulevad. Minu beebi teab, et ainult emaks olemine pole kunagi minu eesmärk olnud. Ta teab, et minu lapsed kasvavad elamise keskel ja et lapsed kaasatakse ellu, mitte elu ei jää laste pärast seisma, ega elamata. Ja kuna beebi on rahulik, siis järelikult teen ma õigeid asju, sest just beebi ju tunnetab ema olemust kõige paremini ning tema käitumisest on seda kõige paremini näha. Suuremad lapsed on juba laiemas energiaringis ning nende käitumine peegeldab seda, mis toimub kõigis nende suhtlus- ja tegevuskohtades.

Töötulemuste saavutamist soosib muidugi ka see, et ma teen asju, mis mulle meeldivad ja on olulised. Nii jõuab ka rohkem. Nii ei loegi ma oma tegemisi tööks... või vastupidi- nimetan tööks kõiki tegemisi, kuid töö mõiste on minu jaoks kõik see, kuhu sa panustad oma oskusi, andeid, energiat.

Kindlasti jõuaksin ilma lasteta mingeid asju rohkem teha, kuid rohkem olen kindel selles, et ma saan praegused tegemised tehtud tänu lastele. Mul on motivatsiooni, mul on inspiratsiooni, mul on vajadust oma tegemisi paremini planeerida.

TÄIENDAN: aijaaa... selle postituse kirjutamise ajal rõõmustades unustasin, et ühel hommikul jõudsid sel nädalal lapsed kooli-lasteaeda kell 9, sest ma lihtsalt olin 5 päeva enne seda tööpäevad lõpetanud kell 2.30 öösel ning ärganud ikka 7.30 ning ühel hommikul siis enam ei ärganud ja magasime kõik koos sisse! 

Kõige olulisem- ma olen niiii tänulik kõige ja kõigi üle, mis mu elus on! Nii lihtne see ongi!

Imelist päeva ja tule varsti jälle mu blogisse! Vahepeal aga loe uusi raamatuid!




***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 17 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com